Abdul Turay: kes juhib mängu?

Abdul Turay
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abdul Turay
Abdul Turay Foto: Pm
Kolumnist Abdul Turay selgitab, miks on Eestis Tallinna linnapea amet opositsioonijuhile ihaldusväärne.

Londoni linnapea Boris Johnson on iseäralik tegelane. Ta on aristokraatlikku päritolu, teenib 4,4 miljoni krooni ringis aastas, on niisiis õige jõukas, kuid eelistab ometi ringi liikuda ühiskondliku transpordiga.



Linnapeana mõjutab ta miljonite inimeste elu. Tema vastutada on miljarditesse naelsterlingitesse ulatuv eelarve, ta langetab otsuseid ühes maailma kolmest tähtsamast rahanduskeskusest, ta on tõesti mõjuvõimas mees.



Tallinna linnapead tunneb iga lugeja. Ta juhib 400 000 elanikuga linna, mille eelarve on 7 miljardit krooni. Teatavas mõttes on ta veel mõjuvõimsam.



Õigupoolest on isegi nii väikese linna nagu Haapsalu linnapea – praegu Urmas Sukles – mõjuvõimsam kui Johnson. Kuidas? Et vastata, selleks peab vaatlema, mil moel juhitakse Eestis kohalikku omavalitsust.



Paberil paistab kohalik omavalitsus täiesti tavalisena. Paljude riikidega võrreldes on Eestis lausa silmatorkavalt lihtne süsteem. Paljudes riikides on kohalik omavalitsus väga mitmetasandiline ning sajanditega on nende omavahelised suhted muutunud õige keeruliseks.



Mõnikord nende vastutusalad kattuvad, mõnikord on isegi konfliktis. Eestis on aga kohalik omavalitsus väga selge ja ühetasandiline.



Kui see 1990. aastatel loodi, pidasid süsteemi kujundajad silmas peatset Euroopa Liidu liikmesriigi staatust. Kes arvavad, et ELile pole idealism üldse omane, eksivad. EL on väga idealistlik – selle eesmärk on anda võim tagasi rahva kätte.



Maastrichti aluslepingusse sisse kirjutatud liidu põhimõte seisab sellest, et asju peaks nii palju kui võimalik aetama kohalikul tasandil. Liidu lihtkodanikel on õigus valida kohalikud otsustajad iga küla või alevi etteotsa. Seda nimetatakse subsidiaarsuse ehk lähimuspõhimõtteks.



Riigi valitsus võib sekkuda alles siis, kui kohalikul tasandil ei saa või ei suudeta asju lahendada. Sel lasub vastutus riigikaitse, piirikontrolli, rahvusvaheliste suhete, üleriikliku rahanduse, hariduse ja muude küsimuste eest.



Subsidiaarsuse ja detsentraliseerimise põhimõte on kirja pandud Eesti põhiseaduseski: «Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.» Rõhk on sõnal «iseseisvalt».



Ehkki igas Eesti maakonnas tegutseb maavanem, kelle määrab ametisse peaminister, langetavad enamikus asjades peamisi otsuseid just kohalikud omavalitsused.



Nende vastutada on haridus, transport, sotsiaalhooldus, teed ja nende korrashoid, haldus, kultuur, veevarustus, sport, tervishoid, elamispind, planeerimine, ärikeskkond, korrakaitse, noorsootöö ja keskkonnaküsimused.



Nii et kui Haapsalu linnapea leiab, et kõik vorstid on halvad, sest tal hakkas ühel hommikul kõht valutama, ning ta suudab volikogu nõusse saada, võib ta keelata kogu linnas vorsti müümise vähemalt seni, kuni ta on võimul. Riigi valitsus ei saa selle vastu ilma põhiseadust rikkumata midagi ette võtta.



Ühendkuningriigis, kus on sajanditepikkused tavad asju omamoodi teha ning puudub kirjapandud põhiseadus, võib riigi valitsus sekkuda ja langetada otsuseid ka küsimustes, mis Eestis kuuluvad kohalikule tasandile. Ning seda ka tehakse.



