Toidukunsti andunud võlurid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endine Vanemuise näitleja, kunstnik Jaan Kiho (66) ja tema abikaasa Merrit (50) peavad oma mereäärses majas kodurestorani. Kolga-Aabla idüllini jõudis paar rännakute kaudu päris- ja eluteatris. Nüüd on nad tõeliselt kodus.
Kodurestoran MerMer – lühend perenaise nimest ja merest – on teadjamate toidusõprade seas juba tuntud koht. Selle aasta varakevadest on Kihode toidukunsti käinud pererahva sõnul nautimas üle 800 külalise. «Söögikoha tegemise mõte oli meil ammu.
Samas ei tulnud me selle pealegi, et lahendus on siinsamas, meie oma kodus,» räägib sooja olemisega Merrit, kes peab kodurestoranis peakoka ametit. Jaan on rohkem tooraine varuja ja toidumaitsja ning hingestatud kaasamõtleja. Mis on pereettevõttes vägagi vastutusrikas ülesanne.
Sel varakevadel tekkis Jaanil idee ehitada kolm aastat tagasi valminud maja kõrvale hoone, kus külastajaid vastu võtta. Valmis ka terrass vaatega merele, kus suveõhtutel on iseäranis mõnus istuda. Teave, et Kolga-Aablas on kodu, kus pakutakse eestimaist jaanalindu, küülikut, lammast ja lestakala, levis hea toidu austajate seas nagu kulutuli – suust suhu ja arvutist arvutisse.
Algul plaanisid Kihod restorani suveprojektina. «Terve suvi ei olnud ühtki negatiivset kogemust,» tõdeb Merrit. «Tundus, et need, kes siia tulid, olidki meie inimesed.» Jutt õige, sest see, kes tahab Kolga-Aablasse Jaani ja Merriti toidukunsti nautima tulla, peab olema eriliselt visa.
«Kõigepealt peab ta enne meiega suhtlema, see tähendab telefonis aja ja toiduvaliku kinni panema,» loetleb Merrit. Seejärel tuleb 60 kilomeetrit Tallinnast Rakvere suunal välja sõita ja legendi järgi koht üles otsida. «Me ei ole ka kõige odavamad ja tegutseme veinirestoranina, õlut siit ei saa,» täiendab Merrit.
Seni pole keegi, kes ette helistanud ja tulla lubanud, tulemata jäänud. Korraga võtavad Jaan ja Merrit vastu ühe seltskonna, seepärast tuleb oma soovist varakult ette teatada.
Suvi sai läbi, külalisteraamat täitus tihedalt kiitusega, ent rahva huvi ei raugenud.
Helistati lakkamatult edasi ka sügise saabudes, mil suvemajas olid toolid juba talvevarju tõstetud ja soojustamata ruum talveunele jäetud. «Et rahva huvi ei raugeks, mõtlesime külalisi oma elutoas edasi kostitada,» räägib Jaan, kelle järgi on vana talukoht nimetatud Jaanirannaks.
Kui küsin, kas kodus restorani pidamine ka majanduslikult ära tasub, vastavad Jaan ja Merrit nagu ühest suust: «See võimaldab äraelamise, aga on meile pigem elustiil.» Jaan jätkab: «Nii palju kiidusõnu ja tänulikke arvamusi – neid ei saa rahaks vahetada. Raha kõrval peab olema ka positiivne emotsioon, ilma selleta ei suudaks nii isiklikku äri teha.»
Kirev elu Tartust Rootsini
Jaan Kiho oli seitsmekümnendatel Tartu peal kuum kuju. Macho’liku sarmiga Vanemuise näitlejal oli austajannasid jalaga segada. Saatuslik kohtumine temast 16 aastat noorema Merritiga tõestas seks ajaks naistes ja kooselus pettunud Jaanile, et elul on talle veel üht-teist varuks.
Neid viis kokku «surnud rebane», nagu Merrit naljaga pooleks meenutab. «Kandsin sel ajal punast rebaseboad ümber kaela ja istusin tuttavatega ülikooli raamatukogu kohvikus. Tuli Jaan ja tundis huvi, kes on see naine, kes kannab enda ümber surnud rebast,» muigab Merrit.
Tänavu juulis pidas paar hõbepulmi. Pärast Jaani lahkumist Vanemuisest («See teater ei pakkunud mulle enam midagi!») asutasid nad koos tudengiteatri Munev Aine, kust käis läbi mitmeid praegu omal alal tugevaid tegijaid (näiteks endine Rakvere linnapea Andres Jaadla, vandeadvokaat Toomas Tamme jt).
Merrit oli lõpetanud ülikoolis filoloogiateaduskonna ja töötas ühes keskkoolis direktori asetäitjana. «Ja ta oli meil etenduses alasti laval!» hüüatab Jaan elavalt. Merrit muigab: «Selles ametis, mida praegu pean, ei saakski ilma väikese näitlemisoskuseta hakkama!» Tõepoolest! «Võtame iga seltskonda vastu kui isiklikke külalisi. Loomulikult on see teater. Siin on otsesuhtlemine, on improvisatsioon – kusjuures sa pead täiesti ausalt ja avatult publikuga suhtlema!»
1991 põrutasid Kihod Rootsi, kuhu jäid kolmeks aastaks. «Suhkrutalonge pole me näinud,» nendivad mõlemad. Esialgu tuttavale külla sõitnud paar sai sõpradelt nii palju toetust, et Jaanil õnnestus rentida ateljeeruumid ning kohaliku vahendaja-mänedžeri abil elatusid nad kogu Rootsis elamise aja Jaani piltide müügist.
Merriti sõnul õpetas elu Rootsis lisaks keele omandamisele seda, millised huvitavad toorained on maailmas olemas. «Avastasin näiteks küüslaugu ja lambaliha. Seni arvasin, et need kaks ei kõlba süüa,» naerab Merrit. Pidupäevatoiduks lubasid nad endale homaare ja hiidkrevette ning avokaadosid. Huvi hea toidu vastu tekkis just seal.
Rootsist naastes lõid Kihod kinnisvarafirma Hauston, mis tegutseb pisitasa siiani. Kuna kinnisvara vallas on kehvad ajad, tuli midagi muud välja mõelda. «Me ei jää norutama. Selle asemel, et ammulisui teisi kadestada, paneme pead tööle ja mõtleme, mida edasi teha,» räägib Merrit.
Mõlemat iseloomustav soov pingutada ja areneda on neid koos edasi aidanud. Jaan ütleb, et tema on «möödunud sajandi boheemlane katusekambrist», et hoopis Merrit on nende koosluse asjalikum ja majanduslikum pool.
«Ega ma ei ole ka tavaline eesti naine,» vastab mehe hinnangule Merrit, kelle arvates neil mõlemal temperamenti ikka jagub. Turteltuvi muinasjuttu ei maksvat nende puhul rääkida, sest kui on erinevad arvamused, tuleb need kokku vaielda. «Tuleb osata kakelda.
Teisele ei tohi haiget teha,» avaldab Jaan pika ja rahumeelse kooselu saladuse. Merrit tunnistab, et nad on Jaaniga kogu elu ühte asja ajanud ja kokkukasvamine on nii tugev, et kui mees pooleks päevaks linna toiduainete järele sõidab, helistavad nad teineteisele vähemalt kolm korda.
Unistusele lähemale
Jõulude eel on Kihode maja askeldamist täis. Peale traditsioonilise menüü pakub pere nüüd ka võimalust koos kokata, õpetab trühvleid tegema ja kohaliku leivaküpsetaja Aive abiga kodust leiba küpsetama. Üksteise võidu käivad omapärast restoranikultuuri kajastamas nii kohalikud koduajakirjad kui ka toidusaate tegijad Venemaalt.
Merritil on kogu seda huvi vaadates tekkinud kaks suurt unistust. Ta tahaks teha päris oma kokaraamatu, kus MerMeris proovitud retseptid sees, ja tal võiks tulevikus olla päris oma kokasaade, kus huvilistele kvaliteetset toidutegu õpetada. Sest Merritil on, mida õpetada.
Vaadakem või tõsiasja, et kodurestorani loomisest saadik – vähem kui aastaga! – on Jaan kaotanud oma kaalust 30 kilo. Ja seda kogu aeg väga maitsvat toitu süües!
Merriti toidutegemise põhimõte number üks kõlab: toit olgu naturaalne ja tervislik. Kihode pere toidulauale tuleb tooraine kohalikelt mahetootjatelt, toidu tegemiseks kõlbab näiteks ainult ehtne korralik või ja oliiviõli ning kõik lauale pandav tuleb teha ise – kaasa arvatud saiakesed ja pestokaste. Et kõiges selles aga täpsemat selgust saada, hakkab Merrit alates jõulukuust Arteri toiduküljel kord kuus oma võrratut võlukunsti tutvustama.