Linnapea Viktor Nukka tõstab Kallaste tuhast

Kallaste linnapea Viktor Nukka on tõenäoliselt ainus linnajuht Eestis, kes on saanud Punatähe ordeni ja kes on kuulunud Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Tööparteisse. Viimastel valimistel andis oma hääle Nukkale iga kolmas Kallaste elanik.

Mille eest te Punatähe saite?

Teenisin 80ndate aastate lõpus Afganistanis ja pärast seda Mägi-Karabahhias, kus olid tookord samuti keerulised ajad. Pärast Armeenia maavärinat 1988. aasta detsembris oli meie rühm Leninakanis. Võib öelda, et olen kõik kuumad punktid läbi käinud.

Mis puutub aga Punatähe ordenisse, siis sellest pole mõtet rääkida. See on mul olemas ja ma ei häbene seda. Meil on Kallastel kujunenud tavaks, et 9. mail viime koos endiste Afganistani ja Suure Isamaasõja veteranidega kohalikule memoriaalile lilli.

Mulle meeldib, kui inimesed on uhked selle üle, mis nad on läbi elanud. Muidugi on minevikus oma head ja vead, kuid seda eitada oleks rumalus.

Kellena Afganistanis teenisite?

Olin insenerivägedes sapööriks. Alguses olin kolm kuud utshebkas kiirväljaõppel ja selle järel visati meid kohe piiri taha mägedesse. Kõik käis kähku, sõjaväes öeldi selle kohta, et maos olid veel kodupirukad. Ütlen ausalt, mulle meeldis rohkem teenida seal kui kusagil kasarmus.

Mägedes teadsid, et sinu selja taga on rühm, kellele võisid täielikult loota. Mingit dedovshtshinat mägedes polnud. Arusaadav, et noored pidid algul rohkem vaeva nägema, kuid ega vanakesedki seal eriti hõlpu saanud

Tõsi küll, surm oli ka kogu aeg silme ees. Ükskord meie rühm eksis, mälestuseks sellest on mul veel praegugi miinikillud jalas. Käia ja isegi joosta saan normaalselt, aga iga aasta veebruaris hakkab mu jalg hullult valutama. Lähedased on selleks alati valmis. Huvitav on see, et haavata sain ma just veebruaris.

Tõite siis sõjaväest kaasa ordeni ja jalatäie maamiini kilde?

Mitte ainult. Mulle meeldib süüa teha ja Kesk-Aasias õppisin sealseid sööke valmistama. Teen kodus praegugi mõnikord näiteks hartshood. Ja tänase päevani suhtlen Eestis elavate grusiinidega.

Pärast sõjaväge hakkasite ettevõtjaks?

Ei hakanud. Jätkasin Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis ehituse õppimist, seejärel olin aasta Tartu REVis töödejuhataja. Üleminekuperioodil andis see mulle väga hea kooli, kuid siiski leidsin, et ehitus pole minu eriala.

Läksin Kallastele ja asutasin väikese erakooli, kus õpetati eesti, inglise ja saksa keelt ning muusikat. 1994. aastal hakkasin Kallastel poodi pidama. Samal aastal õnnestus mul käia ühel koolitusel USA kuberneri juures ja siis hakkas mind huvitama omavalitsuse korraldus.

Mul oli tõsiselt kahju, et sellise ilusa koha nagu Kallaste areng oli seisma jäänud ja ettevõtjate koostatud projektid ei saanud raha. Alustasin sellest, et tegime noortele klubi, mis oli päris populaarne ka keskealiste seas. Sellega läks töö lahti.

Olete Tartus üles kasvanud ja õppinud - miks Kallaste?

Ma elan ka praegu Tartus, kuid olen ikkagi neljandat põlve Kallaste elanik, nooruses veetsin kõik oma nädalavahetused seal vanaema juures. Nii et võõras ma ei ole.

Olete vanausuline?

Ei, mina olen õigeusklik. Rahvuselt olen eestlane: ema on mul mordvalane, isa eestlane.

Millest see on tulnud, et Kallaste on pidevalt olnud n-ö probleemne linn?

Kallaste on kuulunud aastaid Eesti probleemsete linnade tippkümnesse. Eelmisel aastal olime kuuendad, tänavu rabelesime sealt lõpuks välja. Milles on asi? Inimestes kindlasti mitte. Töötan praegu koos samade inimestega, kes on aastaid linnavalitsuses ametis olnud.

Küll aga oleme unustanud endise korra, kus linnapea annab käsu ja ametnik täidab selle. Praegu on igal ametnikul ametijuhend, millest ta oma tegevuses lähtub. Sellega on kasvanud ametnike eneseusk ja soov midagi ära teha.

Linnavalitsus on muutunud avatumaks, vajadusel kutsume rahva kokku, me oleme ikkagi väike kogukond, kus kõik probleemid tuleb lahendada koos.

Siiski, millest probleemid alguse said?

Põhjusi on mitmeid. Üks on katlamaja, mis osteti linnapea Lidia Karzubova ajal. Juba tookord kostis hääli, et miks osta just see katel, kui saab ka odavamalt.

