Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Estonia kapteni, üle kaheksa aasta kadunud Avo Pihti abikaasa Sirje Piht keeras tõe väljaselgitamises uue lehekülje ning kirjutas raamatu oma läbielamistest ja järeldustest.
Kui Sirje Piht oma ammuse sõbra ja endise ülemusega Eesti Kontserdi päevilt Enno Mattiseniga kokku trehvab, tavatseb viimane pärida: «Sirje, miks sa pole veel hulluks läinud?»
Eeldused selleks oleksid justkui olemas. Kaheksa ja poole aasta tagune laevakatastroof lõi uppi Sirje Pihti senise kuningannaliku elukorralduse ja kirjutas tema abikaasa teadmata kadunute loetellu. Võitlus Estonia huku põhjuste ja kapten Pihti saatuse teadasaamise nimel on kestnud täpselt sama kaua ning kaptenikaasa on küsimärkide sirgekstõmbamise nimel kulutanud nii sõnu, närve kui jalgu. Kaugel pole ka hetk, mil ta peab mehega kahasse soetatud Merivälja-majast välja kolima.
Raske tee tõeni? Täpselt. Just sellist pealkirja kannab vastne raamat, plinkiv majakas kaanel, kus Sirje Piht ja Pärnu Postimehe ajakirjanik Imre Kaas Estonia katastroofi hämaratele tahkudele majaka moodi valgust püüavad heita.
«Pidevalt kuulsin uutest faktidest ja sündmustest, aga mul polnud neist kellegagi rääkida,» pihib Sirje Piht. «Muidugi on mul väga palju sõpru, aga nad andsid mulle erakordselt rumalat nõu kes käskis tantsuringi minna, kes ootas, millal ma uuesti mehele lähen Ei!»
SAATMATA KIRJAD AVOLE.
Viis aastat tagasi võttis Sirje Piht ette valge paberilehe ja hakkas oma üleelamisi sõnadeks vormima. Nüüdseks on lahtisi täiskirjutatud paberilehti, kuupäev ülaservas, kogunenud juba virna jagu. Mõtteliseks adressaadiks alati abikaasa Avo.
Kaheksanda Estonia-teemalise raamatu kaante vahele mahtus kirjutatust vaid väike osa, milles Sirje Piht ei püüagi oma kibestumist varjata. See oligi teravalt mõeldud, teatab ta kartmatult ja jätkab: «Miks ma ei peaks kõige juhtunu pärast kibestunud olema? Keegi on ju minu õnnetuses süüdi. Süüdlased tuleks ükskord ikka häbiposti panna.»
Võitlus on Sirje Pihti isiklik valik ja võimalus edasi elada. Tal on palju küsimusi, millele vastuste leidmisest loobuda ei suuda. Kolm kõige põletavamat on järgmised: Miks Estoniat üles ei tõstetud? Miks pole tuvastatud, kes viibis laeva sillas? Miks varjatakse tema eest uurimistulemusi ja teisi dokumente?
Kaheksa aastat tagasi Eesti Merelaevandust juhtinud meestele ei saa naine neid küsimusi silmast silma esitada, sest usub, et tema suhtumist teades ei kipu nood temaga rääkima. Juhusliku tänavatrehvamise peale ei saa samuti lootma jääda, sest: «Nad ei tule mulle vastu. Nad sõidavad autodega, minul ei ole autot. Sellepärast kirjutasingi, et rääkida me niikuinii ei saa.»
Sirje ja Avo Pihti 26-aastane poeg Egon, nii näolt kui loomult kadunud kapteni moodi (ainult tublisti pikem), möönab, et ei tea ema tegemistest ega hingeelust kuigi palju. Ka sellest, et ema raamatu üllitamisega tegeleb, sai poeg teada alles Kroonika veergudelt. Ja Estonia katastroofi pole nad isekeskis eriti jutuks võtnud. Vaikiv kokkulepe, oletab Sirje Piht põhjuseks.
Egon Piht jälle tunnistab, et neil kahel on maailma asjadest sedavõrd erinevad arusaamad, et kodused keskustelud päädivad tihtilugu vaidlustega. «Üldiselt on nii, et kui hakkame millestki rääkima, näiteks päevapoliitikast või ühiskonnateemadest, lähevad vaidlused väga teravaks,» nendib inseneribüroo Entec tehnoloog Egon Piht. «Ema teeb väga tugevat ühiskonnakriitikat ja süüdistab. Ma ei tea, kas see on päris õige, aga kohati võib teda mõista. Minu jaoks pole elu mingi võitlemine, võtan asju vabalt.»
Tuttavad ei mäletagi, et Sirje Piht oleks varem säärast võitlusindu ilmutanud. «Enne õnnetust polnud tal lihtsalt vaja millegi eest võidelda,» põhjendab Mattisen, «Avo oli talle turvamehe eest, materiaalselt oli kõik olemas.»
LAEVADE POMMITAMINE.
1994. aasta septembriks oli Pihtide elujärg sedavõrd hää, et naine võis endale koguni koduproua põlve lubada. Aga seda muretust jagus täpselt üheks päevaks. Sest siis jõudis ajaarvamine tormise 28. septembrini ning endine ülemus Mattisen kutsus Sirje Pihti Eesti Kontserdi administraatoripostile tagasi et sõpra mures mitte üksi jätta. Hommikust õhtuni kestvatele tööpäevadele, mille järel jagus jõudu vaid voodisse varisemiseks, on naine tänini tänulik. Hea, et polnud aega raskete mõtetega isekeski jääda.
Nüüd, mil Sirje Piht teeb WW PassaaÏi haldajafirmas Betola administraatori ja sekretäri tööd, on kontoripäevad küll lühemad, ent käte süllepanemise asemel pühendub ta õhtuti majakütmisele. Seesama kodu, kuhu Avo Pihti endiselt tagasi oodatakse, tuleb peatselt maha müüa. «Pole võimalik maja üleval pidada, ma ei suuda nii palju teenida kui kaptenist abikaasa,» põhjendab naine.
Ta tahaks, et elu oleks teistsugune. Aga õnnetus on paraku reaalsus ja sellele mittemõtlemine tähendaks unustamist. Samas annab ta endale selgelt aru, et pole midagi, mis neid mõtteid eemale ajada suudaks.
Sirje Piht on suhelnud kümnete inimestega, kelle elu 28. september teiseks muutis ja keda ei lohuta samuti miski. Paljud on haiglavoodisse sattunud või psühholoogi abi vajanud.
Piht mitte juustesse kinnitatud leinalintidega psühholoogid tekitasid temas tunde, et hingetohtritele endile oleks abi marjaks kulunud. Merepõhja jäänute lapsed, kes psühholoogide soovitusel laevade pommitamist pidid mängima, panid ta samuti nõutult õlgu kehitama. Ta pole püstitanud liivale mälestussambaid ning nõustus abikaasa surnuks tunnistama tervelt kaks aastat hiljem kui teised. Tegu, mida ta seniajani sügavalt kahetseb.
Piht ei oota haletsemist ega kipu ise kellegi õla najal nutma. Turu haiglas abikaasa jälgi otsimas käies sai ta lausa vihaseks, kui sealne tohter selgete vastuste asemel teda härdalt haletsema hakkas. Rasketele kohtumistele läheb Piht alati värske ja puhanuna, pea uhkelt püsti. Ehk oleks tal nutva ja alandlikuna oma küsimustele lihtsam vastuseid saada?
«Ei-ei, see ei sobi mulle,» tõrjub Piht. «Võibolla oleks see tõesti kasulik. Aga nutma ei hakka ma juba sellepärast, et siis ei saaks ma enam pidama.»
ELULUGU OOTAB JÄRGE.
Piht ei varja on temagi sanatooriumites ja arstide juures käinud, seljahädasid ning unehäireid kurtnud. «Tarvitan kõiksuguseid rohtusid. Ikka väga palju. Oma jõududega ei peaks inimene sellisele asjale vastu.»
Omamoodi teraapiaks kujunes talle ka raamatu kirjutamine kuigi paljud näikse uskuvat, et Sirje on lasknud kellelgi teisel oma mõtted üles kirjutada. Enno Mattisen tunnistab, et pidi valmiva teose kohta sõnumit kuuldes üllatusest istuli kukkuma. «Sirje pole kunagi kirjanaisena silma paistnud. Pigem palus ta teiste abi, kui oli vaja mingit tõsisemat kirjatükki teha,» imestab ta.
Sel kolmapäeval 51-aastaseks saanud debütant lükkab abipalumise-jutu kärmelt ümber ja teavitab hoopis oma kirest raamatute vastu. Ta loeb palju, nii ilu-, majandus- kui muu-alast kirjandust, parasjagu on järjehoidja Euroopa Liidust ja geopoliitikast pajatava raamatu vahel.
Kaur Kenderi tõstab Sirje Piht eraldi esile olles kõik popkirjaniku lood läbi lugenud, ei taipa ta sugugi, miks on paberit raisatud. Selle taustal leiab Piht, et tema oma elu väärib sootuks põhjalikumat raamatut kui vastne «Raske tee tõeni».
«Kui pensionile jään, võin muidugi raamatut kirjutama hakata,» lööb Piht särama. «Elu näitas, et midagi võimatut selles ju pole.»
Ta üritab elada kiirelt ja tegusalt. Avo Pihti naiskolleegid Estonia-päevilt asutasid naisteklubi ning kutsusid Sirjetki kampa. Koos käiakse augustikuistel purjetamisretkedel ja tähistatakse vastastikku sünnipäevi Sirje pole kaheksa aasta jooksul ühtegi sünnipäeva pidamata jätnud.
Ta satub nii teatrisse kui ka kinno, ent paljukiidetud «Nimed marmortahvlil» muudab ta ebalevaks ja sunnib pihtima, et pole pärast Estonia õnnetust enam selline patriootiline eestlane kui varem. Kuigi mäletab, kuidas ta 1989. aasta veebruari aovalges Toompeale lipuheiskamist vaatama tõttas, ning teab, et Avo Piht oli esimene mees, kes sinimustvalge laevamasti tõstis.
«Nüüd tundub, et riik on minu vastu,» toob Sirje Piht kuuldavale karmid sõnad. «Olen pettunud.»
Kui praegu Saksamaal vändatav Estonia-teemaline film «Baltic Storm» peaks Eestisse jõudma, läheks Piht seda vaatama küll. Kuigi teab, et see Jutta Rabe produtseeritud film, kus Avo Pihti prototüüpi kapten Kallast mängib Rein Oja (mida Sirje Piht küll sugugi ette ei kujuta), ei sünni tõe, vaid äri huvides. «Ma ei saa takistada selle filmi tegemist. Aga tahan näha, mida nad seal kokku keerasid.»
HIRM UUE ÕNNETUSE EES. Kuigi Sirje Piht pole pärast 1994. aastat kordagi meretõrget kogenud, tunneb ta rõõmu, et lapsepõlve-aegsetest purjetamiskordadest hoolimata pole poeg laevnikuametit himustanud. Jumal tänatud, ohkab Piht sügavalt.
Sest tema teine suur soov tõe väljaselgitamise kõrval kõlab: «Et mu ainsal lapsel hästi läheks.» Ning vanaemaks saamist ei karda ta mitte üks põrm, kuigi arvab, et traditsioonilist pannkooke küpsetavat ja papusid heegeldavat vanaema temast niipea küll ei saaks. Pigem laseks ta lapselapsel kasvada ja viiks siis hoopis teatrisse.
Kui poeg kauemaks kodunt ära jääb, tunneb Piht hirmu järsku juhtus midagi! Kui poeg helistab, ehmatab ema juba tervitust kuuldes kas midagi juhtus?
«Mul on kogu aeg hirm, et midagi suurt võib taas juhtuda, mingi katastroof või avarii, mis kõik jälle sassi lööb,» avaldab Sirje Piht.
Ta on kursis Eesti ja muu maailma sündmustega, ning võtab raskeid olukordi ka südamesse, ent teiste kannatused ei suuda isiklikku muret pisendada. Minul ei hakka kergem, kui iga päev lüüakse ja lastakse maha sadu inimesi, nendib naine.
Suurema osa raamatu «Raske tee tõeni» lehekülgi on kirjutanud Imre Kaas, kellelt pärineb ka teose algidee. Kui nooruke, ea poolest Sirje Pihti pojaks sobiv ajakirjanik kaks aastat tagasi leheveergudel mainis, et mõlgutab plaani Estonia katastroofi teemalisest üllitisest, sai ta Pihtilt vaat et sõimukirja kas noormehel pole tõesti ühtki paremat teemat, millest raamat sünnitada!
Naise esmane reaktsioon mõjus Kaasile esiotsa küll ehmatavalt, ent järgnenud kirjavahetus silus suhteid ja päädis faktidest pungil raamatuga. Ka sellistega, mis varem kuskil jutuks pole tõusnud.
Sirje Piht, kas keegi teab tõde Estonia ja teie abikaasa saatuse kohta?
«Kindlasti teab, aga neid on vähe.»
Kas nende nimed on raamatus kirjas?
«Arvan, et jah.»
Sirje Pihti käegalöömisest pole vähimatki märki.