Sajad tuhanded inimesed seitsmeks õhtuks Eesti Televisiooni külge tosinale iseseisvusaastale tagasi vaatama naelutanud Urmas Ott lubab saatesarjale «Augustivalgus» soolast lõpukülalist.
Miks «Augustivalgus»?
See pealkiri on mind millegipärast pikalt kummitanud. Selles on mingi saladus, eriline tunnetus, mulle on siin väga mõjuv kujund.
Õige vastus on, et nii ühte kui teist, aga kahtlemata rohkem valgust. Ükskõik, milline vari ei ole võrreldav selle valgusega, mis assotsieerub vabadusega.
Miks on saatesarja «Augustivalgus» külalised just supermodell Carmen Kass, poliitikud Mart Laar ja Edgar Savisaar, kirjanik Andrus Kivirähk, helilooja Erkki-Sven Tüür, meediamagnaat Hans H. Luik ja tänane üllatuskülaline?
Seitsme saate puhul on äärmiselt raske leida kõiki rahuldav külaliste koosseis. Nad peavad esindama elu erinevaid külgi, niivõrd kui võimalik ja kuivõrd on see eksponeeritav 75-minutilistes saadetes.
Tulemus on praegu küllalt hea, need inimesed mõjuvad mulle täiusliku kollektsioonina. Arvestades võimalusi, kes olid meile kätte saadavad. See on oluline moment.
Kes jäid kättesaamatuks?
Alati on keegi haige või testib ennast NHLis või müüakse ta Moskva Torpeedole
Kunagi ei ole võimalik saada kõiki tähti korraga. Püüdlus ideaali poole, kallis ajakirjanik, on tunduvalt tähtsam, kui selle ideaali saavutamine. Ka bussisõit võib olla palju kordi huvitavam kui kohalejõudmine.
Oleneb, kuhu sa sõidad.
Ja millega sa sõidad.
Miks üks inimene jääb ajalukku ja teine mitte?
Who knows, mitte keegi ei tea seda, mis ongi mängu suurim sarm ja saladus. See ahvatlev küsimus võimaldab meil spekuleerida ja tulla turule lõputult erinevate versioonidega. Kui kütkestav!
Miks oli teie saates traditsiooniliselt Edgar Savisaar, aga mitte näiteks Siim Kallas - IME üks autoreid, edukaks osutunud Reformierakonna üks loojaid ning välis-, rahandus- ja peaminister, samal ajal kui Savisaar on viimase 11 aasta jooksul olnud vaid mõned kuud keskvõimul?
Filosoofiliselt vastates - ja rääkides üldse mitte Kallasest - võib öelda, et teinekord on opositsionäär olulisem kui mõni mitte just liiga pikalt võimul olija.
Tähtis on ka stardimoment - kus asus keegi mänguväljal, kui augustikahurid tulistasid 20. augustil 1991. Üritanuks keegi Savisaarest selles saates ka mööda minna, osutunuks see üsna võimatuks. Olen kaugel tema ületähtsustamisest, aga tema rolli Eesti 12 aasta poliitilises elus on võimatu mitte märgata või oleks seda naeruväärne ignoreerida.
Teil on ju «Augustivalgu- ses» täiesti ebavõrdsed, lausa võrreldamatud partnerid - näiteks maailmatuntud Erki-Sven Tüür ja siis kohaliku tähtsusega poliitikud.
Kõik on võrreldav, inimlikus dimensioonis. Miks mitte? Nad on absoluutselt erinevad inimesed, unikaalsete saatuste ja unikaalsete panustega.
Me räägime siiski Eesti Vabariigist ja ma olen kaugel sellest, et alavääristada poliitikuid või suhtuda neisse kuidagi tänamatult.
Tuleme augustikahurite juurde. Kuidas teie kujutasite tulevikku ette 18. augustil 1991, üks päev enne Moskva vanameelsete alustatud augustiputshi, mis lagundas NSV Liidu ja tegelikult aitaski taastada meie iseseisvuse?
Eesti vabakssaamist mina sellisel kujul küll ette ei kujutanud.
Inetu rääkida, aga mind rahuldas see võitluse periood. Need olid õnnelikud aastad - rahvas oli ühtselt ühe eesmärgi nimel väljas. Unikaalne aeg nii minu elus kui ka viimase aja ajaloos, mida meist noorematel ei tule ilmselt enam kunagi kogeda.
Millist tulevikku Eestile toona nägite?
Uskusin, et asi vindub. Mina ei olnud siis nii tark, et tunneli lõpus valgust näha.
Hiljem, jah, sai selgeks, et olukord [NSV Liidus] oli viidud piirini, kus kõik pidi kokku kukkuma.
Pealegi oli mul tollal väga palju tegemist omaenda probleemide ja karjääriga, olin palju Eestist ära ja jälgisin siinseid sündmusi nagu pika filmi juhuslikke seeriaid. Vaatasin Eestis mingid lood ära, sõitsin minema, ei näinud nädal aega midagi, tulin tagasi, vaatasin uusi seeriaid jne. Siin pidevalt elanud inimeste emotsioon minus puudub.
Kas revolutsiooniline alge on teis olemas?
Mitte mingisugust. Kust hakkab revolutsioon paistma, sealt eelistan ma lahkuda.
