Surma hinda küsi otsustajatelt

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kümme aastat on Eesti riik aidsi ees pea liiva alla peitnud. 2005. aastal läheb see meile maksma 400 miljonit krooni ehk 80 korda rohkem kui 2002. aasta aidsieelarve.

Tuppa astub keskeas mees. Meeldivate halliseguste juustega, sileda näoga, seljas kodune kampsun. Vaid veidi kühmus hoiak ja lohisev kõnnak viitavad mingile murele. Ta on Eesti HIV-positiivne number üks. Kui mehel HIV-nakkus diagnoositi, oli aasta 1988 – juba hõljus õhus vabaduse hõngu. Mees asetab mu ette kruusi teega. Kruusil on mees- ja naissümbolid ning tähed NIKK. «Mingi põhjamaade instituudi tähekombinatsioon,» selgitab ta kelmikalt.

SEKSUAALSELT AKTIIVSETE HAIGUS.

1. detsembri seisuga oli meil HIV-positiivseid ühtekokku 2788. Number ühel on vedanud. Tema on surmalt välja kaubelnud juba 14 aastat. Eriti kui teada, et esimene Eesti aidsihaige läks Toonela teele 1992. aastal, olles selleks ajaks haigusega maadelnud kaks aastat. Sealt alates on surm võtnud Eestis 59 HIV-positiivset, neist 17 olid aidsihaiged. «1988–1999 saadi nakkus põhiliselt sugulisel teel,» selgitab Merimetsa haigla arst Kai Zilmer. Ta jätab delikaatselt mainimata, et suur osa nakatunuist olid homoseksuaalid. «Alates 2000. aastast tulid süstivad narkomaanid, aga nüüd on haigus jälle hakanud levima sugulisel teel.» Teadagi, uus on unustatud vana, vaid kõrgemal tasemel. Ainult kui esimesed, enamasti homoseksuaalid, n-ö importisid haiguse Eestisse, siis nüüd levib HIV «omade» seas – veel lapseohtu HIV-positiivsed narkomaanid otsivad endale sekspartnereid või müüvad oma keha narkoannuse eest. «Aids on seksuaalselt aktiivsete haigus,» nendib Kai Zilmer. Nii et Toomas Vilosiusel oli siiski õigus, kui ta soovitas enne vaadata, kuhu oma tilli toppida? Ehk teisisõnu – n-ö korralikel inimestel pole praegu veel ravimatu haigusega asja? Justkui käiks aids vaid mööda ühiskonna ääremaid! HIV-positiivseid ja aidsihaigeid Eesti olude kohta küllaga näinud doktor Zilmer raputab pead. «Mõni nooruk või neiu tuleb meie juurde oma isa-emaga – korralikust perest pärit. Ta on korra kambas narkootikumi proovinud – tõepoolest esimest ja ainukest korda, ja nüüd on nakkus kaelas.» Kas ta tuleb kividega surnuks loopida? Aga ehk tuleks siis kõik või vähemalt suurem osa 2001. aastal HIV-nakkuse saanud 1136 noorest inimesest – vanuses 16–24 aastat – kividega surnuks loopida või vähemalt okastraataia taha panna? Sest keegi ei tea, kui palju oli nende seas neid, kellele esimene süst ka surma hingust tähendas. Kokku registreeriti Eestis 2001. aastal 1474 uut HIV-nakatunut, mis teeb 1067,3 uut HIV-positiivset juhtu ühe miljoni inimese kohta. Nende arvudega lendasime me hoobilt maailma tippu – näiteks paljudel juhtudel negatiivsuse etaloniks kujunenud Venemaal registreeriti samal aastal «vaid» 594,4 ja meie naaberriigis Lätis 346,9 HIV-positiivset juhtu miljoni elaniku kohta. Meie hull olukord seisneb selles, et meid vaid napilt 1,4 miljonit ongi. Ja kui võtta arvesse asjaolu, et tegemist on vaid registreeritud juhtudega ning tegelik arv võib olla näiteks kaks korda suurem, siis ei tule mitte lihtsalt häirekella lüüa, vaid juba usinalt suure koori ja orkestriga matuselaulu harjutada.

AIDS SÖÖB SEEST.

Rahvastikuteadlane Kalev Katus peab Eesti rahvale ohtlikuks just noorte inimeste massilist nakatumist – niikuinii kummitab meid madal iive, nüüd sööb sünnitamiseas naisi seestpoolt raske ja ohtlik haigus: «Esiteks langevad nad normaalsest rahvastiku taastootmisprotsessist välja ja, teiseks, kui küünilisena see ka ei kõlaks, muutuvad koormaks ühiskonnale.» Vähemalt esialgu on aids ravimatu haigus, kuid ka praeguste ravimite juures võib inimene suhteliselt kaua elada, aga tema ravi läheb ühiskonnale kalliks maksma. «HIV-positiivsel on õigus sünnitada,» kinnitab doktor Zilmer. «Kui ema ravi ei saa, on olemas 15–30-protsendiline tõenäosus, et laps sünnib nakkusega. Kui emal on haigus kaugele arenenud, on risk suurem. Kui aga rase võtab ennast õigel ajal arvele ja saab ravimeid, siis väheneb risk tunduvalt.» Rasedaid HIV-positiivseid on aga aasta-aastalt aina enam. 1993. aastal oli selliseid naisi üks ja rasedus lõppes abordiga. Kuid 2001. aastal – aidsi tippaasta Eestis – oli rasedaid HIV-nakkusega naisi juba 48, selle aasta 1. detsembri seisuga 63. Esimene HIV-positiivne sünnitas Eestis 1999. aastal, 2002. aastal oli selliseid sünnitajaid aga juba 18. Viis «positiivset» last on doktor Zilmeri ja tema kolleegide järelevalve all Merimetsa haiglas. Eesti tervishoius on kalliduse määraks kujunenud Marge Valdmann – tema ravi läheb aastas maksma pool miljonit krooni. Üks HIV-positiivne on odavam – päev maksab keskmiselt 300 krooni, kuu seega 9000 ja aasta ca 100 000 krooni. Aga neid saab lähiaastatel olema palju, ja kui nakatumine jätkub samasuguses tempos, siis väga palju. Sel aastal on aidsiprogrammist ravimitele eraldatud viis miljonit krooni, sama palju ka järgmisel aastal. Rahaeraldajad pole veel aru saanud, et HIV ja aids kujutavad endast ohtu rahvuslikule julgeolekule. «Sel aastal aitab viiest miljonist,» kinnitavad doktor Kai Zilmer ja sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna juhataja kohusetäitja Ain Aaviksoo nagu ühest suust. Lisaks tuleb raha haigekassat – ravikindlustatute uuringud. Sest enne, kui üldse ravi alustada, tuleb teha immuunsustausta uuring. Siia ongi koer maetud. Et suurem osa viimastel aastatel HIV-nakkuse saanud inimestest on ravikindlustamata ja nende uuringute eest ei maksa keegi, ei saa neid ka ravima hakata. Surnud ring. Ja nii nad meie seas ilma igasuguse tulevikuta esialgu ringi liiguvadki. «Aga ravimine on igal juhul odavam kui mitteravimine,» kinnitab Kai Zilmer. Nendele inimestele vältimatu abi andmine, näiteks kui nad peaksid eluohtlikku kopsupõletikku haigestuma või lihtsalt tänaval kokku kukkuma, tuleb kokkuvõttes kallim. Ja mida aasta edasi, seda suuremad hädad neid vaevavad. Rahasumma aga muudkui kasvab. Aga kust võtta raha tuhandete inimeste raviks? Eriti kui arvestada, et järgmise aasta lõpus arvatakse Eestis pessimistlike prognooside järgi olevat juba 3800–4000 HIV-positiivset.

KAUNID SÕNAD.

Eesti riigi kulutused on aidsihaigete ja HIV-positiivsete raviks aasta-aastalt kasvanud. Laulva revolutsiooni aastatel tehtud kulutused on ajaloo hõlma vajunud. Nagu ka 1990. aastate alguse ja keskpaiga andmed. Ehkki esimene aidsiprogramm kirjutati kokku juba 1992. aastal Tiit Vähi valitsuse ajal. Ka edasi on iga viie aasta tagant usinalt programme kirjutatud. Küsimusele, kas nende kirjutajad (kokkupanijad) olid sinisilmsed bürokraadid, kes aidsiprogrammiga ristikesi tegid, jätab Ain Aaviksoo otsesõnu vastamata. Sõnu on kokku pandud nii ja naa, kauneid lauseid moodustatud, aga tegevusjuhendiks pole ükski neist vormunud. Kui oleks tõsiselt võetud 1997. aastal vastu võetud HIVi/aidsi riiklikus arengukavas sisalduvat hoiatust («Kuid näiline rahulolu ei kesta kaua, kuna Eestis on olemas kõik tingimused HIV-nakkuse levikuks. /- - -/ Süstivate narkomaanide arvu järsk suurenemine viimase kahe-kolme aastaga ning B- ja C-viirushepatiidi puhanguline levik nende seas näitab, et HIV/aidsi epideemia veeni süstivate narkomaanide seas võib puhkeda iga hetk.»), siis ei oleks 2001. aastal saanud HIV-nakkus võtta epideemia mõõtmeid. Asi, mida suured sotsiaaltegelased – toonane sotsiaalminister Eiki Nestor, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Toomas Vilosius jt – isegi siis avalikkuse ees järjekindlalt eitasid, kui saatuslik viirus juba kohinal uksest sisse voogas. Kuni ajani, mil muu maailm meid aidsiedetabelisse paigutas. Mahamagamise väikseim hind on 400 miljonit krooni. Just selliseks hindab Ain Aaviksoo summat, mis tuleb Eestil HIV-positiivsete ravimiteks välja käia 2005.–2006. aastal, seda juhul, kui ravimite hind jääb samaks. Lisaks uuringud. See on kaks korda enam, kui läheb järgmisel aastal Eestis teaduse sihtfinantseerimiseks või neli korda rohkem kui saavad muuseumid. Kui see summa tuleks leida vaid meil endil, läheks suur osa arstiabiks mõeldud summadest HI-viiruse kandjate ja aidsihaigete tasuta raviks. Samal ajal pikenevad ravijärjekorrad, suureneb patsiendi omavastutus, Marge Valdmanni taoliste juhtumite rahastamisest ei tasu aga isegi mitte unistada.

ABI VÄLJAST.

Niisiis jääb loota vaid välisabile. Aafrikale ju ometi antakse raha, miks siis mitte eraldada seda Ida-Euroopa «eesrindlasele». Nii ongi Eesti teinud taotluse maailma aidsifondile (Global Aids Fund). Juba kaks korda. Kevadel 2002 küsiti nii väike summa (kaks miljonit USA dollarit), et rahaandjad soovitasid numbrit kasvatada. Sügiseks suurenes abipalve 10 miljoni dollarini – saaks kindlustamata inimeste uuringutele ja ravile jalad alla. «Tõenäosus, et me selle summa ka saame, on 60–70 protsenti,» on Ain Aaviksoo optimistlik. Kui ei saa, upub Eesti riik piltlikult öeldes HIV-positiivsete ja aidsihaigete sisse. Ja keegi ei vastuta. Isegi siis, kui lähevad täppi tuntud aidsiennetaja Nelli Kalikova sõnad: «Kui midagi tõsist ette ei võeta, algab viie aasta pärast massiline suremine.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles