Kirjutajate keele- ja väljendusoskus on paranenud, päris oma mõtteid kipub aga nappima, hindab Märt Hennoste. Küpsuskirjandi hinnet õnnestus tänavu tõsta vähem kui kümnendikul apellatsiooni esitanuist, ütleb riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse eesti keele ainespetsialist Märt Hennoste.
Kui palju oli sel aastal lõpukirjandi kirjutajaid, kes esitasid apellatsiooni?
Kirjandikirjutajaid oli 9356, neist apelleeris 488.
Kas seda on möödunud aastatega võrreldes rohkem või vähem?
Vähem. Möödunud aastal oli 516 apelleerijat. Küll aga kasvas nende osa võrreldes 1999. aastaga. Siis oli apelleerijaid umbes 250.
Põhjus võib olla selles, et 1999. aastal ei olnud ministeeriumi dokumentidesse selgelt sisse kirjutatud, et apelleerija eksamitulemust ei langetata. Komisjoni otsus saab olla ainult kahesugune - hinne jääb samaks või tõuseb.
Kui paljudel neist 488 apelleerinust tõsteti hinnet?
Tõstsime 41 kirjandi hinnet.
Kas hinde tõstmine tähendab seda, et hindajad eksisid?
Tõstmiste puhul ei ole tegemist selge hindamisveaga. Kui me tõstame hinnet, siis püüame otsida õpilase tööst neid plusse, mida ehk varem ei märgatud. Apellatsioonikomisjon püüab asja vaadata õpilasekeskselt.
Aasta-aastalt on tegelikult hindamine paranenud. Süsteem on niisugune, et arvuti paneb hinde välja siis, kui kahe hindaja tulemuste vahe ei ületa kolme palli. Hinnatakse kümne palli süsteemis, hiljem teisendatakse hinded 100 palli süsteemi.
Neid juhtumeid, kus vahe oli suurem kui kolm palli, oli 9356st 246. Seda on vähe. Ja iga aastaga see hulk väheneb, mis tähendab, et hindajad muutuvad professionaalsemaks.
Miks ikkagi apelleeritakse?
Trügimine, mis käib kõrgkoolide vastuvõtukomisjonide uste taga, on sisuliselt jõudnud eksamikeskusesse.
Apelleeritakse sellepärast, et olla üliõpilaskandidaatide seas võimalikult paremal positsioonil. Kuna ei ole ka võimalust, et hinnet alandatakse, siis miks mitte proovida olla konkurentsivõimelisem.
Kes on põhilised hinde vaidlustajad?
Apelleerivad eelkõige eliitkoolide õpilased, olgu nad siis Tallinnast, Tartust või Pärnust - neist koolidest tuleb keskmiselt 20-30 apellatsiooni. Mujalt tuleb üksikuid.
Oluline on märkida, et eliitkoolides algavad madalamad hinded enamasti viie-kuue palli juurest, keskmised tulemused jäävad seitsme-kaheksa palli ringi. Sellelt pinnalt siis apelleeritaksegi.
Kas põhjus on vahel ka selles, et oma õpetajalt saadud hinded on olnud kõrgemad kui lõpukirjandi oma?
See ongi teine apelleerimise põhjus. Kuigi me oleme nüüd juba neli aastat püüdnud selgitada riigieksami olemust, ei ole õpetajad seda päris hästi teadvustanud ja õpilastele vahendatud.
Iga kool Eestis lähtub oma tasemest, mille määrab ära õpetajaskond, õpilaste kontingent. Kusagil on nad väga tihedast sõelast läbi käinud - nad on andekad ja töökad, anna vaid ülesandeid kätte, teises kohas tuleb õpilastega väga palju ja rasket tööd teha.
Iga kooli tase on natuke erinev. Kõigis koolides, olgu sees siis Inglise Kolledzh või mõni maakool, on oma kahelised-kolmelised ja neljalised-viielised õpilased. Aga selge on see, et eliitkooli kolm, neli või viis on ikka teine hinne kui mõne maakooli oma.
Õpilased ei saa aru sellest, et riigieksami kirjandit ei hinnata mitte nende kooli, vaid riigi keskmise taseme järgi.
Iga hindaja saab ühest koolist maksimaalselt kümme tööd. Kui üks inimene hindab umbes 300 kirjandit, siis käivad ta käest läbi 20-30 kooli kirjandid. Ta näeb riigi taset, mis aga ei lange enamasti kokku mingi kindla kooli tasemega.
Eliitkoolide tasemest on riigi keskmine tase madalam ja tavakoolide omast kõrgem. Sealt tekivadki arusaamatused.
Millised olid lõpukirjandite tugevad küljed?
Riigieksamite positiivne mõju on üsna selge. Kui võrrelda 1997. aasta tekste tänavuste õpilaste kirjutatutega, siis on areng olnud märgatav. Üldine oskus teksti kirjutada ja oma mõtteid edasi anda on jõudsalt kasvanud.
Õpilastel on paranenud tehnilised oskused - oskus probleeme sõnastada, teksti üles ehitada, lõigu piirid täpselt paika panna.
Selle aasta hindajad on juba toonitanud ja ka mina leidsin apelleeritud töid lugedes, et õigekirjaoskus on paranenud. Rumalaid vigu jääb vähemaks, domineerivad komavead.
Aga kirjandite sisuline pool?
See on probleem. Tahaksime, et õpilaste töödes oleks rohkem analüüsi, rohkem oma mõtteid, seisukohti. Et õpilased suudaksid loetuse ja enda mõtlemise pinnalt tekste kirjutada ja probleemide üle arutleda.
Kas praegu on õpilased stampmõtlemise küüsis?
Seda küll. Nad püüavad demonstreerida oma teadmisi. Üks tüüplahendus, mida sel aastal esines palju, oli järgmine: on sissejuhatus, kenasti püstitatakse probleem, kas siis sissejuhatuses või teemaarenduse alguses, ja iga lõik illustreerib seda probleemi. Kusjuures iga lõik on üles ehitatud erinevale näitele, teosele.
Puudu jääb aga oma seisukohtadest, lõikudevahelistest seostest ja järeldustest. Kirjutaja demonstreerib oma lugemust - näete, ma olen lugenud inimene, ma olen koolis käinud! Enda vaatepunktist lähtuvat terviklikku teksti, mis põhineb sünteesil, aga ei ole.
Domineerima jääb jutustav-kirjeldav tekstilaad. Selliste tööde tulemused jäävad kusagile 4-5-6 palli piiridesse. Õpilased on rahulolematud, nad ei mõista, millest selline hinne.
Ilmselt kiputakse koolides selliseid töid üle hindama. Seda põhjustab meie ikka veel teadmistekeskne kooliharidus. Aga me peaksime õpetama õpilasi rohkem mõtlema, sünteesima ja oma seisukohti väljendama.