Valjala rahvasuu mäletas pealiku hauda

Arheoloog Marika Mägi sai Saaremaal Valjala vallas asuvast «katkuhauast» teada kohalikelt elanikelt. Ta peab võimalikuks, et see suuline traditsioon on katkematult kestnud 1500 aastat.

Valjala vallas Tõnija ja Sööru kandis Maadevahe jõe kallastel asuvad Lepna talu maad. Selle talu tütar, praegu pensionäripõlve pidav Elvi Sirkel mäletab, kuidas juba tema isa kõneles lastele talu põllul asuvast «katkuaugust» - lohukesest, kuhu olla kunagi maetud inimesi.

«Lapsena me pisut kartsime seda kohta, see oli sünge paik,» meenutab Sirkel. Noorest peast olevat tema isa plaanitsenud augu lahtikaevamist, et kindlaks teha, millega on tegemist. Siiski loobunud temagi sellest, kartes, et katk võib hauast välja pääseda.

Surnumaja varemed

Igal juhul austas kogu ümbruskonna rahvas seda süvendit hauakohana ning seda ei kaevatud ega küntud kunagi üles, ehkki ümberringi oli põld. See tava jätkus isegi kolhoosi ajal, mil katkuauk pääses maaparandusest.

Ühel suvel näitas vanaproua katkuaugu kätte ümbruskonda uurinud arheoloogile Marika Mägile.

Nüüd teab Mägi, et «katkuauk» on tegelikult 5.-6. sajandist pärinev kohaliku üliku perekonna hauakamber, ainukordne kogu Eestis.

Seepärast usub ta, et suuline traditsioon tähtsast hauast võib tõesti olla 1500 aastat vana.

Hauakamber oli pigem surnumaja kui tänapäeva mõistes haud. Ehitis asus süvendis, tal oli paekivist põrand ja sidusmaterjalita üles laotud kuni meetrikõrgused kiviseinad. Küllap oli rajatisel ka katus, mida hoidsid ülal puidust toed ja sarikad.

Mägi oletab, et surnumaja arhitektuuri kauget kaja võib veel kohata Muhu saare Koguva vabaõhumuusem-talu suvelauda juures.

Seal on samuti sidusaineta laotud madal paemüür, hoone katus toetub puitkarkassile. Paemüüri pealse ja katuse-aluse vahel on mõnus koht asjade hoidmiseks - surnumajas asetati sinna panused.

Teisigi «kahtlusaluseid»

«Abihoonete arhitektuur muutub väga aeglaselt, moega käivad kaasas elumajad,» selgitab arheoloog.

Mandri-Eestis pole sellest ajajärgust mitte ühtki leidu, mis kasvõi kaudselt meenutaks mingit ehitist. Saaremaal on «kahtlusaluseid» aga teisigi.

Linnulennult mõnesaja meetri kaugusel surnumajast asuvad Tõnija Tuulingumäe tarandkalmed 2.-4. sajandist, mis kuulusid samale ülikuperekonnale.

Kui matmine ja kultus Tuulingumäel millegipärast lõpetati, rajati surnumaja tulevase Lepna talu maadele.

Surnud inimese matmine oli sel kaugel ajal pikk ja etapiviisiline protsess. Ka see ülikuperekond ei matnud laipu tervenisti, surnumajja jõudis vaid osa laibast või skeletist, seegi purustatult.

Tõenäoliselt lasti surnutel enne tükeldamist kõduneda, aga võib-olla eraldati liha luudest kaapides või keetes.

«Osaliselt elas matmise komme kuni kristluse saabumiseni,» ütleb Mägi. «Inimese matmine käis etappide kaupa, surnul tuli läbi teha üleminekuperiood. Kristlus lükkas purgatooriumi lihtsalt edasi kuhugi tulevikku.»

Arheoloog Mägi sõnul on osakaupa matmine tuntud paljude primitiivrahvaste juures, kuid alati on seda tehtud vaid eliidi seas. Nii ka Eestis. Kõik meie kivikalmed on eliidi kalmed, lihtrahva hauad pole säilinud.

Rikkalikud ehted

Surnumaja omanike peadpööritavast jõukusest kõnelevad selget keelt surnutele panustena kaasa antud ehted. Enamasti on need purustatud, sest omaniku surres tuli ka need surmata.

Arvukad hõbeesemed (kaelavõrud ja nende detailid, käevõrud, koguni pintsetid) on Mägi sõnul valmistatud väga sarnase käekirjaga, võib-olla koguni ühtede tööriistadega. See viib mõttele, et nad võivad olla kohapealse meistri töö.

«Väga peen viimistlus,» sõnab arheoloog. «See on aeg, kus mood on väga ilus ja ehted väga maitsekad.»

Kui kõik leitud hõbeehted oleksid terved, oleks hõbedat «paras kuhi», nendib arheoloog Mägi.

Rikkusele viitab ka ülikupere oletatava eluaseme koht. Mägi arvates paiknes see hilisema Röösa mõisa kohal keset häid põlde, Maadevahe jõe kaldal ja jõe suudmes asunud sadama ligidal.

Põldude ja sadama kooslus kindlustaski rikkuse, ka teadaolevad muinasteed koondusid Röösasse.

Lähedusest on Mägi avastanud samast perioodist pärineva ajutise kindlustuse jäljed - seda kasutas muinasmõisa perekond sõjapäevadel.

Mägi sõnul tuleks üle kontrollida suurem osa Saaremaa külakalmetest, sest mõnigi neist võib peita samasugust pealikukambrit.

Pealiku kohta oli neil aegadel kombeks öelda «kuningas». Seetõttu pole võimatu, et mõni neist arvukatest kohtadest, mida Saaremaa rahvasuu seniajani mäletab Rootsi kuninga hauana, on hoopis kohalike pealike hauad.

Pole koguni võimatu, et Eesti arheoloogia viimase aja suurimale leiule tõuke andnud Elvi Sirkel, põlise saarlastesuguvõsa esindaja, on Valjala muistse pealiku kauge järeltulija.