Andres Keil: klaasiga noor inimene saab. Tüdrukuid, poisse või nalja.

Andres Keil Foto: SCANPIX

Andres Keil kirjutab, et joomine on nii popp, et selle peale ei mõelda, et see popp on. Ja popp on see, mida kõik teevad, noorte arvates eriti.

Sellest uudisest on nüüd paar nädalat räägitud. Et eestimaalased on Euroopas medalikohal, joovad 11,9 liitrit absoluutset alkoholi aastas. Ja see on hea, et on räägitud. See on hea, et kõik on ära ehmatanud. Või vähemalt et seda ehmatust kultiveeritakse.

Üks asi on, et on tehtud netilehekülg ja telekas öeldakse: ära valeta endale. Teine see, et arvamustoimetajad tellivad lugusid. Sellegi siin. Ent ehmatus on retrospektiivne, tagantjärele vaatav. Oih, mis nüüd juhtus! On tegelemine tagajärgedega, mitte põhjustega. Ja see on meil kombeks. Paraku.

Miks meil siis ikkagi nii palju juuakse? Kõige lihtsam on vastata Porthose moodi – ma võitlen sellepärast, et ma võitlen. Meil juuakse nii palju sellepärast, et ... juuakse. Või et tahetakse. Jätkusuutmatu vastus.

Nagu on jätkusuutmatu ka arutluskäik, et vaadake, põhjamaades on alati rohkem joodud, kaamos ja nii. Või et meil puudub lootus, inimesed on pettunud, vaesed, nukrad, ei saa oma eluga hakkama, siis on lihtsaim pudeli järele haarata. Jah, on lihtsam. Sest tekkinud on harjumus. Keskealistel ja vanematel nõukaajast, noorematel hilisemast ajast, aga harjumus on. Päris noortel tekib see harjumus praegu. Just nüüdsama. Jätame keskealised, ka nooremas keskeas inimesed kõrvale ja vaatame noorte peale. Nende peale, kellel see harjumus praegu tekib. Et miks?

Üheseid vastuseid ju ei ole, minul vähemalt, vaevalt kellelgi, aga arutluskoht on. Mõningane elukogemus ja empaatiavõime on. Kogemus alkoholiga, tihedam kui meeldiks, on. Kontakt noortega, mõningal määral, nii alates kahekümnest, alates ülikoolist, on. Nendel alustel siis.
Joomine on popp. On in. Joomine on nii popp, et selle peale ei mõelda, et see popp on. Tõenäoliselt ongi ülim popp see, mis on muutunud elu osaks. Nagu näiteks mobiiltelefon või internet. Nii on ka alkoholiga.

Meil ei ole ju heroiseeritud, kultuuristatud alkohoolset jooki, nagu Lõuna-Euroopas vein või Kesk-Euroopas õlu või midagi. Ka see pole väheoluline. Kui sakslased tohivad alates 16. eluaastast mõnusasti õlut libistada või prantsuse kodus saab teismeline lõunasöögi kõrvale lahjendatud veini, siis meil on range 18 aasta piir, enne mida on alkohol tabu ja pärast mida tee mis tahad.

Mõistlikku alkoholitarbimise harjumust ei teki, millele lisaks on asju hästi mõistvad töösturid tekitanud uue alkoholisegmendi «siidrid» ja «longdringid», mis koosnevad piiritusest, mida on tembitud vee, konservantide ning tehniliste lõhna- ja maitseainetega, kuhu mõnel juhul on lisatud ka törts kondenseeritud mahla, mis purgil uhkelt kirjas (ja palju suuremate tähtedega kui põhikoostis, muidugi).

Sisuliselt on need limonaadid, harjunud lubatud joogid, kuhu on veidi piiritust juurde pandud. Mis üksi ei tee muidugi popiks, aga on harjumuse tekkimisele vägagi kaasaaitav jõud. Huvitav oleks siinkohal teada mõne arsti arvamust, kas ja mille poolest erineb noores eas lahjendatud piirituse kaanimine veini-õlle «isevalminud» alkoholi manustamisest.

Aga popp olemise juurde tagasi. Mis teeb popiks? Keskkond, muidugi. Popp on see, mida kõik teevad. Noortele eriti see, mida eeskujud teevad ja kuidas vastassoo tähelepanu pälvivad, mis aksessuaaridega. Ja nüüd vaadake klantsitud seltskonnakülgi. Pidudest, koosviibimistest. Seltskonnakülgedele pääsevad elus edukad inimesed. Rikkad ja ilusad. Sõnaga kõik need, kelleks seesama noor inimene kunagi tahab saada.

Kümnest pildist üks-kaks on sellised, kus kõigil pole klaasi käes, peaaegu ükski pole selline, kus kellelgi ei ole klaasi käes. «Ma tahan ka suurena sellist elu elada,» tunneb see noor. Ja tahabki. Ja noor on kannatamatu. Ning üks viis, kuidas pildiga samastuda, on kohe käeulatuses, purk pihku. Nii, nagu 12-aastane poisike hoovil sõpradega ütleb: «Mehed, täna ei viitsi naistega jamada, lähme mängime kossu!» Noored on tuntud selle poolest, et nad ei taha olla lapsed, tahavad olla noored mehed ja naised, alati on tahtnud. Meie ajal rõhutatult ilusad mehed ja naised. Nagu pildil.

Mida siis teha? Keelata klaasiga pildid? Absurdne, see oleks puritaanlus ja keelud ei vii kuhugi. Küll aga võiks ühiskond anda suhtumist. Paremat suhtumist. Ja mis võiks olla parem riigi suhtumise näitamine kui presidendi vastuvõtu alkoholivabaks muutumine. Kõige tähtsamad peavad koos riigi sünnipäeva, ja ei võta tilkagi. On ja tantsivad kainelt, ja kõigil on hea ja lõbus olla. Presidendikantselei, mõelge selle peale.