Kui palju te hoolite Eestis toimuvast?
Kuidas ma sellest ei hooliks? Ma elan siin, olen selle riigi kodanik, see kõik on mulle tähtis. Mis sest, et deklareerin, nagu paljud teised, et mulle ei lähe see korda.
Tegelikult ma ei usu nendesse sõnadesse, minu jaoks on see oluline. Mul pole võimalik ennast näiteks Hawaiil sisse seada, kui siin peaks vastuvõetamatuks muutuma. Olen Eestiga ikka väga seotud.
On see seotus põhjuseks, et aitate «Augustivalgusega» Eesti eurovankrit tõugata või teete seda vaid raha pärast?
Milline meisterlik ajakirjanduslik küsimus! Teie teate, kust tuleb raha, mina täpselt ei tea ja see mind ka ei huvita. Mina teen televisioonisaadet.
Saated makstakse ju kinni eurorahaga ja nende kaudne eesmärk on süvendada inimeste eurousku.
See on ajakirjanduses üles pushitud teema. Vaadake, mina teen saadet inimestega, kes on mänginud Eestis 12 aasta jooksul rolli erinevatel elualadel. See on minu eesmärk. On igaühe enda probleem, kas keegi on europositiivne või euronegatiivne.
Aga te küsite seda oma saatekülalistelt?
Loomulikult, küsin neilt palju muudki.
Ise olete eurojaataja või -eitaja?
See on probleem, millesse ma pole väga süvenenud, sest mulle on lihtsalt selge, et Eesti peab ühinema nii Euroopa Liidu kui ka NATOga.
Kardate Venemaad?
Ei, ma tahan olla seal ja selles kogumis, kus on teised Euroopa tsiviliseeritud riigid. Soovimata kedagi diskrimineerida, on mul siiski ebamugav seista lennuväljadel järjekorras «non-EU citizens». Tahaksin seista seal, kus on tähtedest ring. Sealt saab lihtsamalt läbi.
Miks te elate Eestis?
Olen liiga mugav, et võtta ette tõsist elumuutust. Puudub ka otsene vajadus või kiusatus ära kolida. Mulle meeldib käia [teistes riikides], aga tulen hea meelega siia tagasi. Minu lemmikteekond ongi lennujaamast koju.
Miks osa inimesi teid ei armasta?
Raske öelda, nagu sedagi, miks teine osa armastab.
Võib-olla tekitab tõukereaktsiooni teie ülirõhutatud enesekindlus, minul-läheb-hästi ütlev olek?
Mina ei ole kunagi teinud midagi selleks, et olla rahva lemmik ja ei olegi seda. See ei ole minu jaoks, not for me. Mulle on tähtis muu...
Näiteks?
Aktsept ja respekt on mulle palju olulisemad kui pime armastus või kiindumus.
Kui tõsiselt võtsite südamesse, et pärast esimest «Augustival- gust» puhkes poleemika, miks Carmen Kass suitsetas kaamerate ees?
Absoluutselt pole see minu probleem. See on väljamõeldud vaba ajakirjanduse niinimetatud probleem.
Mis mõtlik muusika mängib «Augustivalguse» vaheklippide ajal?
See on Vivaldi üks mandoliinikontsert. Plaat oli mul autos ja seda kuulates sain aru, milline peab olema saate esteetika ja meeleolu, kuidas peab «Augustivalgus» välja nägema.
Minu paljud ideed sünnivadki muusikast, näiteks kui kuulad 750. korda Bachi.
Vivaldi mandoliinikontsert on mahe, mitte nii ründav nagu teie intervjuud.
See ongi augustivalguse meeleolu. Või arvate, et kui on ründav ja aktiivne saade, siis peab olema ilmtingimata «Car- mina Burana»?
Kõige suuremad sigadused tehakse alati vaikse flöödiviisiga, mitte ei tao fooniks Richard Straussi «Millest kõneles Zarathustra».
On teil põhjust kellelegi tänulik olla?
Loomulikult... Suures plaanis võib-olla mitte, sest karjäär sõltub inimesest endast. Aga mõistagi on neid, kes sillutasid mõnel momendil teed ja aitasid, et ei saaks juhtuda midagi tobedat.
[ETV endine programmidirektor] Voldemar Lindström on aidanud, kuigi ta ise pole sellest kunagi rääkinud, aga ilma temata oleks mind omal ajal lihtsalt televisioonist minema löödud, kui ma ei osanud «Aktuaalset kaamerat» lugeda või olin valesti riides.
Kuidas te väljendate oma tänu inimestele, kellele te tänulik olete?
Paljudele olen seda öelnud. Võib-olla on see märk, et elu läheneb lõpule, ei tea. Ja olen püüdnud võimaluse korral aidata inimesi, kes on mind aidanud.
Kes on see külaline, kellega te üllatate ETV vaatajaid teisipäeva õhtul, «Augustivalguse» viimases saates?
Elame teisipäeva õhtuni ja näeme.
On see üllatus magus?
Pigem soolane.
Aitäh.
Mul on erakordselt hea meel.
Intervjuus on kasutatud küsimusi, mida Urmas Ott esitas saatesarja «Augustivalgus» külalistele.