Euroopas ja USAs järjest enam populaarsust koguv frantsiising ehk kaubamärgi rentimine on kõige vähem kasutatav ettevõtlusvorm Eestis. Isegi McDonaldsi kontsern pole tavapärasest erinevalt andnud restorane kohalikele ettevõtjatele majandada.
Ettevõtjal napib raha kaubamärgi rentimiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni aasta tagasi otsis McDonalds ajalehekuulutuse kaudu ettevõtjaid, kes oleksid valmis kontserni sõnastatud frantsiisitingimustel arendama hamburgerirestorane Eestis. Kuulutusele vastas mitu inimest, kes nägid võimalust tuntud kaubamärki haldava firma teadmisi kasutades alustada oma äri.
Arvukatele huvilistele vaatamata kuuluvad aga kõik McDonaldsi hamburgerirestoranid Eestis endiselt emafirmale. Rohkem kui 120 riigi seas on Eesti väheseid maid, kus suurfirma aastaid juurutatud frantsiisipoliitika pole leidnud kasutust.
Ettevõtjatel pole raha
Kuigi McDonalds Eesti töötajatel pole volitust emafirma otsust kommenteerida, oletasid konkurendid, et läbirääkimised siinsete ettevõtjatega jäid lepingutingimuste täitmiseks vajaliku raha taha. Sisustuse, üüri, koolituse ja lepingutasu peale tulnuks ettevõtjal kulutada kohe ligi pool miljonit dollarit ehk kuni 10 miljonit krooni.
Paar aastat tagasi üritas frantsiislepingu alusel hakata müügikohtade võrku laiendama ka Eesti kapitalil põhinev Nehatu. Firma aktsionäride ringi kuuluva Jaan Luksi sõnul tuli mõttest loobuda kahel põhjusel. «Need ettevõtjad, kellel oli alustamiseks vajalik raha, ei tahtnud käia emafirma poolt etteantud nööri mööda ning eelistasid pigem rajada oma äri. Teistel huvilistel polnud aga võimalik söögikohtadesse investeerida,» rääkis Luks.
Raha taha on jäänud ka mitme Lääne rõivakaubandusketi laienemine Eestis. Juba aastaid on Eestis huvilistega läbirääkimisi pidanud Hennes & Maurtz ja Mango.
Viimati Mango esindajatega frantsiisitingimuste üle läbirääkimisi pidanud ärimehe ja Riigikogu liikme Jüri Tamme sõnul tuleb suurfirma tingimuste täitmiseks kohe välja käia rohkem kui pool miljonit dollarit, mida Eesti ettevõtjad peavad väikesel ja konkurentsitihedal kaubandusturul liiga riskantseks investeeringuks. Kuna ka suurfirmad ei soovi riskida võimalusega, et nende kaubamärk saab mõnes riigis külge pankrotimärgi, pole ettevõtjatel loota mingitele järeleandmistele kontsernide tingimuste osas.
Erinevalt Eestist kogub 1950. aastatel USAst alguse saanud frantsiising iga aastaga jõudu mujal Euroopas. Suurbritannias on frantsiisingut kasutavate firmade arv kasvanud 660ni, pakkudes tööd rohkem kui 36 000 lepingupartnerile ja nende 320 000 töötajale. Viie aastaga kasvas frantsiisingu osa väikeettevõtluses ligi 40 protsenti.
Euroopas üliedukas
Suurbritannia asjatundjate hinnangul on frantsiising alustavale väikeettevõtjale parimaid viise saada kogemusi äriajamiseks. Seejuures rakendatakse seda ärivormi tavapäraste toitlustuse ja kaubanduse valdkondade kõrval aina enam teistel aladel, alates õigusbüroodest ja lõpetades autoremonditöökodadega.
Frantsiisingu puhul müüb emafirma reeglina teisele ettevõttele lepingutasu alusel oma kaubamärgi kasutamise õiguse, samuti õiguse müüa tema tooteid ja teenuseid ning annab äritegevusega seotud teadmisi.
Enamasti peab frantsiisi võtja muretsema oma raha eest keti ühtsele standardile vastava sisustuse ja töötajaskonna ning rakendama ühtseid teeninduse ja kauba hankimise põhimõtteid. Lepinguvõtja peab tasuma emafirmale üüri ja protsendi käibest, mis firmati on erinev.
Erinevad on ka lepingutasud, mis näiteks Suurbritannias ulatuvad keskmiselt 5000 kuni 500 000 naelani ehk 130 000 kuni 13 miljoni kroonini.
USA uuringute kohaselt olid edukad 85 protsenti frantsiisilepiguga alustanud ettevõtjatest, samal ajal jäi uutest väikefirmadest püsima 15 protsenti. Kahe aastaga jõudis Suurbritannias kasumisse 90 protsenti frantsiisivõtjaid.
Eestis autorendifirmaga Hertz frantsiisi alusel koostööd arendava Anti Pihtje sõnul on siinne väikeettevõtlus veel liiga nõrk, et rahuldada suurte kettide nõudmisi. «Teiseks eelistab suur osa elanikest hinda, mitte kaubamärki, mis teeb frantsiisingu rakendamise näiteks kaubanduses riskantseks,» rääkis Pihtje. Jaan Luksi hinnangul seisab selle ettevõtlusvormi areng Eestis alles ees, kui paranevad laenuvõtmise tingimused ja hoiak suurfirma reeglite järgi mängimise suhtes.