Paari minutiga sündmuskohale saabunud päästetöötajad suunasid liikumisvõimelised haavatud kiirabiautodesse.«Vapustav. Siin kadus lisaks inimeludele ühiskonna vaim, turvatunne.» Hingekriipivad sõnad kaardilt, mille on musta lindiga üheksa valge nelgi külge köitnud Paul, kahe lapse isa.

See kaart koos nelkidega lebab bussipeatuses, paarkümmend sammu Myyrmanni ostukeskuse tagumisest sissekäigust eemal. Otsekui õuduse värvikaks kirjeldamiseks on keegi teine jätnud sinna poekäru, suure ja kollase. Sama kollase kui üksik apelsinimahla pakk korvi põhjas, mis kaetud verepritsmetega. Käru põhjast vaatavad vastu klaasikillud....

Punast graniitsillutist bussipeatuses katab aga kiht valget küünlavaha. Küünlaid on kümmekond. Hiljem rohkemgi, sest niipea kui üks neist kustub, ilmub selle asemele mitu uut. Kõik valged.

Küünlad sõpradele

Tulemasin kõrvetab Emmi näppu. Ta üritab juba mitu minutit süüdata lambi sisse valatud küünalt, aga see ei taha kuidagi tuld võtta. Nutetud silmadega nägu võtab hetkeks jonnaka ilme. Viimaks ulatab keegi sõnatult tikud. Küünal süttib. Siis teine.

Kaks küünlalampi süütasid Emmi ja ta sõbranna Esin peatuses plahvatuse tõttu hukkunud sõprade mälestuseks. Üks küünal Jessele, teine Heidile. Mõlemad jäidki 17-aastaseks. Myyrimäki kooli õpilased. Endised klassikaaslased. Tihti ninapidi koos. Reede päeval naersid kõik koos südamest mingi asja üle. Mis täpselt naerma ajas, tüdrukutele enam ei meenu.

Emmi oli kodus, kui plahvatus kõlas. Vaid 100 meetri kaugusel Myyrmannist. «Shokk, paanika, kõik ühekorraga - ma teadsin, et mu sõbrad peaks seal olema, kuid kes neist, seda oskasin vaid aimata,» meenutab Emmi reede õhtut.

Myyrmanni oli koht, kus noored peaaegu igal õhtul kohtusid. Myyrimäki linnaosa süda, soe koht, kuhu varjuda külma eest. Seal siis niisama juttu ajada ja varsti koju minna.

Reedel oli seal klounietendus, mida Jesse ja Heidi vaatama läksid.

Kuid kibe tõde selgus alles hiljem. Esmalt oli vaid kohutav teadmatus. Mobiiltelefonist abi polnud. Kõik kõned katkesid. Võrk oli üle koormatud. Et hukkunute seas olid ka Jesse ja Heidi, kuulsid tüdrukud samal ööl.

Miks nemad, miks üldse see plahvatus, miks, miks, miks... Tüdrukute küsimustel ei näi lõppu tulevat. Raske on kirjeldada Emmi ja Esini nägusid, kui nad räägivad sellest kõigest ajakirjanikule. Võõrale inimesele. Pisaraid tagasi ei hoita.

Huulerõngaga Esin loodab väga, et ta pole kunagi kohtunud, veel vähem rääkinud selle 19-aastase keemiaüliõpilasega, keda peetakse plahvatuse korraldajaks. «Ma ei tea, mida ma teeks, kui saaks teada, et see võib olla mõni mu tuttav. Jube,» räägib Esin.

Kohutav tragöödia

Valge paberileht on pooleks murtud. Ilmselt alles äsja kirjutamise selgeks saanud Juha on joonistanud ühele poolele punase rasvakriidiga suure südame. Selle alla aga püüdlikult maalinud tähed, mis annavad kokku - jumal kaitsku teid.

Kõrval lebab roheliseks värvitud puulaud tekstiga «See oleks võinud olla minu laps, minu sõber, mina ise - tunnen teile kaasa». Väike osa sõnumeid leinakaartidelt, millega on kaetud kümned Myyrmanni kaubakeskuse juurde tekkinud leinapaigad. Loendamatu hulk lilli. Kollaseid, valgeid, roosasid. Roose, nelke ja muid.

