Soome ortopeed Esko Kaarttinen on Toomas Savi põlve opereerinud juba kaks kordaLiigeseproteesi paigaldamine annab inimesele täisväärtusliku elu, toob riigile tagasi töövõimelise maksumaksja ning vähendab kulutusi sotsiaalhoolekandele.
Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja professor Tiit Haviko on eestlaste vananenud liigeste praavitamise ja väljavahetamisega tegelenud juba veerandsada aastat.
Tohtri üks kauaaegsemaid ja tuntumaid patsiente on nädala eest vasaku põlve proteesi saanud Riigikogu esimees Toomas Savi, aga temasarnaseid hädalisi käib Haviko noa alt aastas läbi keskmiselt 200. Ühtekokku paigaldatakse meil aastas 1700 kunstliigest, enamjaolt puusaproteese.
NOORIM PROTEESISAAJA 17-AASTANE. Kuigi kunstliigeseid vajavad eelkõige eakad (rohkem kui pooled operatsioonid tehakse vanematele kui 60-aastastele inimestele), on Haviko praktikas ette tulnud ka noorukite endoproteesimist. Tema vanim patsient on olnud 95-aastane, noorim aga puusatuberkuloosi põdenud 17-aastane tütarlaps. Noored võivad proteese vajada ka raskete traumade või geneetilise mutatsiooni tõttu.
«Noorte puhul on probleemiks, et nad ei ela ühe proteesiga oma elu ära,» sõnab Haviko. «Paarikümne aasta pärast hakkab protees tahes-tahtmata loksuma ning läheb nihkesse. Siis tuleb operatsiooni korrata. Ja nii võib-olla isegi kuni kolm korda inimese eluaja jooksul.»
Professor teab rääkida nii mõnestki Eesti patsiendist, kel lisaks mõlemale põlveliigesele on välja vahetatud ka puusaliigesed. Tema sõnul on võimalik välja vahetada ka kõik suured liigesed. «Maailmas leidub kindlasti neid, kes on saanud mitte neli või kuus, vaid rohkemgi liigest, sest näiteks reumatoidartriit põhjustab väga palju liigesekahjustusi. Aga seda haigust esineb märksa vähem kui kõhre kulumise haigust,» selgitab Haviko. Sagedamini tuleb proteesimise peale mõelda neil, kes põevad artroosi ehk kõhre kulumise haigust, naistel aitab luude vananemisele kaasa ka östrogeeni tootluse vähenemine vanemas eas.
KAKS VÄIKEST LÕIGET. Tegelikult on liigeseproteesi paigaldamine viimane võimalik samm kulunud liigeste parandamiseks. See võetakse ette alles siis, kui artroskoopiline operatsioon enam ei aita. Niinimetatud artroskoopiline puhastamine tähendab, et liigese juurde tehakse kaks pisikest lõiget. Ühe kaudu viiakse haige liigese ligi valgustiga kaamera, mis kuvab patsiendi luid ühendava kõhre seisundi monitorile. Et valgus liigese ümber leviks ja pilt teravam oleks, täidetakse liiges veega ning venitatakse niimoodi välja.
Teise avause kaudu viiakse liigeseni arstiriistad, millega kulunud kõhre hööveldama asutakse - silutakse konarused ning eemaldatakse põletikulised osad liigese kapslis. Artroskoopiat praktiseeris esmakordselt 1918. aastal üks jaapanlane, kes viis toona põlve tsüstoskoobi, mida muidu kasutatakse põie valgustamiseks.
Haviko sõnul jagavad arstid patsiendid nelja kõhre ja luu seisundit iseloomustavasse kategooriasse. Kahe esimese alajaotuse puhul (kõhr on krobeline ja ei libise, mistõttu ärritab liigest) piisab artroskoopilisest operatsioonist ehk ðeiverdamisest (ingliskeelsest terminist shave: raseerimine, tasandamine - toim). Kolmanda staadiumi puhul näitab röntgenipilt, et liigesepilu on liiga kitsas - kõhr on hävinud ning tekkinud o- või x-jalad. Kõige valulikum on neljas staadium, kui liiges on lõplikult lagunenud ning luu hõõrub liikumisel vastu teist luud. «Et luupindadel on väga lai närvide võrgustik, on inimese iga liigutus väga valulik,» räägib Haviko. Kolmanda ja neljanda astme patsientidele pole artroskoopilisest puhastamisest enam kasu.
ruttu liikuma. Pärast operatsiooni jäävad kõik proteesi saanud seljakanali tuimestuse alla, et opereeritud koht valu ei tekitaks. «Valu ei tohi tunda juba sellepärast, et siis keeldub inimene instinktiivselt oma opereeritud jäset liigutamast,» räägib Haviko. Ometi on kunstliigese liigutamine kohe pärast operatsiooni ääretult vajalik - kui lihasmassi treenima ei hakata, võib jäse känguda. Liiatigi aitab treenimine vältida operatsioonijärgset tromboosiohtu, mille vähendamiseks antakse lõigatutele ka verevedeldajaid.
«Operatsioonijärgne liikumine on oluline, aga mõnikord tuleb ette, et inimesed ei taha reþiimi jälgida ning kohustuslikke võimlemisharjutusi teha,» lausub Haviko. Umbes nädal pärast lõikust algavasse taastusravisse tuleb suhtuda veelgi tõsisemalt - igapäevaste toimingute harjutused, vesiravi, massaaþ ja nõelravi aitavad taastada tavapärase lihasjõudluse ja liigese normaalse liikumisulatuse. «Kui lihas jääb nõrgaks, tekib lonkav kõnnak ning puusaproteesi puhul on võimalik nihestus. Aga eduka taastusravi korral võivad patsiendid peagi tavapärast elu jätkata ning isegi sportida,» julgustab ortopeed.
Tohter teab nimetada teisigi ohte, mis haiget endoproteesimise ajal või selle järel varitsevad. Kõige tähtsam on vältida infektsiooni tekkimise võimalust. «Oluline on nii arsti kui ka patsiendi hügieen. Ma arvan, et puhkusel olles pole mul kunagi olnud nii puhtaid küünealuseid kui praegu. Mitu päeva klantsisin, lõikasin, pesin ja harjasin neid,» meenutab Haviko oma seni viimast operatsiooni. Patsientide puhul peab tohter oluliseks nn ortopeedilist pediküüri. «Varbavahed ei tohi olla katki ja haudunud, jalad ei tohi higistada või küüned olla sissekasvanud,» manitseb Haviko. Ja lisab, et näiteks enne põlveoperatsiooni pestakse kogu patsiendi alakeha hoolikalt joodiga puhtaks. Just infektsiooniohu tõttu hoitakse proteesi vajavaid patsiente enne operatsiooni võimalikult vähe haiglas ning suvekuudel tehakse seesuguseid lõikuseid üldse suhteliselt vähe.
hindab meeskonnatööd. Teine kardetud tüsistus on paigaldatud proteesi paigast nihkumine, mida juhtub peamiselt puusaliigeste puhul: põhjuseks on patsiendi halb kehaasend või lõdvad lihased. Haviko sõnul võib komplikatsioone tekkida ka operatsiooni ajal.
«Mina pean väga oluliseks, et toimiks meeskonnatöö ning kõigil lõikusel osalevatel arstidel oleks vajalik kvalifikatsioon ja head instrumendid,» ütleb Haviko. Tema sõnul peab endoproteesimine olema kirurgi põhitegevus, et patsient teaks oma arsti usaldada. «Ega asjata öelda, et head tulemused tulevad kogemustest, kogemus aga tuleb halbadest tulemustest,» lausub tohter.
Peamised haigused endoproteesimiseks
Osteoartroos
Reumatoidartriit
Osteonekroos
Podagra
Traumajärgne seisund
Luukasvajad
Eelisjärjekorras endoproteesimisele pääsemine
Trauma (nt luumurrud)
Luu pahaloomuline protsess (kasvajad)
Korduvproteesimine
Liigese kiire lagunemine
Töövõimetu isik
Tugev valusündroom
Proteesi vajaduse otsustab proteesiv ortopeed
Lähijärjekorra koostab komisjon
Eelisjärjekorra otsustab ortopeed
Soovitused operatsioonile minejale
Teha korda hambad ja ninaneel
Ravida nahakahjustused
Neli päeva enne lõikust lõpetada verevedeldajate võtmine
Teavitada opereerivat arsti kasutatavatest ravimitest
Teha korda jalad (küüned, kannad)
Võtta kaasa kargud
Mõelda läbi kojusõit
Allikas: Tiit Haviko