Haridusminister Tõnis Lukas (IRL) kirjutab, et igas maakonnakeskuses peab olema üks, puhas ja tugev, oma tasemelt Hugo Treffneri gümnaasiumiga võrreldav kool.
Tellijale
Tõnis Lukas: isevool toob kaasa haridusliku kihistumise
24. november 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on räägitud vajadusest viia haldus- ja haridusuuendus läbi üheaegselt. Õige ta oleks, kuigi haridusvaldkonna muudatused kestavad koos üleminekuajaga ka sellisel juhul muust protsessist pisut kauem. Nii et võiks koos teha küll.
Samas on süsteemse haridusuuenduse kava praegu juba seaduseelnõu tasemel arutusel, omavalitsuste liitmise osas ei ole üksmeelega nii kaugele jõutud. Hakates haldusmuudatusi järele ootama, laseksime jälle mööda õige aja, mille praeguseks juba kätte jõudnud õppekava muutmise vajadus ja õpilaste arvu vähenemine meile ette kirjutavad.
Koolikorraldusele tuleb läheneda kogu riigis süsteemselt, sest isevool ja juhuslikud muutused võivad tuua kaasa senisest veel suurema ebaühtluse ja sellega koos kihistumise keskhariduse tasandil ning palju suuremale õpilaste arvule mõeldud koolivõrgust tingitud arutud kulud ühiskonnale.
Viimase aja kõige suuremaks «tegijaks» on tõusnud õpilasränne. Meil on ridamisi omavalitsusi, kus on küll gümnaasium, kuid pooled sealsetest gümnaasiumiealistest käivad keskharidust omandamas mujal.
Muidugi loodavad kohalikud asja enda kasuks pöörata, kuid juba väikeseks jäänud kooli on isegi kõiki oma valla lapsi tagasi tuua ääretult raske, rääkimata mujalt juurde kutsumisest, sest lahkunud on just paremad ning see võib mõjutada mainet.
Näiteks on Võru maakonnas gümnaasiumiõpingute alustajate keskmine hinne 4,1, gümnaasiumides väljaspool Võrumaad jätkavad põhikoolilõpetajad keskmise hindega 4,6. Ja minejaid on nii gümnaasiumisse kui ka kutseõppesse kokku rohkem kui 22 protsenti põhikoolilõpetajaist.
Maakonda jäänud parematest õpilasest koondub omakorda suur osa Võru Kreutzwaldi gümnaasiumisse ning ülejäänute õpilasvalik jääb kaunis tagasihoidlikuks. Põlva maakonna olukord on aga veelgi trööstitum – pärast põhikooli suundub kodumaakonnast välja üle neljakümne protsendi õppuritest.
Võimaluste ebavõrdsus kandub ka edasiõppimisele, sest riigi rahastatud kohtadele, see tähendab tasuta õppima pääsevad Võrumaalt peamiselt just Kreutzwaldi kooli lõpetanud – ülejäänutest suurem jagu kas ei lähe kõrgkooli või maksab oma õpingute eest ise. Samas on nemad pärit niigi vaesematest oludest. Sarnane pilt avaneb ministeeriumis tehtud põhjalikes maakondade koolivõrgu-uuringutes pea kõigi Eesti piirkondade puhul.
Seepärast on tarvis luua kõigisse maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, mis on oma tasemelt võrreldavad Hugo Treffneri gümnaasiumiga Tartus, peatades nii üha hoogustuva haridusrände suurematesse linnadesse. Kodukohast eemale, Tartusse ja Tallinna on põhjust minna ju kõrgkoolidesse niikuinii. Aga mindagu siis küpsemalt.
Kui maakondades ei olda valmis tunnistama praeguse õpilasrände loogikat, muutub õpilaste äravool edaspidi veel suuremaks ja kaugemale ulatuvaks. Kui praegu paistab mõnes väikses koduses gümnaasiumis olevat igal aastal parasjagu gümnasiste, tuleb vaadata praegusi seitsmendaid, kuuendaid ja viiendaid klasse (näiteks Varstu keskkoolis vastavalt 15, kaheksa ja seitse õpilast klassis) ja saab selgeks, et konkurentsivõimelist gümnaasiumi on raske pidada. Just seda tulevast mõõna kavandatud uuendus arvestabki.
Omaette ooper on Tallinn, kus on aastaid suhtutud koolivõrgu korrastamisse kui üksnes väikeste valdade muresse. Jah, kesklinna ja mitmete muudegi koolide tulemustega võib vägagi rahul olla. Need edukad koolid valivad endale õpilasi. Ometi on pealinnas ridamisi koole, mis on samuti spetsialiseerunud. Paraku sellele, et kutsuvad oma gümnaasiumiossa hulgaliselt neid, kelle tulemused on olnud tagasihoidlikud või kellel polegi motivatsiooni üldkeskhariduse omandamiseks.
Kooli nimetatakse seejuures küll kenasti gümnaasiumiks, kuid tihi ei minda sealt edasi kõrgkooli, ja kui minnakse, siis paraku ei pääseta tasuta kohale. Kui vaadata riigieksamitulemuste taset õpilaste kohta, jääb enamik Tallinna koole parimate sooritajate osakaalult alla Eesti keskmise. Antud juhul ei tingi sellist olukorda laste puudus piirkonnas, vaid harjumine mõttega, et isevoolu minekule pole alternatiivi.
Aga olukorrale tuleb näkku vaadata. Ka suuremad linnad peavad hakkama liitma väiksemaid gümnaasiumiosi, et luua puhtaid gümnaasiume. Ühendatud jõud aitab pakkuda õpilastele suurema hulga valikaineid ja koondada kokku tõesti motiveeritud õpilased, kes omakorda, lisaks õpetajatelt saadud juhendamisele, ka omavahel väideldes ja muidu suheldes üksteist arendavad.
Üle jõu käiv ja pooltühjalt toimiv koolivõrk on muidugi ka ühiskonnale kulukas, kuid kokkuhoid pole siiski peamiseks uuenduste põhjuseks. Peame silmas hoopis sisulisi, õppekava muutuvate vajadustega ja õpetajate tasemega seotud küsimusi. Gümnaasiumis peab õpilane saama valida rohkem erinevaid aineid kui tal seni võimalik. Liiga väikeses gümnaasiumiosas pole see võimalik. Samuti nõuab gümnaasiumitasemel õpetamine aineõpetajalt teistsugust ettevalmistust ja kogemust kui põhikool. Madalamates klassides on aga tarvis jällegi teistsugust õpilasele lähenemist kui gümnaasiumis.
Seetõttu viime ka senisest enam lahku erinevates kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded, pidades normaalseks, et põhikoolide õpetajad kvalifitseeruvad üha rohkem mitme aine õpetamisele – nii on võimalik säilitada kogu maal tugevat põhikoolide võrku ka väheneva õpilaskonna tingimustes.
Õppekvaliteediga on probleeme ka üha väiksemaks muutunud venekeelsetes gümnaasiumides. Oleme taseme hoidmiseks võtnud ette nende üleviimise eesti õppekeelele. Seda on lihtsam teha, kui ühendada väikesed koolid suuremateks kolme kuni viie paralleeliga vene lütseumideks. Sellisel juhul on võimalik neisse koondada ka hea koolituse läbi teinud eesti keelt valdavaid pedagooge.
Nii õppekavauuendus kui eesti õppekeelele üleminek mõjutavad seega gümnaasiumivõrgu muudatusi oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Uute nõuete kehtima hakkamisele reageerib niisiis uus gümnaasiumide korraldus praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt alates 2012/2013. õppeaastast. Et mitte jätkavad gümnaasiumiosad tühjenevad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015.
Seega on aega piisavalt ja riik toetab üleminekuperioodil omavalitsusi nende koolide reorganiseerimisel täiendava investeeringutoetusega, õpilaste sõidutoetusega ja õpilaskodu või kodumajutuse finantseerimisega ning täiendava õppevara soetamisel.