Meediaarvustus: DI – naiselik meestekas

Erinevalt naisteajakirjadest, mis on ummistanud kioskite ajakirjavitriinid, pole meestele mõeldud väljaannetel Eestis kuigi hästi läinud. Aeg-ajalt on keegi teinud meeleheitliku ponnistuse ja üllitanud paar numbrit meesteajakirja, kuid siis on asi soikunud.

Ainukene erand on juba mõni aeg suurema kärata ilmunud ajakiri DI, mis ei näitagi väljasuremise märke. Vastupidi, varem ilmus DI mõne korra aastas, tänavu peaks ilmuma juba kümme numbrit. Teisalt on DI Eesti ajakirjanduses olnud sedavõrd nähtamatu, et suurem osa minu meessoost sõpru ei teadnud sellise väljaande olemasolust midagi.

Muide, nimest. Kui DI mõni aeg tagasi ilmuma hakkas, kandis ta nime Diivan, ja ma olin tükk aega täiesti kindel, et see on järjekordne sisustusajakiri. Kui aga järele mõelda, on nimevalik olnud täpne. Mis on paljude meeste lemmikkoht kodus? Loomulikult diivan, kus pärast tööd lösutades saab rahulikult telekat vaadata ja mille voltide vahele naise nääksumise eest varjuda.

Rohkem seoseid ma enda ja DI vahel paraku ei leidnud. Nagu Annet ja Eesti Naist kaunistas ka DI esikaant poolpaljas tips. Sellest saab veel kuidagi aru, kuid naistepesu(!)reklaamid ajakirjas panid mind tõsiselt imestama. Kas midagi meeste meessoost sõbrannadele? Üldse jätab DI-nimeline meestekas vaatamata oma tehnikakülgedele kuidagi naiseliku mulje. Jutud sisekujundusest, internetiseksist ja esmamulje tekitamisest tõid mulle silme ette siinsed naistekad, kus soolase vahepalana suurtele poistele mõeldud lood eriteenistustest ja sõjalaevadest.

Võrreldes aga ajakirja varasemaid numbreid detsembris ilmunuga, tuleb tunnistada, et DI muutub järjest täiskasvanumaks ja mehelikumaks. Seega võib ehk kunagi oodata Eesti meesteajakirjade tühjale turule üht mehelikku väljaannet.