Iga minuti tagant peatub kaubakeskuse parkimisplatsil mõni auto. Autouksed lastakse väga vaikselt kinni. Peaaegu salaja liiguvad inimesed leinapaigalt leinapaigale. Kes paneb küünla, kes lille. Loetakse kaarte. Seistakse vaikuses, siis eemaldutakse, et loovutada koht järgmistele. Leinajaid on väga palju.

Tervitatakse tuttavaid. Juttu aetakse ka, aga nii vaikselt, et isegi meetri kauguselt on raske aru saada. Kõrvu jäävad vaid sõnad hirveää (eesti keeles jube - toim) ja kauheaa (eesti keeles õudne - toim.). Neid sõnu rõhutatakse. Neid öeldakse tihti.

Keskealine abielupaar Tuomo ja Mirja elavad Helsingi südalinnas. Paarikümne minuti autosõidu kaugusel Myyrimäki linnaosast. Hoolimata sellest, et neid või nende lähedasi tragöödia otseselt ei puudutanud, sõitsid nad ikkagi sinna. Nad tundsid, et peavad tooma roosiõie ja küünla. Süda justkui sundis.

Miks? «Sest see on kogu Soome tragöödia, kõigi meie katastroof - uskumatu, jube ja samas selge sõnumiga, et meie elu ei ole enam nii turvaline kui varem,» selgitab Tuomo. Kahe tütre ja ühe poja isa.

Sama räägivad koolitüdrukud Emmi ja Esin. Kuni reedeni oli Myyrimäki neile oma väike kodulinn, kus võis isegi öösel rahulikult väljas jalutada, sest kunagi ei tikkunud keegi ligi. Lühidalt öeldes - kuritegevust polnud. «Reedel võeti kogu see turvatunne sekundiga ära,» lausuvad Emmi ja Esin. Myyrmanni sündmused

Reede, 11. november

19.35 kaubanduskeskuses plahvatab pomm.

19.36 info plahvatusest jõuab häirekeskusesse.

19.38 esimene päästeteenistuse auto jõuab kaubanduskeskusesse. Juhtunust saab teada politsei.

19.44 kohale jõuab esimene kiirabi ja politseipatrull.

19.49 kohal on kolm politseipatrulli.

19.52 kümme päästeteenistuse meeskonda on töös.

19.53 luuakse patsientide kogunemispaik.

20.35 viimane vigastatu on viidud haiglasse.

Laupäev, 12. november

Kell kolm hommikul andis politsei teada, et kahtlustab plahvatuse taga kuritegu. Varem oli uuritud näiteks, kas gaasiplahvatus võinuks põhjustada kaubakeskuses sellise õnnetuse.

Vastu hommikut tõusis surnute arv 7ni, kui 37-aastane naine suri haavadesse.

Umbes kell 9 oli plahvatuses vigastatuile tehtud 16 operatsiooni ning kaks kannatanut olid operatsioonilaual. Viis ootas veel operatsiooni. Sel hetkel tundus, et hukkunuid võib juurde tulla.

Kell 9.05 kinnitas siseminister Ville Itälä, et Myyrmanni plahvatus ei olnud õnnetus, vaid kuritegu.

Kell 10 kutsuti valitsus hädaistungile.

Kell 11 anti teada, et nädalavahetusel on vaja doonoreid. Myyrmanni ohvrite ravimine vähendas tunduvalt Soome vereteenistuse verevarusid.

Kell 11.50 andis Soome peaminister Paavo Lipponen lubaduse, et süüdlaste leidmiseks kasutatakse kõiki vahendeid. Lipponen avaldas lootust, et tegemist on üksikteo, mitte organiseeritud kuritegevusega.

Kell 13 osales president Tarja Halonen ohvrite mälestuseks korraldatud jumalateenistusel. President lükkas selle tõttu edasi Shveitsi-visiidi.

Kell 13.50 ohvrite ravi eest vastutav arst Eero Hirvensalo andis teada, et ohvritest ei ole enam keegi kriitilises seisus.

Kell 18 avaldas peaminister Lipponen ametivõimudele kiitust kiire tegutsemise eest.

allikas: ajakirjandus