Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2089189t1hc568.jpg)
Ainult romantikale toetudes on raske tänapäeva maailmas elada, ütleb Andres Tarand (pildil), kes kuus aastat tagasi peaministrina teatas esimese Eesti tipp-poliitikuna, et me loobume nõudest Petseri- ja Ingerimaale.
Siin-seal ametiasutusteski võib näha Eesti kaarti, kus idapiir jookseb teiselt poolt Petseri linna ja läbi Ingerimaa - territooriumide, mis 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingu järgi Eesti alla läksid, kuid nüüd on Venemaa kontrolli all.
Usun, et see on natuke seotud meie revolutsioonilise tuhinaga, et tõmbab veidi häbelikuks, kui peab enne piirilepingut korrigeerima. Mulle meeldiks küll, kui ma näeksin Eesti kaardil tegelikkust.
Kuidas see juhtus, et teie sõitsite nn jõulurahuvalitsuse peaministrina 16. detsembril 1994 Helsingisse ning taganesite seal Tartu rahulepingust - teatasite Eesti valmisolekust loobuda nõudmisest Petserimaale ja Narva-tagustele aladele?
Õigus on üks asi siin maailmas, aga peale selle on ka füüsika. Asjade seis nagu see on. Muidugi, Vabadussõda oli eestlaste sõjaline võit, aga kindral Laidoner arvutas ju Eestile piiri valides kahuri laskekaugusega. Eesti kasutas oma ajaloolist ðanssi, sest Narva jõgi oli meie tegelik kaitseliin. Ja Petserimaaga on üldse nagu on, veidi kahtlane.
Kunagi oli Liivimaa ulatunud isegi üle Pihkva. Aga nüüd selle üle vaidlema hakata oleks küll jumala mõttetu.
Kus te oma kuulsa avaldusega Helsingis esinesite?
See oli pressikonverentsil ja ega ma olnud seda asja pikalt ette kavandanud. Teadsin pigem, et Venemaa kuulab Helsingis öeldut palju tähelepanelikumalt kui seda, mis Tallinnas räägitakse. Nii oli Soome pealinn õige koht.
Millal te ise mõistsite, et Petseri- ja Ingerimaa on Eestile kadunud territooriumid?
Jah, eks sellel romantikal - see on kunagi meie kättevõidetud maa - on oma ilu ja võlu, aga tegelikult on selle romantikaga keeruline reaalses maailmas elada.
Helsingi julgeoleku- ja koostöönõupidamine, mida nüüd tuntakse OSCE nime all, fikseeris Euroopa riikide piirid. See oli suur samm, sest ammu see juhtus, kui Prantsusmaa ja Saksamaa kahekesi Euroopa segi pöörasid, püha õigus oli mõlemal. Aga mis sa ainult õigusega teed, kui see maksab miljoneid inimelusid.
Miks nii, kui Soomes on jätkuvalt liikumine Karjala tagasisaamiseks ja Jaapanis pole unustatud, et Venemaalt võiks Kuriili saared uuesti endale küsida?
Selliseid vägilasi on iga rahva hulgas, nendest ei saa kunagi päriselt lahti. Neid peabki olema, see mõjub julgustavalt ja parandab enesetunnet - küll me oleme kõvad tegijad. Tänapäeval on aga nii, et pole mõtet ennast kujutada härjana, kui sa tegelikult oled konn.
Kas teil Helsingis allaandmistunnet ei olnud?
Absoluutselt mitte. Mul oli pärast väga hea meel, et arvamusküsitluste järgi toetas minu avaldust kaks kolmandikku inimestest.
Eesti-Vene piiriläbirääkimised on olnud üks suur paindlikkuse jada: teie loobusite territooriumide nõudest, Siim Kallas välisministrina soostus novembris 1996 ainult tehnilise piirilepinguga, kus puuduks igasugune viide Tartu rahule. Miks nii?
Eesti on eeldanud, et ka partner on paindlik. Aga Venemaa on, nagu seal kirjutatakse, raskustes oma identiteedi leidmisega ja seal jätkub vägevaid vendi, kes igatsevad taga kunagise impeeriumi hiilgust.
See loob mulje, et miks peaks meie paindlikud olema. Aga pidime selleks, et kui oleksime edasi jonninud, küsinuks Euroopa Liit: mis hullud seal Eestis on, ennast pole ollagi, aga muudkui nõuavad. Kui aga meie olime oma sammud astunud, ütlesid Euroopa Liidu ja komisjoni mehed, et korras, teie olete enda poolt kõik teinud. Nüüd ootavad kõik, et Venemaa ka alla kirjutaks.
Siiski, nüüd tahab Vene pool, et me enne Moskva patriarhaadile alluva õigeusukiriku Eestis registreeriksime?
Eks ole Venemaal neid, kes ei suuda kohaneda, et nad pole enam nii vägevad. [Vene president Vladimir] Putinilt on siiski esimesed märgid mõistmisest, et tema riik ei suuda kinni hoida suuri arenguid, nagu näiteks NATO laienemine. Sündmuste loogika viib ükskord selleni, et kirjutame Venemaaga ka piirilepingu alla.
Eesti on paindlik olnud, aga ise pole tagasi saanud ei Tartu Ülikooli või postimuuseumi varasid ega presidendi ametiraha, küll aga seisame vastamisi topelttollidega. Kas pole ebavõrdne mäng?
Eks see mingil määral on. Hea tahe on see, mis probleemi lahendaks, aga Vene pool vist kardab, et kui annaks meile midagi tagasi, oleks see pretsedendi loomine ja siis võib keegi veel midagi neilt tahta.
Eesti ja Vene president kohtusid üks-ühele viimati juulis 1994, välisministrid novembris 1996, peaministrid polegi läbirääkimistelaua taga istunud. Kas Venemaa on meelega hoidnud suhteid väga madalal tasemel?
Minu meelest küll. See improvisatsioon, mida [Eesti president Lennart] Meri omal ajal Moskvas tegi ja mida on väga palju kritiseeritud
On need 1994. aasta juulilepped, mis seadustasid Vene sõjaväe lahkumise Eestist?
Jah. Eestis võib keegi muidugi öelda, et ah, mis nad seal kahekesi [Vene president Boriss] Jeltsiniga susserdasid.
Aga tulemus oli Eestile hea, vaieldamatult. Võõrvägi läks ära ja me oleme arengus nii mõnestki saatusekaaslasest kaugel ees.
Üle kümne aasta läbi rääkimist Vastavalt põhiseaduse artiklile 122 määratlevad Eesti maapiiri Tartu rahuleping ja teised rahvusvahelised lepingud. Teise maapiiri määratleva asjaoluna tuleb tahes-tahtmata vaadelda eksisteerivat ja 1994. aastal Venemaa poolt riigipiirina demarkeeritud Eesti-Vene kontrolljoont.
Piiriläbirääkimiste stardipauguks võib pidada Eesti Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli ja Venemaa presidendi Boriss Jeltsini kohtumist 1. novembril 1991 Moskvas.
Läbirääkimiste tegelik algus jääb aprilli 1992, jaanuaris 1996 moodustati piiriläbirääkimiste pidamiseks eraldi delegatsioon välisministeeriumi toonase asekantsleri Raul Mälgu juhtimisel.
Positsioone läbirääkimiste alguses iseloomustab Eesti püüe saavutada Tartu rahu võimalikult täielik tunnustamine Venemaa poolt ja teisalt Venemaa püüe saavutada Eesti lahtiütlemine Tartu rahust.
Riigi välissuhtlemise dünaamika tagamiseks oli Eestil vaja astuda otsustavaid samme. Arvestades kujunenud olukorra ja ka tõsiasjaga, et kontrolljoone taha jäävad alad olid efektiivselt venestatud, väljendas tollane Eesti peaminister Andres Tarand 1994. aasta lõpus Eesti valmidust loobuda Tartu rahust tulenevatest territoriaalsetest nõuetest Venemaa vastu.
Eesti samm leidis aktsepteerimist lääneriikides, kuid mitte Venemaal.
1996. aasta sügiseks formuleerus küsimus, mida vajatakse rohkem, kas Tartu rahu Venemaa-poolset tunnustamist või piirilepingut. Edasi võetigi suund nn tehnilisele piirilepingule, milles sisalduks ainult piiri tehniline kirjeldus.
Ekspertide kohtumisel kooskõlastati lepingu tekst ja lepingu juurde kuuluvad dokumendid ning ekspertgruppide juhid kinnitasid seda oma allkirjadega.
Ootamatult järgnes Venemaa-poolne initsiatiiv välisministrite kohtumiseks 5. novembril 1996 Petroskois. Ministrid Siim Kallas ja Jevgeni Primakov kiitsid ekspertgruppide töö heaks, kinnitades sellega saavutatud kokkulepet.
18.-19. augustil 1998 Moskvas toimunud delegatsioonide juhtide kohtumisel sõnastati esmakordselt mõlemapoolne valmidus lõpetada töö dokumentidega ja viia leping koos lisadega parafeerimisele. Järgnenud kuude jooksul seda ka tehti.
Kolm ja pool aastat tagasi parafeeritud piirileping on aga jätkuvalt Vene poole vastuseisu tõttu alla kirjutamata.
Välisministeeriumi pressitalituse materjalide põhjal
Arvamus
Siim Kallas
peaminister (välisminister 1995-1996, Reformierakonna esimees)
Olemasoleva idapiiri aktsepteerimine oli pragmaatiline samm, kui seda ei oleks teinud Andres Tarand, oleks seda teinud keegi teine peaminister igal juhul.
Meenutades Petroskoid (välisministrite Siim Kallase ja Jevgeni Primakovi kohtumine 5.11.1996, kus lepiti kokku, et piirileping on ainult tehniline leping, ilma viiteta Tartu rahule, toim.) ja tollaseid sündmusi, peab märkima, et lootused olid kõrged. Me lootsime siis, et piirilepingu allakirjutamine tuleb kiiresti. Üks, mis kindel, piirilepingu allakirjutamine ei ole viibinud Eesti poole tõttu. Seega pall on Venemaa käes.
Küllo Arjakas
Riigikogu liige (Keskerakonna peasekretär)
Üheksakümnendatendate algul valitses peamiselt Isamaa hoiak, et Eesti-Vene piiriläbirääkimistel tuleb lähtuda Tartu rahust või vähemalt peab piirilepingu preambulas mainima Tartu rahu. Eesti pool andis pidevalt järele, aga päevapoliitilistel kaalutlustel rõhutas jätkuvalt Tartu rahu.
Andres Tarand tahtis nõiaringist väljuda ning tegi ootamatu avalduse. See oli talle kui vastsele peaministrile sobilik hetk, sest ta oli äsja saanud toetuse Riigikogult ja tal oli sel hetkel päris tugev usaldus.
Ütlesin tollal korduvalt: jõudsime oodata 50 aastat, mil Eesti sai Vene riigist lahti, võime oodata Narva-taguste ja Petseri alade pärast veel 50 aastat, aga ma kahtlen, et kui Venemaa oleks siis nõus neist loobuma, kas meie siis neid alasid üldse tahaksime.
Kalle Jürgenson
Riigikogu liige (Isamaaliidu juhatuse liige)
Andres Tarandi avaldus oli suhteliselt ootamatu ettepanek. Aga tagantjärele hinnates õige. Alateadvuses olid paljud leppinud, et see niimoodi läheb.
Kahtlemata on praegugi inimesi, kelles elab lootus Petserimaa ja Narva-tagused alad tagasi saada. See on samasugune lootus, nagu Soomes tegutseb Karjala ühendus.
Ma arvan, et selle (Tartu rahulepingu idapiiri taastamine, toim.) saavutamine olnuks ebareaalne. Ja mis me nende aladega oleksime peale hakanud?