Millised oleksid Lindgreni tegelased suurena, täiskasvanute maailmas, kus pakse villaseid aluspükse pakkuva sotsiaalhoolekandetöötaja eest ei saa niisama lihtsalt mööda Segasumma Suvila katust plehku panna, sest too seob oma hoolealuse enne vägistamist trossiga voodi külge?
Ja kus «veri, ei mingit kahtlust» ei ole pärit meisterdetektiivi sõrmest, kuhu too pliiatsit teritades sisse lõikas, vaid kuulihaavast tema peas ja haavadest purukspekstud näos?
Lindgreni kõrvale maailmakuulsaks Rootsi kirjanikuks tõusud Stieg Larsson võtab Pipi Pikksuka ja Kalle «meisterdetektiiv» Blomkvisti ja heidab nad keset tänapäevast Stockholmi, keset valesid, pettust, hoolimatust, viha ja kättemaksu, kus kübeke armastust ja õiglustunne, mille need kaks sinna kaasa toovad, mõjuvad peaaegu et puudena.
Jah, just nii ongi: 50-aastaselt südameatakki surnud rassismi ja paremäärmusluse vastu võidelnud ajakirjaniku Stieg Larssoni Millenniumi-sarjas püüavad maailma paremaks muuta «viimane idealistlik ajakirjanik» ja «ühiskonna valvekoer» Mikael Bolmkvist, keda pärast noore ajakirjanikuna pangaröövlite jõugu paljastamist Kalle Blomkvistiks kutsutakse, ja tütarlaps, kelle tegelaskuju loomiseks proovis autor ette kujutada, milline võiks olla Pipi Pikksukk täiskasvanuna.
Eeldusel, et on võimalik ette kujutada Pipit, kes on juuksed maha ajanud, järele jäänud sentimeetrise harjase mustaks värvinud, täis neete-rõngaid-tätoveeringuid – lühidalt, kes näeb välja, nagu oleks ta «pärast rokkarite seltskonna nädalast orgiat voodist tõusnud». Ja ta on natuke rohkem haiget saanud, kui seda õiglases ühiskonnas tohiks juhtuda, kuid alati valmis kätte maksma kõigile, kes tema õiglustunnet riivama peaks.
Fotograafilise mälu ja emotsionaalse alaarenguga, kuid silmatorkavate häkkerivõimetega 24-aastane väärkoheldud tütarlaps ning empaatiline, kuid hiljuti laimamise pärast süüdi mõistetud keskealine mees moodustavad ilmeka paari, kelle tegelaskujudesse nende kohtumisel vallanduda võiv potentsiaal juba sisse kirjutatud on.
Head (ja mis sest, et kaudselt laenatud) tegelaskujud on kahtlemata üks tugev alus, millel Larssoni fenomen põhineb.
Teine on süžee, mis ülesehitusega kaasa tõmbab. Ehkki teemades endis ei ole midagi väga erakordset – esimeses osas püüab Bolmkvist teada saada, kes tappis tööstur Henrik Vangeri vennatütre Harrieti, kes 40 aastat tagasi mõistetamatul kombel muust maailmast ära lõigatud saarelt kadus; teises lahendatakse inimkaubandusega seonduvat lugu, mille jäljed näivad Lisbeth Salanderini (jah, just nii on täiskasvanud Pipi Pikksuka nimi) viivat.
Kuid parajalt doseeritud intensiivsus vaheldumisi leebemate, kirjeldavate ja emotsionaalsemate lõikudega ei lase krimikirjanduse jaoks tavatut, üle 500-leheküljelist tekstimassiivi käest panna enne, kui Tallinna tänavate öised karjed, laulmised ja pudeliteklirin vaibunud on, kangialuses hommikused prügiveoautod oma janu prügikastide kallal leevendavad ja valgeks hakkab minema.
Detailidega käib autor ümber hea ajakirjaniku hoolivusega: pisiasjadelt, mille toel järeldusi tehakse, ei libiseta üle, vaid austatakse lugejat piisavalt, et neid tutvustades ikka ja jälle lühikesi peatusi teha. Ometi ei muutu faktirohkus kurnavaks, vaid pigem vastupidi – kivi-kivilt laob kirjanik konstruktsiooni, mille läbimõeldus ja läbikomponeeritus jätab lugejale tunde, et autori jäägitu tähelepanu kuulub talle.
Kuigi kirjanduses ei ole harvad ka need juhud, kui kandev selgroog ja toekas konstruktsioon on saavutatud haarava jutustusetasandi arvel ja raamatu pähe esitatud paljas skelett liha ja emotsioonide järele karjub (või vastupidi, jutustuse nõrk kondikava teksti lopsakale lihavusele vastu ei pea), siis Larssoni Millenniumi-triloogia on nii loogiliselt konstrueeritud kui ka mõnuga kirja pandud.
Ehk on see ka üks põhjus, miks Larssoni sari on Euroopa raamatumüügi edetabelite tippu tõusnud. The Guardiani kolumnist Mark Lawson (kelle kirjelduse kohaselt läinud suvel rannas pea kõik inimesed Larssoni raamatute erikeelseid tõlkeid lugesid) nimetab põhjusena ka seda, et Larssonil õnnestus muuta seni meestekirjanduseks peetud, vandenõuteooriatega vürtsitatud žanr tänu Sherlock Holmesi ajudega kesksele naiskarakterile Lisbeth Salanderile ka naistele loetavaks.
Tänu sellele ei maksa imestada, et kirjanik Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia on maailmas sama tuntud kui Rootsi teised tuntumad sünnitised ABBA või Volvo.
Kuid see kõik on tagantjärele tarkus. Rootsi krimikirjanduse tuntusest hoolimata (Jan Guillou, Henning Mankell, Karin Alvtegen, Liza Marklund, Asa Larsson, Jens Lapidus, Johan Theorin kuuluvad kõik Euroopas enimmüüdute hulka) tuli varalahkunud rootslase, rootsi krimikirjanduse «kroonijuveeli», nagu The Guardian teda nimetab, maailmavallutus siiski kõigile ootamatult.
Kõigile, see tähendab ka, või eelkõige, kirjastajatele. Surnud rootslase ingliskeelse maailma raamatuturule pääsemises võiks ju veel kahelda, kuid ka Rootsi enda kirjastuste reaktsiooni esimese raamatu käsikirjale võiks väga leebelt kirjeldada sõnaga «leige» – tagasisaadetud postipakki polnud väidetavalt vaevutud isegi avama.
Pärast rootsi keeles avaldamist kordus sama ingliskeelsete kirjastustega, kellest pool tosinat tõlke avaldamisest keeldus, enne kui lõpuks leidus üks, kes Larssoni väärtuse ära tabas. Ei ole vist vaja öelda, et Larssoni Millenniumi-triloogia tegi temast rikka mehe.
Mikael Bolmkvisti ja Lisbeth Salanderi lugusid on müüdud üle 15 miljoni eksemplari. Läinud aastal oli triloogia esimene romaan «Lohetätoveeringuga tüdruk» (millegipärast otsustas Varrak rootsikeelse pealkirja «Mehed, kes vihkavad naisi» asemel valida ingliskeelses maailmas levinu) läbimüügi poolest Euroopas esikohal ja maailmas teisel kohal. Inglismaal tõusis triloogia teine osa «Tüdruk, kes mängis tulega» esimese tõlketeosena menuraamatute tabeli etteotsa.
Kiitusega ei ole kitsid teisedki väljaanded. Surnud autori puhul ei ole ka hirmu, et liigse kiitusega tulevaste teoste tase kahtluse alla võiks sattuda. Siiski, räägitakse juba, et on olemas ka neljas Millenniumi-osa, kuid selle ilmumine on tõepoolest kahtlane.
Vaevalt jõudsid algselt kümneosalisena kavandatud sarjast kolm, enne surma valminud raamatut ilmuda, kui surnud mehe arvele laekuvad summad tema sugulased tõsiselt tülli ajasid. Larssoni isa ja vend vaidlevad paarisaja miljoni krooni pärast kirjaniku kauaaegse elukaaslasega, kellel aga Larssoni äkksurma tõttu pole testamendiga tõendatavat õigust ühelegi kroonile.
Küll aga olevat tal, Eva Gabrielssonil (see on Larssoni kauaaegse elukaaslase nimi), sülearvutis neljas, pooleli jäänud Millenniumi-sarja osa. Ja ta ei kavatse seda avaldamiseks anda enne, kui kogu sarja õigused kuuluvad talle…
Stieg Larsson
«Tüdruk, kes mängis tulega»
Tõlkinud Kadri Papp
Kirjastus Varrak, 2009
Stieg Larsson
«Lohetätoveeringuga tüdruk»
Tõlkinud Tõnis Arnover
Kirjastus Varrak, 2009