Teleteater naaseb aristokraatliku sammuga

Teatrilembedel on põhjust järgmisel reedel kodus teleri ees šampanja avada – aastatetagune teatriõhtu on tagasi. Esimesena on ekraanil Draamateatri hittlavastus «Aristokraadid».

Viis kaamerat ja kümme näitlejat – see pole võimalik! Nii ahastas hullumise äärele viidud administraator Elo Selirand, kui ta aastal 1996 sahmis Sakala keskuse saalis Vanalinnastuudio lavastuse «Bel Ami» võtterühma sabas. «Inimesed ei saa sellise tööga hakkama!» oigas ta mõttes. Etenduse salvestamine otse saalist ja ühe katkematu jadana näis praeguse reÏissööri sõnul apsude reana. «Enne salvestust käidi mitu korda tükki vaatamas, õpiti see pähe. Kui ülesvõtmiseks läks, oli tekst küll sama, aga näitlejad mängisid kindlasti teistmoodi,» naerab Selirand. Näiteks pidi näitleja tulema uksest, ilmus aga hoopis aknast, ja nii jäi tema lavale laekumise hetk lihtsalt tabamatuks. «Sama hea, kui kaamerad magaks olümpiamängudel maha suusataja finiši,» nendib ta. Kuus aastat hiljem hingab teleteatri projekti produtsent Elo Selirand kergendunult. Televisioon ei kipu enam reaetenduse aegu kaameratega saali. Aastas on kavas salvestada umbes 20 eesti teatri paremat lavastust, kuid need pole publikuga etenduste videosalvestused, vaid teatrilavastustest loodud televariandid.

MAAILMA PARIM TEATER.

Ka Eesti Televisiooni juht Ilmar Raag kinnitab, et odavaid saalisalvestusi, millel nigel heli ning üheülbalised plaanid, enam tegema ei hakata. Vähemasti praeguse hea plaani järgi mitte. «Lavastus mängitakse spetsiaalselt kaameratele, et tekiks vaatajasõbralikuma vaatenurgaga salvestus,» ütleb Raag. Ent reedesed teatriõhtud pole vanade aegade koopiareede, kus Pärnu teatrile järgnes Ugala ja sellele omakorda Vanemuine. Vaheldumisi Eesti lavastustega jõuab hooaja jooksul eetrisse ka valik maailma parematest teatritükkidest. «Rida alustavad filmid Samuel Becketti näidenditest – esimesena pakume vaadata «Godot’d oodates»,» sõnab Raag. ETV kultuuriprogrammi peaprodutsent Gerda Kordemets selgitab, et üle nädala on eetris Eesti toode, üle nädala mujalt sisseostetu. Seda süsteemi rikub vaid «Aristokraadid», mis jaotub kahele järjestikusele reedeõhtule. Pärast seda on kohal Channel 4 toodetud becketiaana. Sellele omakorda järgneb BBC toodetud Shakespeare’i tsükkel – esmalt komöödiad, siis tragöödiad, aga ikka omamaiste tükkidega vaheldumisi. Tänavusuvine korilustöö elik omatoodang jõuab aga vaiksel viisil lähiajal eetrisse: «Aristokraatide» järel ka Tartu Teatrilabori «Kumalasemesi», Tallinna Linnateatri «Burattino», Eesti Draamateatri «Vaimude tund Kadrioru lossis» ning Pärnu teatri «Epp Pillarpardi Punjaba potitehas». Jõulude aegu lubab Kordemets tugevdatud teatriplokki: esimesel jõulupühal läheb eetrisse lavakunstitudengite «Burattino», 26. detsembril Mati Undi lavastus «Norbert» ja päev hiljem «Epp Pillarpardi Punjaba potitehas». Jaanuaris jätkavad teleteatrilased suvel võetud materjaliga ja alustavad järgmiste etenduste salvestamist. «Oleme võimalustega piiri peal, sest varusid meil pole,» nendib Kordemets. Eetrisse jõudmine sõltub eelkõige sellest, millised lavastused teatrite repertuaarist välja kukuvad. Nii on ETV salvestanud Linnateatri lavastuse «Palju õnne argipäevaks», kuid Kordemetsa sõnul pääseb see ekraanile vast paari aasta pärast – siis, kui tükki tavalaval enam ei mängita. Näitamiskorda ootavad teisedki Linnateatri hitid: «Arkaadia», «Pianoola» ja «Ristumine peateega», samuti Draamateatri «Mao tee kalju peal».

KALLIS LÕBU.

Arvud kinnitavad, et teleteatri omaaegsed varud on hiiglaslikud. Võiks ju kümne aasta taguseid salvestusi eetrisse paisata? Kordemets vaid naeratab: «Korduste seljas väga sõita ei taha. ReÏiiliselt ja tehniliselt on need algelisel tasemel.» Siiski võivad ka vanad tükid näiteks mõne näitleja tähtpäevaga seoses ekraanile pääseda. Nii võib juhtuda, et Ilmar Raag saab taas vaadata Dürrenmatti näitemängu «Füüsikud», mille järel ta koolipoisina uinuda ei suutnud, sest arutles pikalt, miks maailm nii julm on. Vaatajasoovi avaldamiseks tuleks Raagil aga ilmselt teleteatri tegijatele kiri või e-mail saata. «Publiku tungival nõudmisel näitame 1. jaanuari õhtul etendust «Armastus kolme apelsini vastu»,» sõnab Kordemets. «Ostsime selleks lisanäitamiskorra.» Nii et – kõik võib juhtuda. Ammu unustatud teatriõhtute traditsiooni tagasituleku eest võlgnevad tegijad muu hulgas tänu asjaolule, et ETVst kadus reklaam: see andis võimaluse prime time kultuurile võtta. Teleteater on ütlemata kallis ettevõtmine: Ilmar Raagi sõnul maksab odav, otse saalist tehtud salvestus 13 000–15 000 krooni, mitmepäevane videolavastuse salvestus aga tervelt 50 000. Aga eks see tähendab ka kvaliteeti. Vähemasti esiotsa on kõik rahul: ETV täidab auga missiooni ning teatriajalugu, mis liikuva pildita oleks kängitsetud raamatusse või ajaleheveerule, püsib pikalt elusana. Tõrvatilgaks on meedia kogu positiivsuse juures nimetanud vaid reedeõhtust aega, mil keskmine eestlane tippkultuuri nautimise asemel maisemate asjadega tegeleks. Raag muigab: «Nii reede kui ka laupäeva õhtul on 17–30-aastased linnainimestest vaatajad meile kadunud. Aga pole midagi teha – reedeõhtune aeg on traditsiooniline.» Sama optimistlikult kui Raagi ütlus kõlab ka telerisse mahutatud teatrihooaja slogan: Televisioon on teater. Igal reedel.

Telelavastused lindil

Eestlaste teatrinälja rahuldamiseks on ETV leidnud teisegi mooduse – videokassetid telelavastustega. Nii peibutavad teatrihuvilisi karbid hittlavastustega: 1981. aastal valminud «Pisuhänd», 1982 lavastet «Kuulsuse narrid». Lisaks on kassetitatud lastelavastus «Kardemoni linna rahvas ja röövlid» ning «Nõiakivi». «Televisioonis näidatava lavastuse puhul on vaataja kinni reaalajas ja oma elurezhiimis. Erinevad väljundid on tulevikutelevisiooni põhialus,» kinnitab Ilmar Raag. Pealegi tähendab telelavastuse jõudmine videolevisse seda, et omal ajal lavastuse peale kulutatud summad teenivad end ajapikku tagasi.