Suhkrutolm alistas metsalõhna

Fazeri esimene kohvik Helsingi kesklinnas Kluuvikatu tänaval on avatud siiani 110 aasta eest Karl Fazeri juurest tööd alustanud kondiitrid ei osanud tõenäoliselt unistadagi sellest, et tööga, mida nemad teevad käsitsi, saavad kunagi hakkama masinad, pealegi kümneid, et mitte öelda sadu või tuhandeid kordi kiiremini.

Kunagisest kesklinna kohvikust välja kasvanud tuhandete töölistega perefirma on ilmekas näide sellest, kuidas visa tööga ehitatakse üles üleeuroopaline kontsern. Just nagu ei olekski kõik pärit tegelikust elust, vaid mõne majandustudengi konspektist.

Lausa uskumatuna tunduvaid võrdlusi ettevõtte 110 aasta tagustest algusaegadest ja praegusest võib tuua kümneid. Sajand tagasi keeras kompvekke paberitesse 300 naist, praegu teevad aga sama töö ja tegelikult enamgi ära neli masinat, millest igaüks suudab minutis krõbiseva paberiga katta tuhat kommi.

Tegelikult oleks kogu toredus võinud olemata jäädagi, kui tööstuse alustala Karl Fazer oleks järele andnud vanemate soovile ning sidunud oma tuleviku suhkrumaiustuste asemel metsandusega. Just seda ala pidas Eduard Fazer oma neljandale lapsele märksa perspektiivikamaks.

Suhkrutolm sai siiski metsalõhnast võitu ning pärast kooli lõpetamist siirdus 18-aastane Karl praktilisi teadmisi omandama Peterburisse, maailmalinna, kus toodetud maiustusi hinnati Euroopas võrdväärseteks Shveitsis ja Prantsusmaal valminutega.

Karli esimene õpikoht oli kuulus Berrini kondiitriäri, kus noormees sai kätte sellitunnistuse. Järgnes töö veel mitmes Peterburi äris ning hiljem Berliini ja Pariisi maiustustetootjate juures.

Kodulinna Helsingisse jõudis Karl Fazer tagasi alles seitsme aasta pärast.

Tänagi Helsingi kesklinnas Kluuvikatu tänaval asuva esimese kondiitriäri avas Karl Fazer 25-aastaselt - 1891. aastal.

Ainult 30 külalist mahutanud kohvik, mille linnavõimud lubasid avada vaid tänu sellele, et omanik lubas seal alkoholi mitte pakkuda, jäi peagi väikseks. Aastal 1894, mida loetakse Soome magusatööstuse alguseks, jätkas Fazer tööd juba suuremates ruumides. Muu hulgas läks lahti ka shokolaaditahvlite ja -kompvekkide valmistamine.

Esialgu töötas laienenud ettevõttes vähem kui 20 inimest, kuid järgnevatel aastatel arenes tootmine tormiliselt ning juba neli aastat hiljem pühitseti sisse päris oma neljakorruseline tootmishoone, suurendati töötajaskonda ning alustati toodete vedu välismaale.

Üha kosuv perefirma hakkas peatselt teisi maiustevalmistajaid oma tiiva alla koondama. Esimesena osteti 1927. aastal Soome Inglise Biskviiditehas, mis tähistas küpsiste tootmise algust Fazeris.

Tänaseks valmistab Fazer lisaks maiustustele ka pagaritooteid. Eelmise sajandi keskpaigast tegeleb firma aktiivselt ka toitlustamisega.

Juba aastakümneid on suurem osa Fazeri toodetest tulnud Helsingi külje alt Vantaast Fazerila kvartalist, kus asub suurem osa leivatööstusest ning maiustuste tootmise süda ehk shokolaadi- ja kommikarbiliinid.

Fazerila suurust on raske hoomata, sest Eesti mõistes on see ülisuur tootmine. Ainuüksi shokolaaditahvlite, -kommide ja -karpide liinid on kvartalist hõlmanud kümme hektarit. Leivaküpsetamisele on jäänud pisut üle kahe korra vähem ruumi.

Lisaks on Fazeril oma tootmisüksused ka paljudes Läänemere ja Põhjamaades ning Venemaal. Kokku töötab kontsernis 10 000 inimest, kuid selle omanikuks on jätkuvalt üks perekond, kus aktsiad jagunevad umbes 80 inimese vahel.

Fazeri üks vähemtuntud harusid, mida tihti emafirmaga ei seostata, on Amica toitlustuskett - tuntud nii peolaudade katja kui ka söögikohtade pidajana. Alguse sai see aga tegelikult juba 1930. aastatel, mil avati oma esimene söögikoht endises kalurionnis.

Geishast ja kuklitest peolaua ja koolitoiduni Fazer on tegutsenud Eestis eelmise kümnendi algusest. Siia on jõudnud kõik firma tegevusharud ning Geishast on saanud Eesti enim müüdud shokolaad.

Leivatehase avas Fazer Tallinnas juba 1993. aastal. Viimaste aastate põhisuund on väikesed küpsetuspunktid suuremates kaubanduskeskustes.

«Siin löövad aga selgelt välja eestlaste ja soomlaste erinevused ja traditsioonid, sest Eestis on väikeste küpsetuspunktide põhitoodang kuklid ja saiakesed, põhjanaabrite juures aga just leib ja sai,» rääkis Fazer Eesti turundusjuht Hele-Mall Laumets.

Leivatootmise kõrval on märkimisväärseks haruks Eestis ka toitlustamine.

Amica müügidirektori Mari Pelmase sõnul seostatakse neid suuresti peoteenindusega, mis tegelikult annab väga väikese osa ettevõtte siinsest käibest. «Põhiline haru on siiski kinnised toitlustuskohad erinevates asutustes,» rääkis ta.

Lähituleviku peamiseks suunaks on võetud õpilaste toitlustamine, sest järjest enam hakkavad koolid hindama suuri ja tuntud toitlustajaid, kes alatihti ei esindagi väikestega võrreldes kõrgemat hinnaklassi. Amica tegi algust Rocca al Mare koolis, päevane söögiportsjon maksab seal sarnaselt teiste koolidega 15 krooni.