Minu keeruline lihtne tulevikutelefon

Ma tahan endale paari aasta pärast telefoni, millega saab helistada, meili vahetada, netis surfata, võõras linnas teed leida, pildistada ja pilte saata, kalendrit pidada ja kirjatööd teha.

Milleks mulle selline telefon? Lugesin just CeBITi uudiste kommentaare ning enamik inimesi kirjutas, et tahavad lihtsat telefoni, millega saab helistada ja lühisõnumeid vahetada. Ei midagi muud.

Tegelikult piisabki enamikule sellisest telefonist, kuid tootjad suruvad meile pidevalt peale üha uusi «kelli ja vilesid», kuigi suuremat osa neist ei kasuta me kunagi. Olen näinud inimesi, kes ei oska telefoni teiste numbreid salvestada. Ja tean neidki, kes pole kunagi telefonihelinat vahetanud. Ning isegi neid, kes pole elus ühtegi lühisõnumit saatnud. Enamik inimesi kasutab telefoni helistamiseks.

Mina olen veidi teistsugune. Ma ei ole mingi tehnofriik, vaid lihtsalt laisavõitu inimene, kes soovib võimalikult vähe asju kaasas tassida, kuid soovib sellest hoolimata tööde ja tegemistega kiirelt ühele poole saada oma asukohast sõltumata. Vaadates tehnika virvarri maailma suurimal tehnoloogiamessil CeBIT, panin erinevaist nähtud leiutistest kokku oma ideaaltelefoni.

Telefon on eelkõige helistamiseks. Praegused aparaadid tulevad sellega hästi toime. Välismaal helistamine on küll sigakallis, kuid see on omaette teema.

Telefoniga peab saama lihtsalt saata lühisõnumeid ning vahetada e-kirju. Minu tulevikutelefonil on suur värviline põrutuskindel ekraan, millelt on hea teksti lugeda. Teksti sisestamiseks hoian telefoni vasaku käega kümmekonna sentimeetri kõrgusel lauaplaadist või põlvedest ja parema käega «kirjutan» pastakaga lauaplaadile või jalale.

Loomulikult ma ei hakka neid sodima, vaid telefoni tagaküljel asuv kaamera jälgib liigutusi, mida ma pastakaga teen, tuvastab sellest käekirja ning teisendab selle masinakirjaks. Pastakat kasutan ka tekstidokumentide töötlemiseks, netis surfamisel aadressi tippimiseks ja linkidele vajutamiseks.

Internetikülgi saan vaadata kahel moel: telefoni ekraanil ja toaseinal. Telefoniekraanil olev pilt on napi sisuga: sõiduplaanid, telefoninumbriotsingud, teejuhatamised ja muu napp info, mis mahub ekraanile probleemideta. Kuid telefoni on sisse ehitatud ka pisike projektor, millega saan tavalisi veebikülgi sirvides neid suvalisele pinnale kuvada.

Telefon aitab mind ka võõras linnas või linnaosas. Sisestan telefoni sihtkoha aadressi, aparaat määrab minu asukoha ja joonistab mulle kaardi koos lühima ja kiireima teekonnaga sihtpunktini.

Loomulikult saan telefoniga pildistada ning neid pilte ligimeste telefonidele ja meiliaadressidele paari nupuvajutusega saata.

Mingit kõrvas kantavat hands-free’d ma endale ei taha. Nende juhtmetega on alati mingi jama, pealegi ei meeldi mulle kõrvaklappidega tänaval käia. Telefonis endas on sisseehitatud hands-free ehk korralik valjuhääldi. Seda saan kasutada siis, kui olen kontorilaua taga ja käed on näiteks teksti tippimisega hõivatud.

Telefoniga on kaasas autos kasutamiseks mõeldud hands-free, mida saan autost vaevata kaasa võtta (mõnikord kasutan isa autot, sest meie autol puudub kärukonks). Kui istun autosse, siis telefon küsib, kas minna üle käed-vabad-rezhiimile. Kui olen sellega nõus, ühendab telefon Bluetoothi traadita tehnoloogia abil autos oleva hands-free.

Selline ongi mu telefon. See erineb kindlasti teie unelmate telefonist, kuid see on loomulik. Jääb üle ainult loota, et telefonivalmistajad suudavad mõne aasta pärast igaühele meist pakkuda just sellist aparaati, mis sobib meile kõige paremini, ning seda töökindlat telefoni saab lihtsalt, ilma käsiraamatut lugemata kasutada.