Väike-Maarjas meenutatakse muusikafestivaliga Vello Jürnat

Vello Jürna kuninga Gustav III ning Pille Lill Amelia Giuseppe Verdi ooperis "Maskiball", mis esietendus 2002. aastal Vanemuise laval. Foto: Ove Maidla

Tänasest pühapäevani leiab aset suure­jooneline muu­si­kasündmus - Vello Jür­na 50. sünniaastapäevale pühendatud Väike-Maarja muusikafestival. Mis ettevõtmisega on tegu, räägib rahvusooperi Estonia solist Pille Lill.

Tegemist on kahelt poolt tulnud ideega: ühelt poolt Väike-Maarja kui Vello kodukoht ja teiselt mina (Pille Lill - toim.) kui Vello Jürna lavapartner ja sõber.

Miks on Väike-Maarja muusikafestival eriline sündmus?
Kuna Eesti on väike riik, on iga anne suur väärtus. Ja varajane annete kaotus on suur tagasilöök. Seetõttu on vaja oma maa talendid pjedestaalile tõsta, hoida neid rahva teadvuses nii nende eluajal kui ka hiljem. Väljapaistvaid dramaatilisi tenoreid on eesti ooperimuusika ajaloos olnud väga vähe ja Vello kaotus lõi ooperimaastikule 10-20aastase tühimiku.

Kes on Vello Jürnale pühendatud vokalistide konkursist osavõtjad?
Konkursist võivad osa võtta Eesti kodanikud ja Eestis alaliselt elavad ning õppivad üliõpilased. Konkursile registreerus seitseteist noort lauljat: kümme naist ja seitse meest. See on väikese Eesti jaoks väga suur arv. Osavõtjad on põhiliselt Eesti muusika- ja teatriakadeemia üliõpilased ja muusikaakadeemia juba lõpetanud lauljad.

Kui palju on varem olnud niisugustele konkurssidele registreerujaid?
Viimasele Hend­rik Krummi konkursile registreerus vaid paar inimest. Meil on viimastel aastatel suhte­li­selt kesine konkurssidest osavõtmise tahe. Samas on noortele lauljatele väga tähtis hinnata oma võimeid antud hetkel, võrrelda, saada teavet, tagasisidet.

Milliseid vokalistide konkursse Eestis veel on?
On olnud Tiit Kuusiku konkurss, Hendrik Krummi konkurss. Kuna sel aastal kumbagi ei ole, tek­kiski mõte korraldada konkurss, mis pühendada Vello Jür­nale. Eestis on veel õnneks ka rah­­vusvaheline Klaudia Taevi ni­me­line noorte lauljate konkurss.

Milline mõõde on Väike-Maarja festivalil Eestis?
Vaimsel pinnal on festivalil vä­ga suur mõõde, sest oma tippkultuuri tegijate mälestuse jääd­vustamine ja nende rahva teadvuses hoidmine on äärmiselt vajalik. Me vajame eeskuju­sid, kes on tõusnud kõrgemale või saavutanud midagi suuremat, me vajame positiivseid kan­gelasi, et nii lastel kui ka kõikidel teistel oleks, mille poole pürgida. Vello Jürna nime toomine festivalile tekitab võib-olla paljudes vanemates mõtteid - see oli poiss meie kandist, meie lähikonnast, ehk on minugi laps võimeline suurteks tegudeks ...

Kes oli Vello Jürna?
Vellol oli väga suur jumalik kingitus - loodus oli andnud talle maailma tasemel häälematerjali. Temas oli tohutult töökust. Ta oli avatud ja lahtine, rõõmsameelne, väga hea lavapartner. Ta sädeles laval ja rahvas armastas teda väga.

Kui kaua olite laval koos?
Praktiliselt kõik ligi 30 rolli olen teinud temaga koos. Esimene minu rollidest rahvusooperis Estonia koos Velloga oli Barbara von Tiesenhausen (1989). Vello de­büüt oli rahvusooperi laval veidi varem kui minul. Olime siis noored solistid. Sealt algas kogu meie rollide nimestik, edasi tulid juba "Boheem", "Butterfly", "Don Carlos", "Tra­viata", "Tos­ca" ... Põhiosa tegime aastatel 1989-1998.

Milline oli Jürna stiil etenduseks valmistuda?
Ooperid valmivad enamasti ikka ühtmoodi: kõigepealt tehak­se selgeks muusikaline ja teks­ti­line materjal, seejärel algavad la­vaproovid. Igaüks valmistub rolliks sügavuti omal viisil. Vello suh­tumine töösse oli äärmiselt põhjalik. Analüüsisime tegelasi, keda pidime mängima. Need ana­lüüsid ongi alati kõige hu­vi­tava­mad. Edasi hak­kad rolli män­gima, selle käigus te­kib part­­nerlus - tunnetad teineteist läbi­nisti, ei karda, aimad et­te teise mõt­teid, liigud nii, kuidas tema ta­hab, ja vastupidi, unustad muu maailma. Nii tekib sünergia ja see on põh­jus, mis toob inimesi ikka ja jälle ooperisse, ikka ja jälle vaatama oma lemmikuid, et nä­ha tõelisi tundeid ja osa saada õhtu ainukordsest imest.

Vellol oli väga kindel oma arvamus. Alustasime väga noortena ja mul oli õnn, et sain tema mõttemaailma sisse, hiljem ta sulgus rohkem endasse. Ta otsis ennast ja elas seda väga üle, kui ei saanud end hääle kaudu väljendada nii, nagu tahtis. "Aidat", mis oli üks meie viimastest koosmängudest, ette valmistades, oli väga palju arutada. Meil oli haruldaselt tugev lavastaja Rootsist, kes suunas meid analüüsidele. Pärast peaproovi tuli ta meie juurde ja küsis, kas me saime ka ise aru, et tõstsime publiku reaalsest maailmast välja. Meie aga tegime vaid oma tööd nii hästi, kui oskasime.

Mida peaks Väike-Maarja muusikafestival plakati lugejale ütlema?
Kui väikesest kohast on tulnud niisugune suur mees, on loomulik, et see koht oma kuulsad inimesed esile toob.

Tore, kui see muusikapidustus jääks igaaastaseks klassikalise muusika suur­sündmuseks Väike-Maarjas.