Tammsaare haige otsaees

Noor ema või ontlik pensionär, kelle tõbi haiglavoodisse naelutab, peab võtma igal hommikul padja alt 25-kroonise, et maksta voodipäevatasu. Putka taga jäässe läinud asotsiaalilt pole aga haiglal midagi võtta. Võrdsus Eesti moodi: kes maksab, maksku topelt!

Mul on tunne, et iga kord, kui ma palatisse astun, vaatab mulle igast voodist vastu nägu, mille otsaees on 25-kroonine, kommenteerib neuroloog Andres Ellamaa Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) nõukogu otsust seada
1. aprillist (naljapäevast!) sisse visiidi- ja voodipäevatasu.
Tõsi, PERH pole esimene haigla, kes on sellise otsuse teinud – näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumis kehtib sama tasu juba möödunud aasta 1. detsembrist. Valgas, Tapal, Elvas ja mitmes teises maakonnahaiglas tuli voodipäevatasu maksta juba siis, kui seadus seda otsesõnu ei lubanud. Ja kannatlik Eesti inimene maksis, küsimata seadusetähe järele. Sest arstidele on ajast aega meelehead toodud...

TANTS ÕLEKÕRRE ÜMBER. Möödunud aasta juunis vastu võetud ravikindlustuse seaduses on nii visiidi- kui ka voodipäevatasu must valgel kirjas. Ja ehkki poliitikud jätsid visiiditasu kehtestamise haigla juhatuse ja voodipäevatasu sisseseadmise haigla nõukogu (las poliitikud vastutavad!) otsustada, suruti haiglad tegelikult sundseisu – kui pidevas rahahädas vaevlevatele haiglatele pakutakse justkui õlekõrt, et ise ennast pinnal hoida, näiks nende poolt ju lubamatu jätta see vastu võtmata.
Miks õlekõrt vaja on, selgitavad kiretud arvud. Viimase kolme aasta jooksul on tervishoiule mineva raha osakaal rahvuslikust kogutoodangust pidevalt vähenenud – 6,4 protsendilt 5,2le.
Ja ehkki summa summarum võib ravimisele minevaid kroone olla tänavu pisut rohkem kui tunamullu, on kulutused igal juhul suuremad. Mitte et eestlased oleksid kuidagi jonnakalt palju haiged, vaid ennekõike seetõttu, et nii haiglatele vajaliku tehnika kui ravimite eest tasutakse ka siinmail juba ammu muu maailma hindade järgi.
Voodipäevade eest kogutav raha on aga õlekõrs veel teiseski mõttes: nimelt moodustab too 25 krooni kaupa kogutav summa parimalgi juhul haigla eelarvest vaid kaduvväikese osa. PERHil on haigekassaga sõlmitud umbes 538 miljoni kroonine leping. Visiidi- ja voodipäevatasust laekuks hinnanguliselt kuus miljonit krooni aastas, s.o pool miljonit krooni kuus. See on napilt 1% haigekassalepingu summast... Prognoosi paikapidavust kinnitab Tartu Ülikooli Kliinikumi kogemus, kus visiidi- ja voodipäevatasude tulud on praegu hinnanguliselt 600 000 krooni kuus ehk 7,2 miljonit krooni aastas. Ja need on absoluutnumbrid, millest pole maha arvatud kulutusi, mida haigla voodipäeva- ja visiiditasusid sisse kasseerides paratamatult tegema peab.

MILLE EEST ME MAKSAME? Seadustatud voodipäevatasude teine lõks peitub selles, et keegi – ei haiglad ega haiged – tea täpselt, kuhu peab põdeja käest võetud tammsaare rändama. Sest ravikindlustuse seadus sedastab rabavas kantseliidis: «standardtingimustes osutatud teenuse eest». Hauka kustpoolt tahad, sotti naljalt ei saa!
Haiglavoodis lamav haige ei oota ju majutusteenust, vaid ikka ravi. Ja ehkki haiglates viibitakse aina vähem päevi, ei ole arstide sõnul siiski harvad ka juhtumid, kus esimene päev ei toimu midagi, teisel hakatakse patsienti uurima ja kolmandal võetakse temaga ka midagi ette. 25 krooni päeva eest aga muudkui kukub haigla rahakotti.
«Aus oleks, kui haiglad ütleksid selgelt, milleks voodipäevatasuna kogutud raha läheb,» kommenteerib visiidi- ja voodipäevatasu sisseseadmist endine sotsiaalminister Eiki Nestor. Näiteks arstide või medõdede palgatõusuks, täpsustab ta. Või siis öeldakse, et selle eest saab haiglas oldud päevadel süüa, lisab Andres Ellamaa.

KES MAKSAB, MAKSAB TOPELT. Aga Eesti inimene on teadagi tubli! – nii rõõmustab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto selle üle, et mittemaksjaid on ääretult vähe. Tore muidugi, ent mitte üllatav, sest laias laastus ongi maksjateks jäetud korralikud ja tublid inimesed. Nii seadus kui ka haiglad on lihtsalt teinud piisavalt erandeid.
Vältimatut abi saavad haiged – näiteks joodikud, kellele tänaval vedelemisest talvekülm kallale kippunud, või need, kes ülemäärase narkodoosiga haiglasse satuvad – ei maksa midagi. Ei maksa ka need mehed ja naised, kes tänaval omasugustega pudelit kummutades nugade peale läinud. Või need, kes jommis peaga vastu puud kimavad. Elud tuleb päästa ja voodipäevatasu selle eest ei küsita. Ega ka mitte ravikindlustust.
Õnneks ei maksa seaduse järgi ka lapsed, statsionaarsel ravil viibivad rasedad ja sünnitajad ning intensiivravi saajad. Riigikogus seaduse arutamise aegu tegid Rahvaliit ja Mõõdukad ettepaneku lülitada sellesse nimekirja ka pensionärid, kuid üldine rahalembus võttis parlamendiski maad. Et päästa, mis päästa annab, tuli võidelda hoopis selle eest, et lapsed – sõnades kõikide poliitikute tulevik – saaks erandina seadusesse kantud.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla on oma erandina vabastanud voodipäevatasust veel tuberkuloosihaiged, tahtevastaselt hospitaliseeritud vältimatut psühhiaatrilist abi vajavad patsiendid, puudega mittetöötavad psühhiaatrilised patsiendid ja haiglas surmaga lõppenud juhtumid. Ülejäänud, s.o umbes pooled kõikidest patsientidest maksavad. Või vähemalt peavad maksma.
Laias laastus tähendab see, et tubli eestlane, kes maksab korralikult sotsiaalmaksu, maksab haiglasse sattudes korralikult ka voodipäevatasu. Ja too, kes sotsiaalmaksu uneski näinud pole, ei maksa ka haiglasse sattudes.

RAHAKOTT RAVIRATASTE VAHEL. Kui asotsiaalid on sel moel üsna heaoluriiklikult kindlustatud, siis tavaline väike inimene jääb kenasti ravirataste vahele. Sest sellist asja nagu tühi rahakott – näiteks pensionäridel või lasterikaste perede vanematel, aga ka miinimumpalka saavatel inimestel – ei tohi lihtsalt olla. Õige, haigla ei ole sotsiaalmaja, tema on äriettevõte – tulud ja kulud peavad olema tasakaalus. Aga kes peab siis mõtlema kehvakestele, kes piltlikult öeldes oma viimased veeringud haiglasse viivad?!
Ravikindlustuse seaduse kaaskirjas oli küll sees mõtteraasuke, et «probleemide tekkimisel peab neid isikuid toetama riik täiendavalt, mitte vabastama omaosaluse tasumisest». Ja veel «solidaarsusprintsiibiga ei ole ühildatav regulatsioon, kus isikuid, kelle ravikindlustuskaitse ei põhine sotsiaalmaksul (võrdsustatud isikud), oleksid paremas seisundis (vabastatud lisatasu tasumisest) kui need isikud, kelle eest makstakse või kes ise maksavad sotsiaalmaksu». Kes aru saab, tõstku käsi.
Aga lahtiseletatuna tähendaks eelöeldu ilmselt seda, et esiteks peab hädasolijatele appi tulema riik ja teiseks pole olemas võrdsematest võrdsemaid või vähemalt ei tohi olla lolle, kes pidevalt maksavad, samal ajal kui teised naudivad haiglateenust selle eest tasumata.
Mõte hea. Aga kus on tagatised, et see ka ellu viidaks? Kui mõelda sellele, kui paljudel omavalitsustel – alustuseks sobib näiteks mainida Tartut – napib raha toimetulekutoetuste maksmiseks, siis tundub isegi mõtteraasuke riigipoolsest abist visiidi- või voodipäeva eest tasumisel ulme valdkonda kuuluvat.
«Voodipäevatasu 25 krooni võib lugeda sümboolseks tasuks,» selgitab Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu liige Raul Kiivet. Sümbol sümboliks, aga kuidas peaks käituma näiteks inimene, kellel jääb pärast kommunaalteenuste eest tasumist üldse kätte 500 krooni? Kümme haiglapäeva näpistavad sellest 250 krooni, ülejäänud kuuks tähendab see näljapajukile jäämist.

MAKSAD, ERI MAKSA – MIDAGI EI JUHTU? Tulevik ei paista just helge, sest ei 25 krooni voodipäeva- ega 50 krooni visiiditasu pole mingi fikseeritud summa. Iga aasta 1. märtsiks korrutatakse see summa tarbijahinnaindeksiga. Jah, seni on pension kasvanud mõnevõrra kiiremini, aga uue koalitsiooni kavandatavad maksumuudatused võivad sellesse positiivsesse rütmi mõrasid lüüa. Palkadega on aga nii, et mitte kõikjal ei kasva need tarbijahinnaindeksi võrra aastas.
Mõistetav, et tervishoiu rahastamise (pro haigla tulude) eest peavad seadusandjad hoolt kandma. Ehk peaks aga nende murede hulka mahtuma ka need, kel võivad haiglale maksmisel raskused tekkida?
Õnneks on erandeid. Põlva linn vabastas kõik linna elanikeregistrisse kantud elanikud nii visiidi- kui voodipäevatasust. «Leiame, et muidu võib mõnel inimesel jääda arsti juures käimata, tervise arvelt kokkuhoidmine ähvardab aga hiljem valusalt kätte maksta,» põhjendab otsust Põlva linnapea Tarmo Tamm. Tasude kompenseerimiseks kulub linnal sel aastal umbes
250 000 krooni. Kes teeb järele?
Aga tegelikult ei juhtu ka siis midagi, kui ei maksa. Seaduses ühtegi sanktsiooni ette nähtud ei ole. Muidugi võivad haiglad kaevata võlgnikud kohtusse, aga kas 250 krooni on ikka summa, mille pärast kohtusse minna. Võlgnikke igavesest ajast igavesti musta nimekirja ka ei saa panna, sest vältimatut abi tuleb patsiendile ikka anda. Ja pealegi kummitab arste niikuinii võlaõigusseadusest tulenev vastutus.
Korralikud inimesed seda ei tea, nemad lihtsalt maksavad. Enne maksid otse arstile, nüüd maksavad haiglale. Just siin peitubki paljude tervishoiujuhtide arvates põhjus, miks arstid siin ja seal tagaselja voodipäevatasu vastu võitlevad – isiklik meelehea jääb ju saamata. Sest kui ikka 250 krooni makstud, siis vaevalt pensionär oma napist pensionist veel arstile meelehead kipub tegema. Ehk on see siiski liiga lihtne ja pealegi arste alandav seletus. Aga Eesti riigis sobib seegi raha võtmise põhjenduseks.