Laaneots: armee peab alati valmistuma halvimaks

Kindralmajor Ants Laaneots räägib, kuidas ka NATO vihmavarju all ei tohi Eesti unustada iseenda kaitsmise muret, toetades armee kaasajastamist.

Kuidas on muutunud Eesti ohupilt võrreldes 1992. aastaga, mil teie võtsite kaitsejõudude peastaabi enda juhtimise alla?

Suure sõja oht on nüüd küll kaduvväike, kuid kõikjal on kasvanud nn asümmeetriliste ohtude ja lokaalsete sõdade hulk.

Mis meil sest muret?

Eesti suur mure on alati olnud Venemaa ettearvamatus. Meie naaber on praegu sõjaliselt nõrk, tema piirid ja poliitiline võimsus vähenenud, kuid impeeriumi-ambitsioonid pole kadunud.

Milleks muidu aitab Moskva püsida Dnestri-äärsel vabariigil Moldovas või Abhaasia ja Põhja-Osseetia autonoomiatel Gruusias? Miks hoiab Venemaa oma sõjaväebaase Gruusias või Sevastoopolis ja ehitab uut tugipunkti Kesk-Aasiasse Tadžikistani?

Kui Venemaa kavatseb järgmisel aastal kulutada kaitse- ja siseministeeriumile 27,5 protsenti riigieelarvest, siis pidevas sõjaolukorras elav Iisrael 18,4 protsenti. Need arvud on huvitavad.

Kas teie jutt kaldub sinnapoole, et Venemaa võib Eestit sõjaliselt rünnata?

Mitte praegu, muidugi. Kuid tulevikus ei saa välistada midagi. Näiteks võib see olla asümmeetriline kallaletung, mille osadeks on sisepoliitilise olukorra pingestumine, mängimine venekeelse vähemuse ja Venemaa majanduslike huvidega, «rahuvalvejõudude» sissetoomine.

Te usute, et Venemaa võiks rünnata NATO riiki?

Sõjaliselt vaevalt, praegu küll. Kui aga Venemaa saab kord tugevaks, on ebaselge, kuidas käitub Lääs. Meenutagem 20. sajandit - Müncheni sobingut ja Tshehhoslovakkia loovutamist, Poola ära andmist või Berliini, Ungari ja Praha sündmuste vaikimisi pealtvaatamist. Miks peaksime olema nüüd sada protsenti kindlad, et kõik läheb lepase reega ja meile tullakse appi?

Kas te näete praegu, just praegu, Eestile välisvaenlast?

Poliitilises keeles: ma näen Eesti kohal jätkuvalt julgeolekuriske. Riigikaitses ei saa opereerida ühe-kahe-kolme aastaga, selle planeerimisel tuleb vaadata 10-20 aastat ettepoole.

Sõjaväe ülesanne on olla valmis halvimaks stsenaariumiks, selleks ta ongi loodud. Armee ei saa kunagi lähtuda kõige kenamast stsenaariumist.

Mõelgem tagasi 1939. aasta 30. augustile, kui kindral Laidoner ütles avalikus kõnes, et sõda pole karta. Kaks päeva hiljem algas Teine maailmasõda.

Mis või kes ohustab kõige enam Eesti julgeolekut?

Praegu ei ole kõige tähtsam sõjaline oht, vaid asümmeetrilised ohud - rahvusvaheline terrorism, organiseeritud kuritegevus, salakaubandus.

Kas ja kuivõrd survestab ohupildi muutumine muutma kaitsejõude?

NATO-liikmelisus paneb meile uued ülesanded, kuid oleks parandamatu viga loobuda esmase enesekaitsevõime arendamisest. Meie - nii sõjaväelaste kui ka poliitikute - eesmärk on tagada oma julgeolek pikaajaliselt ja NATO on selleks vahend.

Eelarve kulutamist vaadates tundub aga, et kriitiliselt palju raha läheb erinevatele välismissioonidele, kodused asjad kipuvad seetõttu laokile jääma.

Ministrid arutasid nädala alguses kaitsejõudude reformivisandit, mille üks punkt vähendaks üle kahe korra ajateenijate arvu, keda on praegu aastas umbes 3000. Kas olete ideega nõus?

Kõige järgi otsustades on see laest võetud number. Keegi ei vaidlusta, et ajateenijate hulka võiks vähendada, kuid lõplik arv peaks tuginema operatiivarvestustele, mitte mõne ametniku lakkevaatamisele. Selliste otsuste aluseks peab olema täpne analüüs.

«Me vajame vähem personali, aga suuremat võimekust,» ütles NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja admiral Rainer Feist juuli alguses Tallinnas. Kuidas teda mõista?

Nad kõik peavad silmas Eesti panust NATO relvajõududesse ja missioonidesse, hoopis vähem huvitab neid meie enda territoriaalne enesekaitsevõime. See pole aga põhjus, miks meie peaksime unustama Eesti isiklikud kaitsehuvid.

Me peaksime jätkama oma riigikaitse tasakaalustatud ülesehitamist. See tähendab võimekust lahendada kolm ülesannet - meie võimetekohane panus NATO ühendrelvajõududesse ja osalemine ühistel rahutagamismissioonidel, Eesti kui vastuvõtva riigi toetus appi saabuvatele liitlasvägedele ja meie enda esmane enesekaitsevõime, eriti üllatusrünnaku puhul.

Kas Eesti kaitsevägi peab muutuma kaasaegsemaks ja professionaalsemaks?

Professionaalsete sõjaväelaste osakaal peab oluliselt tõusma, nõus. Eelkõige puudutab see õhuväge, mereväge, mehhaniseeritud üksusi ja NATOga koos tegutsevaid üksusi. Näiteks Taanis on kõik tankimeeskonnad professionaalid, elukutselised sõjaväelased.

Kindlasti jäävad Eesti kaitsejõududes lihtsamaid ülesandeid tulevikuski täitma ajateenistuse jooksul ettevalmistatud reservväelased. Palgaarmeeks ei jätku meil lihtsalt raha.