Philippe Jourdan: Vähe on palju

Philippe Jourdan
, Eesti katoliku kiriku piiskop
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piiskop Philippe Jourdan.
Piiskop Philippe Jourdan. Foto: Peeter Langovits

Kui ma esimest korda Rakveres käisin, näidati mulle Kolmainu kirikus Tallinna viimase katoliku piiskopi hauaplaati, sest ta suri siin XVI sajandi keskpaigas.



Ma ei oleks iialgi mõelnud, et tulen ise kaksteist aastat hiljem Tallinnast siia tagasi katoliku piiskopina, ega aimanud, et minu ameti juured asuvad siin, kus minu ametivend puhkab ja ootab surnute ülestõusmist.



Aga juba see teadmine avaldas mulle suurt muljet ja tekitas austust selle linna unikaalse ajaloolise pärandi vastu.



Seetõttu vastasin ma hea mee­lega kutsele osaleda Rakve­re kirikupäevadel. Selle ürituse teema - "Vähe on palju" - pa­kub meile palju mõtlemisainet. Mõni päev tagasi lugesin Enn Soosaare sõnu, mis on minu meelest täiesti valgustavad: "/---/tänapäev inkubeerib relatiivsust. /---/ Tõde, nagu muide ka pühaduse mõiste, on suure osa inimeste jaoks muutu­nud suhteliseks. Tõega ja püha­du­sega, leiavad nad, võivat suvaliselt, ükspuha mismoodi üm­ber käia.

Popp on olla üle kõigest sellest, mis midagi tähendas eelmistele põlvkondadele." (Postimees 21.11.2009)

Vabadus kõigeks

Ma lisaksin sellele arvamusele, et ainult üks väärtus on muutunud absoluutseks - vabadus.

Sellega ei tohi küll nii ümber käia. Vabadus rääkida, kirjutada, arvata, vabadus üle astuda reeglitest ja kommetest ja traditsioonidest, vabadus tõe olemasolu eitada, vabadus pühadusest loobuda, vabadus abielust ja perekonnast loobuda, vabadus isegi õnnest loobuda, kui seda ise tahetakse.

Ja inimene sulgub vahel tõelisse nihilismi. Talle tundub, et kõik see, mis on hea, ähvardab tema vabadust, sest see on hea, ja ta peaks otsima seda, mis on hea, aga ta ei salli, et keegi või miski näitaks talle, mida ta peaks tegema või otsima.


Kõik ähvardab vabadust, sest kõik paistab vabadust piira­vat. Kui me oleme nii kaugele läi­nud, kas ei ole siis aeg endas­se süüvida ja mõelda: "Kas prob­leem ei ole pigem minu sees?

Kas ma olen leidnud tõeli­se vabaduse? Või kas olen, vastupidi, seadnud endale põhiväärtuseks näilise vabaduse? Mil­legi, mida me nimetame vabaduseks, aga mis ei ole tõeline vabadus."

Kui ma autot juhin, kas olen siis tõesti va­ba sõitma ot­se kraavi, sest mul­le ei meeldi, et tee keerab vasakule või paremale? Või huvitab mind pigem tõe­line vabadus järgida teed ja jõuda turvaliselt eesmär­gile?

Kas Kristus ei ole meile öelnud: "Tõde teeb teid vabaks." (Jn 8, 32) Ja veel: "Mina olen tee, tõde ja elu." Tema küll ei näita meile sellist vabadust, mis astuks sõtta kõikide teiste väärtustega. Kui Kolumbus otsustas läände purjetada, sinna, kuhu teised ei julgenud minna, tõestas ta sellega, et ta on teistest vabam.

Aga tema vabadus ei ammendunud ookeani vetesse, ta avastas Ameerika, ta alustas uut maailma. Kui vabadus ei ehita, siis ta sureb. Kui ta ei avasta, siis ta kaob.

Me peame olema uue vabaduse avastajad. Selline vabadus, mis ehitab, mis ravib meie maailma kõikidest kriisidest, mis ei vaju individualismi ega relativismi vetesse.

Ma julgen öelda, et see on Jumala laste vabadus. Olen sügavalt veendunud, et see on meie suurim lootus, lootus ravida meie maailma. Milline on see maailm, kus ainukene viis rahu saavutada on valmistuda sõjaks ja minna kaugele maale sõdima? Paistab, et areng ja tehnoloogia saavutab meile kõik, välja arvatud rahu.


Tänapäeva Kolumbused
Meie, kristlased, ei ole välja sureva liigi viimased esindajad. Oleme mingil moel nagu Kolumbus. Me asume teele kogu inimkonna eest ja läheme avastama rohkemat kui Ameerikat - Kristust ennast - ja seda rahu, mida ainult

Tema saab anda inimese hingele. Sest me vajame rahu. Ilma rahuta ei saa rahvad areneda ega inimene kasvada.

Hoolimata kristlaste puudustest ja pattudest, mis alati teisi šokeerivad, on üks asi kindel: ilma Jumalata ei leia ükski inimene seda rahu, sest ainult Tema annab meile jõudu vaadata igat ligimest, sugulast või kolleegi kui venda või õde. Paistab, et meie ajal on eriti perekond ja selle väärtustamine muutunud kristlaste vastutuseks.

Oma loomuse poolest on inimene perekondlik. See ei ole ainult traditsiooniline, vaid ka loomulik inimlik eluviis, mida me peame iga päev avastama. Näidakem kristlastena rohkem, et on väärt, hea ja ilus elada Kristusega ja Tema pärast.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles