Poliitikud võtavad sõna Toomas Vilosiuse aidsiteemalise avalduse poolt ja vastu, kuid vaikivad narkomaania plahvatusliku kasvu ja HI-viirusesse nakatumise suurenemise põhjustest, sest see toob kaasa vastutuse.
Kas Toomas Vilosius valetab?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minule meeldib, et Toomas Vilosius ütles nii selgelt välja, mida ta arvab aidsihaigetest. Seda, et nad on ise oma saatuses süüdi. Ehkki kinnitan kohe, et mina Vilosiuse seisukohta ei jaga.
Toomas Vilosiuse seekordne väljaütlemine toob aga meelde Reformierakonna kevadise presidendituuri. Kusagil ühes Eestimaa paigas toimunud kohtumisel tahtsid eakamad inimesed presidendikandidaatidelt kuulda, millal tõuseb pension inimväärsele tasemele. Presidendikandidaat Vilosiuse vastus oli selge: «Teie eluajal mitte kunagi.» Ilmselt ei ole vaja järgnevat reaktsiooni kirjeldada. Aga kas Toomas Vilosius valetas? Kes väidab vastupidist, astugu ette!
Kas ei ole nii, et kauneid lubadusi kohe-kohe saabuvast paremast olevikust ja helgest tulevikust meeldib meile palju rohkem kuulda kui tõtt. Seda, millised tegelikult on Eesti riigi võimalused praegu ja lähitulevikus.
Ka Vilosiuse aidsijutt kuulub samasse ritta. Eesti riigil lihtsalt ei ole nii palju miljoneid kroone, et toime tulla juba HIV-sse nakatanutega. Pole ka selleks, et tulekahju ära hoida. See raha tuleb leida mingi muu valdkonna arvelt. Kui kõik pooleldi näljapajukil elavad, siis ikkagi kust? Haridusest - et muudame kõrghariduse lõplikult tasuliseks? Militaarsfäärist? Siis viibutavad NATO ametnikud meile sõrme. Teaduselt? See kiratseb niigi.
Millest aga poliitik Vilosius ei räägi, on põhjused, mis on tekitanud narkomaania plahvatusliku kasvu ja sealt HI-viirusesse nakatumise ning aidsihaiged. Sellest ei räägi ka teised poliitikud - näiteks Vilosiust toetav mõõdukast ametiühingutegelane Raivo Paavo või teda tauniv rahvaliitlane Mai Treial (vt PM 3.07). Põhjustest rääkimine tähendab ka vastutuse võtmist tagajärgede eest. Vastutuseni pole Eesti poliitikas aga veel jõutud.
Mõne kuu tagust sotsiaalteadlaste pöördumist peeti pisikese grupi marginaalsete inimeste vigisemiseks. Jah, kohtuda nendega Toompea saalis ju võis, aga ikka selleks, et ristikene kalenderplaani teha. Või natuke enam: avaldust poliitiliste vastaste materdamiseks kasutada.
Nemad ei tea, mis nad räägivad, nii võiks kokku võtta Eesti poliitilise eliidi reaktsioonid sotsiaalteadlaste avaldusele. Aga justiitsminister Märt Rask (ka reformierakondlane nagu Toomas Vilosiuski) peaks ometi olema oma mees. Seega ka teadma, mida räägib.
Tsiteerin Märt Raski: «Ida-Virumaal võivad vaesus, narkomaania, prostitutsioon ja alkoholism mingil hetkel kujuneda plahvatusohtlikuks: protsessid väljuvad prügikasti sorteerimise tasandilt sinna, kus tuleb kasutada jõustruktuure ja piiranguid, alates sundhospitaliseerimisest. HIV-positiivsete ja narkootikumide tarbimise kasv on Ida-Virus nii järsk, et seaduskuulekad inimesed võivad hakata asju pakkima ja seal tekivad getod.» (PM 21.06)
Kas ei ole õudusttekitav kirjeldus? Kas selline olukord tekkis üleöö ja mitte millestki, iseenesest, või on see siiski mingite protsesside tagajärg? Ehk oleks tulnud neid ette näha, leevendada nende mõju? Ärgem unustagem, et just Ida-Virumaalt sai alguse HIV-epideemia, mida Vilosius püüab nüüd kirjeldada kui puhtalt inimeste endi süüdiolekut.
Sellise loogika alusel võime süüdistada ka neid 6,7% Eestis elavatest kümneaastastest ja vanematest inimestest, kel pole isegi mitte algharidust. Näiteks vaimses alaarengus. Kui kõik oleks nii lihtne, võiks pooled Eesti elanikud (näiteks need, kes ei küüni Vilosiuse & CO elustandardini) piltlikult öeldes seina äärde panna.
Aga see pole kõik, millele Vilosiuse sõnad viitavad. Ükskõik kui palju me ka ei räägiks sotsiaalsest solidaarsusest, Eesti riigist kui meie kõigi mugavast kodust jne, võtab sotsiaaldarvinism ühiskonnas aina enam maad. Mõelgem näiteks paljukiidetud võrdsetele võimalustele tervishoius või hariduses.
Vilosius on vähemalt nii palju aus, et ta ei räägi sellest, mida ei ole ja millesse ta poliitikuna ei usu. See on aga siiski vaid poolik ausus. Ta võiks oma aususes ka edasi astuda ja tunnistada, et teie, HIV-positiivsed ja aidsihaiged, olete tegelikult määratud Eesti Vabariigis vaiksele hääbumisele. Kuni surm teid võtab. Meie, poliitikud, pole aga asjaga kuidagi seotud.