Sealt hakkasid hargnema muud probleemid ja lõpuks oli linn majanduslikus krahhis. Ka investeeringuid ei tulnud ja ma tunnistan ausalt, et tänavu jaanuaris linna üle võttes oli hirm küll, et ka minul ei õnnestu seda välja vedada. Aga läks korda.

Mil moel?

Ma ei käinud käsi pikas raha küsimas. Me vaatasime üle linna sõlmitud rendilepingud, sest mitmed neist olid linnale ilmselgelt kahjulikud. Ma leian, et minu eelkäijate viga seisnes paljuski selles, et nad ei lugenud lepinguid korralikult.

Tuli ette, et pidime mõne inimesega töölepingu lõpetama, sest inimesed ei teeninud palka välja. Samuti polnud erilist järelevalvet linna allasutuste üle, kes jagasid raha vasakule ja paremale.

Hea näide on lasteaed, kus suure hoone peale oli viis ruumi, mida köeti elektriga. Küttele kuluv summa oli sedavõrd suur, et selle raha eest sai väikese katlamaja, mis võimaldab kasutada kogu hoonet.

Tulemus: kui saime uue eelarve vastu võetud, tekkis Kallastel esimest korda reservfond.

See oli ka üks põhjusi, miks viimastel valimistel sedavõrd palju Kallaste inimesi teie poolt hääletas?

Ju vist.

Kas saite rendilepingute ülevaatamisega endale ka vihavaenlasi juurde?

Vihavaenlasi peab olema, see motiveerib tööle. Mul on neid tõesti piisavalt. Kuid mitte rendilepingute tasandil, sest palju neid lepinguid väikese linna peale ikka on.

Mis on praegu Kallaste inimeste peamine mure, kas kadunud sibulaturg?

Ei usu. Minu oponendid püüdsid valimiste ajal väita, et Eesti Vabariik on süüdi selles, et kurgi- ja sibulaturg on läinud. Mina väidan, et tõsised sibulakasvatajad tegelevad ka praegu sellega edukalt edasi.

Loomulikult oli vanasti Venemaal kindel turg, kus sai plaksti oma toodangust lahti. Praegu peab selle nimel natukene pingutama, sest Poola sibul tuleb ju peale.

Vene turg on praegu kolmandiku võrra odavam, mis tähendab, et seal pole perspektiivi. Küll aga leidsime oma sibulale uue turu Lätimaal. Praegu on meil väga head sidemed Ida-Lätiga, kus elavad samuti vanausulised.

Käisime Daugavpilsis konverentsil ja leidsime ettevõtjad, kes olid meie sibulast huvitatud. Nad käisid meie juures ostmas ja praeguseks meil polegi enam midagi müüa. Kusjuures Lätis on põllumajandussaaduste hinnad kõrgemad kui meil.

Olete ainuke Eesti linnapea, kes kuulub Eesti Sotsiaal-demokraatliku Tööpartei(ESDTP) juhatusse?

Enam ei kuulu, astusin tagasi. Esmapilgul oli see tõesti vastuoluline, et ettevõtja ja ESDTP, kuid minu meelest on sotsiaalsed probleemid Eestis väga teravad ja sotsiaalne kaitsetus nii noorte kui vanade seas on suhteliselt suur.

Miks ma lahkusin? Erakonda on viimasel ajal juurde tulnud väga palju aktiivseid noori, kuid partei ladvik on vananenud. Et paljud ei võta partei liidrit Tiit Toomsalu tõsiselt, siis ei suhtuta tõsiselt ka partei sõnumisse.

Tegelikult polnud juhatus enam ammu töövõimeline ning Toomsalu tegi ainuisikuliselt avaldusi partei nime all. Konflikt lõppes sellega, et Toomsalu peatas novembris oma esimehestaatuse, kuid hiljutine partei kongress valis ta uuesti esimeheks. Nii et ...

Kandideerite kevadel ka Riigikokku. Kui õnnestub, kas panete linnapea ameti maha?

Kindlasti mitte, sel juhul veaksin alt neid inimesi, kes valisid mind linnapeaks. Samas oleks meil vaja üht esindajat Riigikokku, kes võitleks kogu Peipsiääre inimeste huvide eest.

Praegu on nii, et vahetult enne valimisi tulevad siia kandidaadid, lollitavad mutikesi, pistavad neile kalendri pihku ja lubavad kokku mida iganes.

Viktor Nukka CV

• Sündinud 24. detsembril 1968.

• 1986. aastal lõpetas Tartu 4. keskkooli (praegune Pushkini gümnaasium)

• 1986-1990 Tallinna Ehitusmehaanika Tehnikum

• 1987-1989 ajateenija Nõukogude armees

• 1990-1991 töödejuhataja Tartu REVis

• 1991-2001 ettevõtja Kallastel

• 2001. aastast Kallaste linnavalitsuse liige

• 2002. aasta jaanuarist Kallaste linnapea

• Abielus, abikaasa Dagne juhib Postimaja pubi. Peres kasvab neli last: Ingrid (13), Merit (11), Kaisa (11) ja Paul-Robert (1 aasta ja 10 kuud).