Ilmselt annab see märku Venemaa võimuladvikus valitsevast lootusetusest, kui toetust Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvusele üritatakse leida Naurult. Just nimelt, Naurult.
Hendrik Vosman: Nauru rehepapid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui keegi sellest Valga-suurusest kääbusriigist varem kuulnud polnud, siis eile Abhaasiaga suhted rajanud Nauru mängis end osavalt maailmakaardile ning saavutas selle eest Moskvalt kuulu järgi vaevatasuks 50 miljonit dollarit «humanitaarabi» ehk umbes 3600 dollarit (!) iga elaniku kohta.
Mõnes mõttes on arusaadav, miks Nauru nõnda talitas – sajandivahetuseks sai otsa nende peamine maavara, kivistunud linnusõnnik, misjärel on nutikad naurulased elatise teenimiseks pesnud raha, majutanud Austraalia asüülitaotlejaid ning riikide tunnustamise eest abiraha välja meelitanud. Paraku pole nad kuigi varmad oma sõnast kinni pidama. Venemaa jaoks on hoiatav näide Hiina, kes lubas Naurule miljoneid, kui nad loobuvad Taiwani tunnustamisest. Paraku tegi Taiwan hiljem veel heldema pakkumise, misjärel Nauru oma otsust muutis.
Tundub, et tegemist on osava ärimudeliga, millega meeleheitel suurriike ära kasutada.