Pätsi ringkond laenas tühjaks Vabadussõja-järgse Eesti Panga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

1920. aastatel sattus Eesti Vabariigi majandus ohtu, sest kommunistlikule idaturule orienteeritud majandusringkonnad eesotsas Konstantin Pätsiga tühjendasid Eesti Panga rahavarud ja takistasid valuuta stabiliseerimist.

Majandusajaloolane Jaak Valge kirjeldab oma peagi ilmuvas uurimuses «Lahtirakendamine» Vabadussõja-järgse noore Eesti riigi raskusi oma majanduse lahtihaakimisel Venemaast, võrreldes seda sarnaste protsessidega teistes ilmasõjajärgsetes uutes riikides.

Valge hinnangul väärib Vabadussõja päevil aetud majanduspoliitika positiivset hinnangut, sest lühikese ajaga suudeti läbi viia kiired ja teravmeelsed reformid, seda suuresti välismaiste varustuslaenude (esmajoones USA laen) abil. Ajaloolase kalkulatsioonide kohaselt läks Vabadussõda maksma 42-62 miljonit kuldrubla.

Probleemid algasid aga pärast rahu sõlmimist Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel.

Vene kulla ahvatlus

Tartu rahulepingu tulemusel nautis Eesti 1920-1922 paremaid suhteid Nõukogude Venemaaga kui ükski teine Euroopa riik. Sellega käis kaasas ka majanduslik ahvatlus lõigata kasu hiiglaslikust Vene turust. Kommunistidele omakorda oli Eesti hädavajalikuks impordi- ja transiidivahendajaks, samuti kommunistliku õõnestustöö aknaks läände.

Kui üldist majanduslikku tulu üritasid Venemaalt püüda ka teised piiririigid, siis peaaegu kogu oma kulla müüs Nõukogude Venemaa maha just Eesti kaudu. Neil aastail läbis Eestit umbes 4% kogu maailma toonastest riiklikest kullavarudest, kirjutab Valge.

Eestisse jäi sellest kullavoolust maha minimaalselt 30 miljoni kuldrubla suurune vahendustasu, millest Eesti riik ja Eesti Pank said 2/3. Kasumi täpne suurus ja jaotumine pole siiski teada.

«Kadunud võib olla väga suur summa. Kellele kuulusid Eesti Panga korrespondentide arved Londonis ja New Yorgis?» küsib Valge.

Vene kulla vahendamise täpsetest asjaoludest teadis vaid väga kitsas isikute ring, võtmerolli mängisid algul Eesti Panga direktori ja seejärel rahandusministri ametit pidanud Georg Westel ning 1920. aasta lõpul valitsusjuhiks tõusnud Konstantin Päts. Viimasele kuulunud Harju Pank tegeles kullavahendusega otseselt.

Kullavoog kosutas Eesti raharinglust, tekitades laiemates ringides illusiooni hästi toimivast majandusest. Samal ajal muutus Eesti Pank Westeli juhtimisel grupi suurärimeeste isiklikuks rahakassaks.

Konstantin Pätsi valitsuse ametisse astudes alustas Eesti Pank hoogsat laenuandmist Pätsile lähedastele tööstusringkondadele, näitab Valge uurimus. See jätkus isegi siis, kui Vene turule rajatud illusioonid hakkasid purunema.

«Nagu selgus suuremate laenude põhjal tehtud analüüsist, olid peaaegu kõik Eesti Pangast suuremaid laene saanud ettevõtted seotud Eesti Panga nõukogu liikmete või tipp-poliitikutega,» kirjutab Valge. Peamiselt Põllumeestekogudesse kuuluvad 60-100 isikut said kuni kolm neljandikku kõigist laenudest.

Pretsedenditu juhtum

«Keskpanga tühjakslaenamine on Euroopa kahe maailmasõja vahelises praktikas pretsedenditu,» tõdeb Valge. «Osa Eesti Panga võlgnikest, kelle idasuunalised äriplaanid luhtusid ning võlad kasvasid, võisid olla väga huvitatud senise laenupoliitika jätkumisest kuni Eesti marga hüperinflatsioonini viimiseni.»

Pätsi ja Westeli suund hüperinflatsioonile oleks aga võinud kaasa tuua sotsiaalse katastroofi, seda eriti 1924. aasta detsembrimässu valguses.

Parlamentaarset rünnakut Eesti Panga korruptiivse poliitika vastu alustas 1923. aasta lõpul Tööerakonna juht Otto Strandman, saades selleks toetust ka Jaan Tõnissoni Rahvaerakonnalt.

Pätsi valitsuse kukutamise järel sai Strandman peagi ise rahandusministriks ning viis läbi rea radikaalseid ja valulisi reforme, mille tulemusena suutis rahakursi stabiliseerida.

Saatuslik viivitus

Erinevalt Põllumeestekogude juhtidest polnud Strandman saanud Eesti Pangast isiklikke laene ega olnud seetõttu ka huvitatud inflatsioonist.

Valge hinnangul õnnestus just Strandmanil rahandus viimasel hetkel tasakaalustada ning seeläbi Eesti majandus idast lahti haakida.

Kui aga Eesti oleks kasutanud Vene kullatulude pakutud võimalusi oma valuuta kiireks stabiliseerimiseks juba kümnendi alguses, võinuks ära jääda nii 1920. aastate raskused kui ka 1930. aastate kriis, mis viimaks muundus sisepoliitiliseks ummikuks ja demokraatia hävinguks, märgib Valge.

Paraku polnud Pätsi ringkond adekvaatsest rahapoliitikast huvitatud, sest siis jäänuks neil soodsad laenud saamata.

Ajaloolase sõnul on tähelepanuväärne, et 1920. aastatel töötas Eesti majanduse läände pööramisele vastu sama poliitikute grupp, kes järgmisel kümnendil pidurdasid ka Eesti krooni hädavajalikku devalveerimist ning osutusid hiljem autokraatliku režiimi tuumikuks - Konstantin Päts, Johan Laidoner, Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) ja August Jürman.

    Tagasi üles