Jah, keelud. Üks natukenegi toimida võiv keeld on. Alkoholireklaami keeld. Täielik. Igast asendist, igal ajal. Alkoholireklaam toimib täpselt sama võttega kui klantspildid seltskonnaajakirjanduses, ainult et annab ajakirjas tagaplaanil aimuvatele seksuaalsetele lubadustele konkreetse sisu. Klaasiga noor inimene saab. Saab vastaspoole tähelepanu ja tagatoa. Ja käsi südamele, see on see, mida noor inimene siin ja praegu kõige rohkem tahab. Eks vanem ka, aga noor väga. Väga! Mäletate küll ju. Isegi üks magus piiritusjoogibränd on inglise keeles «suudluseks» nimetatud. Kui te nüüd reklaamid silme eest läbi lasete, siis väga üksikud neist ei ole «noortele seksiga», ning need teised on tavaliselt jalka MMi ajal. Eestis vähemalt.

Need ei ole muidugi ainukesed põhjused, miks popp on juua. Jooki panna. On veel kodu ja ... rohkem nagu polegi. Õigemini, mida iganes muud sa nimetaks – šeff on, lõbus on, nalja saab jne –, sisalduvad need väiksematena eelnevas. Nii tekib noortel inimestel harjumus alkoholi tarbida. Alkohol on abimees. Aitab saada. Tüdrukuid, poisse või nalja.

Ja põhjus, miks see nii hästi töötab, on – et tegelikult ju aitabki. Tegelikult töötab. Keegi ei valeta. Joobes on pidurid pehmemad. Me kõik teame seda. Ja järgmise sammuna on alkohol abimees, kes aitab «üle» saada. Kui armastatu maha jättis või kui töölt lahti lasti või mis iganes. Ainult selle vahega, et siis juba valetatakse. Iseendale. Ei aita see tuhkagi.

Harjumus on see, mis nii arvama paneb. Ma tean, millest ma räägin, ma astun ise selle reha otsa, järjekindlalt. Kuigi sunnin mitte astuma. Ja mida suurem on harjumus, seda väiksemad tagasilöögid elus jooma ajavad.

Aga mis me selle arutlusega saavutasime? Et tühi õhk, teada jutt puha? Saime teada, et kõige olulisem on mitte lasta harjumusel tekkida, kuigi ühiskond seda soodustab. Aga kuidas?

Siin lähebki keerulisemaks. Põhjustega tegelemine on keerulisem kui populistlikult tagajärgedega võidelda. Ma ei hakka üle kordama seda, kuidas müügikeeld absoluutarvudes ei toimi jne. Mul ei ole vastuseid. Peale kõige muu – ükskõik millist konkreetset lahendust ka ei pakuks, põrkab see raha vastu. Just nimelt. Ühiskondlikku raha on alati vähem kui kommertsiaalset raha. Summa summarum.

Küll aga võib natuke mõelda, millised võiksid olla mõtlemise lähtepunktid, mil viisil tekkivale alkoholiharjumusele vastu seista. Ja põhimine on ikkagi, et noor tahab olla täiskasvanu. Ses mõttes on loogiline, et märksõna «noortekohvik» ei ole elujõuline. Vähemalt linnas mitte.

Noor läheb kümme korda enne «suurtekohvikusse» kui omasuguste sekka mingeid napakaid lauamänge mängima. Äkki pakkuda linna või munitsipaaltasandil soodustusi vaba aja veetmise kohtadele, kus alkoholi ei müüda? Alkoholivabad lounge’id mingi muu lisaväärtusega, piljardi- ja boolingusaalid? Midagi sellist?

Maal on teine asi. Maal pole muud teha, kui sa just spordipoiss või -tüdruk ei ole, kui bussiputkas või kellegi tagaaias kuuri all siidrit libistada. Aga (õnneks) on see meie kliimas vähemalt kuus kuud suhteliselt ebamugav. Siin oleks küll abiks, kui igas vallas oleks mõni soe, lisaväärtusega katusealune, rangelt alkoholivaba koht. Aga jälle, kallis. Samas, mis on, põhiseaduse valguses, kallim – kas mõnisada katusealust ruumi või rahva vaimne ja füüsiline tervis?

Kuidas resümeerida resümeerimatut? Kuidas noorte alkoholiiha piirata? Ega muud vastust ei ole – alustuseks tuleb mõtelda nagu noored. Ja rääkida noortega, et osata nendega nende keeles rääkida.

Alkohol, raha ja nende omavaheline vahekord ühiskonnas on muidugi veel täiesti eraldiseisev keeruline teemadering. See, kui paljud asjad meie ühiskonnas sõltuvad alkoholimüügist, alkoholiga seotud rahast, on metsik. Juba minusuguse majandusvõhiku pinnapealsel vaatlusel metsik. Alkoholiraha ja kultuurirahastuse seos läbi kultuurkapitali väikseima asjana.

Suuremana, kui arvutada need 11,9 liitrit õlle tingpudeliteks ja võtta õllepudeli sisu keskmiseks hinnaks poes 12 krooni, siis teeb see 520 x 12 = 6240 krooni. Ja kui korrutada see 1,4 miljoniga siis – 8,736 miljardit. See on enam kui kümme protsenti praegusest riigieelarvest. Ja see on väga palju raha. Ja see on veel tagasihoidlik arvutus. Tehtud poehinna järgi, kust saab «kätte» kella 10–22.

Võib-olla on siin põhjus, miks me väga ei taha tegeleda põhjustega, tegeleme tagajärgedega, tegeleme suurte sõnade saatel, aga midagi ei muutu? Väga ei tahaks uskuda. Väga.