Kodus Petserimaal oli Eesti ajal kaks hobust, keda sai karjast galoppides koju toodud. Sõit käis sadulata. Sadulaga sõidu õppis ära siis, kui võeti Eesti sõjaväkke. Aastal 1939 sai Fadejevist Eesti Vabariigi Kahuriväe ajateenija. «Suurtükke vedasime hobustega,» pajatab ta. «Kogu aja olen ikka hobustega tegemist teinud.»
Päris trennitegemine algas pärast sõda, kui Fadejevist sai Eesti Laskurkorpuse spordikomando liige. Sõitis kindral Pärna hobustega: ühel nimeks Piraat, teisel Buraan.
Piraat oli nime täiega väärt, sest ilmutas nii suurt tigedust, et sööstis viha korral kallale nii liigikaaslastele kui inimestele. Fadejev mäletab, et kindral Pärn, suur mees, karistas riiakat hobust kõige maalähedasemal viisil: kui Piraat tahtis kallale tulla, haaras kindral kepi ja peksis kurikaela läbi. Aga see ei muutnud Piraadi kanget loomust: ta ründas ikka.
Võistlustel too kurjur aga vimkasid ei visanud. «Kui tema ja ta vihaga harjunud olid, polnud vigagi ning kui juba sadulas oled, ei saa hobune enam midagi teha,» ütleb Fadejev. «Kõva sõitja valitseb hobust.» Buraan, kelle Pärnale kinkis kindral Voroshilov, oli sama energiline, aga tige mitte.
Kindrallike hobustega käis Fadejev mööda kohalikke võistlusi. Saavutuste rivi, kuhu teiste seas kuuluvad ka N. Liidu ja Leedu meistritiitlid, tuli aga juba teiste hobustega.
Hamleti hobused. «Nii see kõik läks,» möönab Fadejev. «Võistlused ja laagrid. Iga aasta mais sõitsime ära ja septembris tagasi. Kogu aeg - Kiiev, Moskva, Rostov, kuude viisi olime laagris.» Venemaa on ta risti-põiki läbi sõitnud ning võib pajatada surematuid lugusid kunagistest ratsaspordialadest, mis tänaseks nimestikust kadunud - mõõgaraiumisest ja voltieerimisest.