Boris Johnson ei saa keelata ühegi vorsti müümist. See lihtsalt ei ole tema pädevuses. Suur-Londoni võimude pädevusse kuuluvad ainult transport, politsei, tuletõrje, päästeteenistus, arendus ja planeerimine. Briti valitsus võib Londoni linnapea koha üldse ära kaotada, kui ta seda sooviks – koos kogu linnavalitsusega. Seda tehtigi 1980. aastatel, kui parempoolne valitsus kõrvaldas vasakpoolse kohaliku omavalitsuse.



Kellel on siis rohkem võimu?



Kui tuua näide elust enesest, siis Tallinna linn võib panna riigi teiste osade elanikud maksma linlastest rohkem busside ja trammide kasutamise eest ning riigi valitsus ei saa selles osas midagi ette võtta. Londoni linnavalitsus kaotati kunagi just selle eest, et nad soovisid, et inimesed maksaksid ühiskondliku transpordi eest vähem.


Kellel on siis rohkem võimu?



Eesti kohalikel omavalitsustel on täiesti reaalne võimalus makse tõsta. Lisaks oma osale tsentraalselt kehtestatud maksudest ning riigieelarve eraldistele saab Tallinna linn sissetulekuid laenudelt ning linnale kuuluva vara rendist või müügist.



Tallinn kiitis just äsja heaks uue eelarve ja nagu kõik hästi teavad, sisaldub selles uhiuus üheprotsendiline müügimaks, mis hakkab kehtima järgmise aasta juunist, samuti paadimaks. Kui Savisaar tahab, võib ta maksustada mida iganes: ravimeid, toiduaineid, rõivaid, vaipu.



Ta võib isegi peaministrile näpuga näidata, kuidas tuleks asju ajada. Alles sel kuul nentis ta, et võib üheprotsendilise müügimaksu ära jätta, kui peaminister Andrus Ansip alandab käibemaksu kahe protsendipunkti võrra.



Millised on aga Londoni linnapea võimalused makse tõsta? Õige vastus – tal polegi neid, kohe üldse mitte. Linnapeal on eelarve ja tema raha tuleb keskvalitsuselt. Suurbritannia kohalikud omavalitsused saavad enamiku sissetulekust keskvalitsuse eraldistest.



Neil on äärmiselt piiratud võimalused makse tõsta, kui, siis ainult omandimaksu. See ongi ainuke maks, mis on kohalikul tasandil lubatud. Riigi valitsus võib soovi korral kärpida kohaliku omavalitsuse kehtestatud omandimaksu suurust. Ja kui sul omandit pole, siis sa ka maksu ei maksa.



Kellel on siis rohkem võimu?



Üks välismaalane oli selles osas märksa ägedam kui eestlased ise. «Mis tahes lääneriigis oleks kohalik linnapea poliitiline laip, kui ta kas või püüaks sekkuda riigi valitsuse poliitikasse,» kirjutas ta ühes uudistefoorumis.



Mõned on osutanud, et õieti pole šokeeriv mitte see, et Savisaar dikteerib riigi valitsusele tingimusi, tegeldes sisuliselt väljapressimisega, vaid see, et Ansip ja valitsus ei pea seda kuigi erakorraliseks. Mis tahes muus riigis oleks parlamendis juba töös eelnõu, mis seab eesmärgiks kärpida kohaliku omavalitsuse võimu.



Detsentraliseerimise ja subsidiaarsuse põhimõtted on mõistagi üllad, kuid Eesti on detsentraliseeritud riik, mille tsenter on liiga võimas. Tallinn ei saa üksnes kolmandikku kogu summast, mis eraldatakse kohalikele omavalitsustele, vaid ka neli viiendikku kõigist otseinvesteeringutest. Välismaalt vaadatuna võrdub Tallinn Eestiga.



Kui tsenter on nii võimas, ei ole detsentraliseerimisel õieti mingit mõtet. Eestit külastavad välismaalased on sageli hämmastunud, et opositsioonijuht soovib olla linnapea. Aga miks ta ei peaks soovima, kui sellega kaasneb nii suur võim? Või õieti – kes soovikski kohaliku poliitika asemel osaleda riiklikus poliitikas?



Nii et Boris Johnson võib küll juhtida miljonite elanikega linna, kuid ei saa panna neid tasuma rohkem seebi eest, otsustada, millest koosneb nende hommikueine, ja kohe kindlasti mitte hirmutada peaministrit. Seda ei saa teha ükski linnapea – vähemalt mitte mujal kui Eestis.



Öelge siis, kellel on rohkem võimu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles