Gruusia ei looda kellelegi

Urve Eslas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ksenia Repson

Gruusias kuulsin ma sellist lugu. Kui maailm alles noor oli, otsustas Jumal maa rahvaste vahel ära jagada.


Võtsid siis kõik järjekorda, kes kõvemini küünarnukkidega vehkis, sai ka parema tüki. Grusiinid aga, nagu ikka, jäid ka sellele peole hiljaks.



Nende laul ja toostid meeldisid aga Jumalale sedavõrd, et ta andis neile ainsa, mis veel jagamata oli jäänud – paradiisi. See sünnitanud teistes aga palju kadedust ja seepärast olevatki Gruusia üks neist maadest, mida kõige enam vallutada on püütud.



Euroopa ja Aasia ristteel asudes on kristluse ja islami kohtumispaigaks saanud riigile konfliktivõimalus justkui sünniga kaasa antud.



Ajaarvamise algusest kuni 21. sajandini on seda vallutada püüdnud kreeklased, roomlased, pärslased, araablased, venelased. Viimane katse, eelmise aasta augustikuus alanud sõda, on jätnud grusiinidesse tugeva jälje.



«Euroopa algas siit» – selle lausega tutvustab Gruusia end külalistele, kuid Euroopa peale riik enam ei looda. Nimelt enam, sest isegi kui riigi poliitilised jõud tajusid piirkonniti jooksvaid huvide jõujooni juba enne augustisõda, siis lihtsad inimesed lootsid salamisi lääne kiiret reaktsiooni ja selget mõistaandmist, et jõuvõtteid Gruusia kallal ei tolereerita. Pehmelt öeldes vaoshoitud reaktsioon tuli pettumusena.



Kuid sõjast hoolimata on riik paari aasta jooksul teinud läbi silmaga nähtava arengu. Thbilisis korrastatakse vanalinna, kuurortlinn Bathumi saab uued tänavad, Türgi investorite toel kerkivad mereäärsetele magusamatele kruntidele suurejoonelised hotellid.



Kloostrid ja kirikud, mis pole eraannetuste toel juba korda tehtud, saavad seda nüüd. Ehkki majanduskriis räsib ka siinseid piirkondi, hakkab turistide arv ometi juba kasvama.



Kuid demograafiline koiliblikas sööb vargsi ka selle 4,5 miljoni elanikuga riigi kudet.



Kui pensionäride kasv võrreldes tööealistega ähvardas lasta põhja Gruusia pensionisüsteemi, tuli midagi välja mõelda. Erinevalt Eestist, kes proovib demograafilist kriisi seljatada emapalga abil, valis Gruusia uskliku riigina (82 protsenti elanikest on õigeusklikud) teise tee.



Pikka aega kestnud madala sündimuse vastu aitas lubadus, et patriarh Ilia II ristib isiklikult kõiki kolmandaid ja nejandaid lapsi. Praegu on kolme-nelja lapsega pere Gruusias tavaline, ja seda sentigi emapalgale kulutamata.



Teisena ristiusu vastu võtnud maale kohaselt (esimeseks peetakse Armeeniat) on usk Gruusias elu sama loomulik osa kui vein või armastus.



On see siis usust või inimeste loomusest tingitud, kuid venna- ja kodumaa-armastust rõhutatakse seal enam, kui see põhjamaiselt vaoshoitud inimestele omane on.



Erinevate kultuuride, maailmavaadete, religioonide ja poliitiliste süsteemide ristumispaigas elamine on grusiinides kasvatanud kadestamist väärivat tolerantsust ja kahandanud võõraviha pea olematuks.



Külalist kostitatakse lahkelt, ehk liigagi lahkelt. «God bless Estonia!» hõikavad ühes kõrvallauas istuvad kohalikud, saatnud meile just lauda pudeli vahuveini.



Kuid selle, Gruusia riigi finantseeritud reisi vältel on raske seletada, kuidas on võimalik, et riigis, mille elanikud räägivad harjumatult palju armastusest ja tolerantsist, on nii palju vigaseks löödud ja nälginud loomi.



Tamara Abtarašvili
ajaloolasest
turismitalupidaja


Sõda on jätnud oma jälje kõigile Gruusia elanikele. Inimesed on muutunud närviliseks, paljud on kaotanud töö. Nii ka mina. Olen hariduselt ajaloolane, aga jäin töötuks ja uut erialast tööd on ajaloolasel praegu Gruusias raske leida. Nii pean ma turismitalu, valmistan külalistele süüa ja elatan end sellega. Saakašvili valitsus küll tegutseb selles suunas, kuid töötute probleeme tal lahendada ei ole õnnestunud. Ajaloolasena oskan ma Gruusia sõda ja praegust olukorda vaadata natuke teise pilguga. Võin öelda, et selle sõja tagajärgi tunneb Gruusia veel aastakümneid. 


-----------------------


Valeri Harjutšenko
Thbilisi vene draama­teatri näitleja



Gruusia hing – see on headus ja armastus. Venelastesse ja vene kultuuri suhtutakse Gruusias aupaklikult. Poliitikud veavad vägikaigast, aga inimesed ainult kannatavad nende poliitiliste tõmbluste tõttu. Kuid pole võimalik, et kahe hingelt lähedase rahva suhted ühe hetkega kokku variseksid.


----------------------


Mindo Ingoropa
kala püüdev mees Bathumi kesklinnas


Gruusia jaoks on praegu kõige olulisem, et oleks rahu. Sõda on praeguseks õnneks möödas, relvadega mängimise päevad on selleks korraks läbi. Neil, kellel on töö olemas, ei ole Gruusias praegu väga viga elada. Kuid üldiselt on elu muidugi raske, isegi hoolimata sellest, et turistide arv Bathumis on kasvanud. Ilma Euroopa ja Ameerika abita me hakkama ei saa, Gruusia on praegu maailmale liiga suletud. Näiteks sõita saavad grusiinid takistamatult ja probleemideta üksnes Türgisse, Aserbaidžaani, Armee­niasse ja Ukrainasse. 


-------------------------


Vassil
Nanobašvili
Gruusia meeskoori Mravaljameri laulja


Kõige olulisem maailmas on armastus, siis ei karda ka tanke mitte. Grusiinid ei saa teisiti, kui peavad armastama oma vendi, oma naabreid. Sama on ka laulmise puhul – kui sa ei armasta seda, kes sinu kõrval laulab, siis ei tule mitte midagi välja, sest õiget vibratsiooni ei teki ja laul ei jõua kellegi südamesse. Tervitused Eestis elavatele grusiinidele!


----------------------------------


Gruusia telekanali Teine Kanal ­direktor Dodo Šonava.


Kas Gruusias võib ette näha uusi rahutusi?


Ma ei usu seda. Inimesed on juba väsinud. Ja revolutsiooni pole nii lihtne teha. Oleme aru saanud, et parem minna evolutsioonilist kui revolutsioonilist teed, iga revolutsioon on meie maad tagasi viinud, mitte edasi. Muidugi on põhjuseid protestiks, Gruusias ei ole sugugi kõik hästi. Meil on palju probleeme. Kuid neid sellisel teel ei lahenda.



Millised on probleemid?


Kõige suurem probleem on see, et me oleme annekteeritud. See, mis toimus eelmisel aastal, on jube. On raske teadvustada, et pea kolmandik sinu kodumaast on ala, kuhu sa enam kunagi ei satu. See on suur probleem meie eneseteadvusele.



Lisaks sellele mõjutab meid tugevalt majanduskriis. Väga paljud inimesed kaotasid raha, väga paljud inimesed  kaotasid töö. Raske on ka pensionäridel, pensionid on väga väikesed – 80 lari ehk umbes 30 eurot. Minu ema on pensionär, 82-aastane, ja kui ei oleks mind, oleks tal väga-väga raske. Aga Ševardnadze ajal oli pension 14 lari – 6 eurot. Nii et paremaks on läinud küll.



Majanduslikult on Gruusia Venemaast sõltuv. Eriti regioonid, kus kasvatatakse õunu, viinamarju – neid müüdi varem Venemaale, see oli väga hea turg. Praegu me seda enesestmõistetavalt enam teha ei saa, ja see on meie majandusele suur hoop. Meil on põhimõtteliselt siiski põllumajandusriik, ja kui meil pole turgu, on see väga halb.



Ometi on kahe aastaga Gruusias toimunud suur progress, riik on tundmatuseni muutunud.


Jah, see on tõsi. Kui sõbrad piiri tagant külla tulevad, küsivad nad, kuidas me ise ei näe, kui teistmoodi kõik on.



Varem saabusime jubedasse lennujaama, sõitsime mööda jubedat teed linna, tulime sulle külla, sul polnud elektritki, istusime küünlavalgel, isegi leiba polnud sul. Aga nüüd – kõik on hästi. Jah, muidugi, seda kõike peab olema näinud, et aru saada, et nüüd on parem.



Kuidas ületada lõhe valitsuse ja opositsiooni vahel?


Varem oli opositsioon väga radikaalne. Aga praegu on asjad rahunenud. Juba valmistutakse valimisteks – järgmisel aastal on kohalikud valimised. Osaletakse koos valitsusega komisjonides, istutakse koos, arutatakse asju.



Kuid on säilinud ka opositsiooni radikaalne osa, ja kui kelleltki aktsioone oodata, siis neilt. Kuid Gruusial ei ole praegu mõtet olla radikaalne.



Gruusia on maa, mis elas üle sõja ja kaotas suure osa territooriumist, maa, mis alati seisab valikute ees, sest Venemaalt tulevad sõnumid, et nemad on valmis kaitsma oma kodanikke. Paljudel Gruusia kodanikel on aga Vene pass. Praegu on aeg olla enam konstruktiivne.



Mida teha Abhaasiaga?


Paljud inimesed Abhaasias ei ole rahul Venemaaga. Liitu on vaja otsida nendega, kes saavad aru, et praegune olukord tähendab assimileerumist ja nende olukord läks võrreldes varasemaga veel halvemaks ning iseseisvuspüüdlused veel võimatumaks.



Gruusia peab saama Abhaasia jaoks ihaldusväärseks, majanduslikult tugevaks, et Abhaasia sooviks meiega olla. Praegu saavad nad näiteks Venemaal kehtivat pensioni, see on neile väga meelitav. Sest pragmatism valitseb kõikjal.



On teil natsionalismiga seotud probleeme? Vene-viha?


Gruusias pole sellist asja kunagi olnud, venelastevastast meelestatust polnud siin isegi mitte augustisõja ajal. Gruusia iseloomule pole see omane, grusiinid ei ole olemuselt natsionalistid.



Kuidas olete rahul ELi reageeringutega augustisündustele?


Euroopa Liit on organisatsioon, mis sõja puhul ei aita mitte kuidagi. Mõjutada? Aga kuidas? Neil ei ole sõjalist jõudugi. Me ei ole pettunud, sest neil ei olnudki ju mingeid võimalusi midagi teha. Nad ju ütlesid oma arvamuse välja. Aga ka Venemaal on mõjujõud.



Euroliidu peale loodame eelkõige selles mõttes, et lihtsustuks reisimine – praegu käivad kõnelused selle nimel, et Gruusia kodanikel poleks nii raske saada viisat Euroopa riikidesse sõitmiseks. Muidugi teame, et EL ei võta meid liikmeks ei täna, ei homme ja ilmselt mitte ka ülehomme. Aga lootus on meile stiimuliks.



NATO võtab meid ilmselt kiiremini vastu kui EL. Lootus on kasvanud. Aga mis puutub sõjalisse konflikti või territoriaalse probleemi lahendamisse, siis selle peale me ei looda. NATO ei aita kedagi, pigem vastupidi. Nad ei sekku konflikti.



Keda peate kõige tugevamaks partneriks?


Sõda näitas, et eelkõige tuleb loota enda peale. Meie valitsuse eesmärk peab olema leida viis normaliseerida suhted Venemaaga. Sest me ei saa muuta seda, kes on meie naabrid. Venemaa on suur naaber, see on suur turg. Elementaarne oleks, et juba ainult äriliselt oleks Venemaaga normaalsed suhted, aga ma ei usu, et see lähiaastatel nii läheks.



Kui ütlete, et sõda näitas, et vaid enda peale saab loota, kas te olete teiste riikide ja liitude reaktsioonis pettunud?


Mina ei ole, sest ei arvestanud teiste abiga. Aga ühiskond arvestas, eriti Ameerika toetusega. Olid lootused, eriti neil, kes ei tea, mis on poliitika, mis on reaalsus. Kes teadsid, teadsid ka, et keegi tegelikult ei sekku. Ja meie valitsus teadis seda täpselt. (PM)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles