Teatriplakat – pretensioonikas primadonna

Teatrifestival «Draama 2003» riputab Tartusse välja paremiku Eesti teatriplakateist. Tõeliselt heade ja väga kehvade vahel tegid valiku Liina Unt ja Andres Keil.

Lavastuskunstnik Liina Unt seisab paljajalu keset Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja suurt saali ning tema olek on enam kui mõtlik. Multimees Andres Keili ilmes peegeldub sama. Põrand on tihedalt läikivaid teatriplakateid täis.
Paar päeva enne Eesti teatriplakati näituse avamist on Unt kindel vaid ühes – kõik viimase kahe aasta jooksul loodud afišid väljapanekusse ei mahu. Kokku on plakateid paarisaja ligi.
Kohal on üksnes sõnateater, muusika- ja tantsuetenduste afišid sel näitusel ei esine. Ei muusikalitähti ega tantsujalgu. «Küll tahaks,» õhkab Unt. «Sellest saaks vast huvitava näituse,» sekundeerib Keil. Kuid – maht tulnuks liialt suur. Valik on niigi Undi sõnul üsna karm ning valijad on end eos piiranud.

Mis vahe on teatril ja šampoonil? Paratamatult on see valik ju subjektiivne, lausub Unt. Keilil on Undi sõnul lihtsam plakatite valikul objektiivne olla kui tal. «Töötan ise teatris ja tean hästi, kui keeruline on teatriplakati tegemine,» sõnab ta. «Sa pead arvestama sellega, mida lavastaja näeb, oma esteetilise nägemusega, sellega, mis on laval…Ja siis veel sellega, kuhu seda lavastust müüakse. Lisaks müügi- ja marketingikaalutlused.»
Unt lisab, et on ise eluaeg hea seisnud, et teatriplakat oleks sisuline ja kajastaks tüki olemust. «Tavalist reklaami nii ei tehta ja see muudabki teatri- või kultuuriplakati eriliseks – seda tuleks sellisena säilitada,» kõneleb Unt.
Keil, nii teatris kui reklaamibüroos tööd vihtunud tegelane, hakkab nihelema. «Tegelikult tehakse reklaame ju samamoodi – väidan, et teatri- ja šampooniplakatil pole nii suurt vahet kui arvatakse,» pakub Keil. Samal moel on ta veendunud, et ajal, mil mõne reklaamiagentuuri tegelane klientidega võitleb, oleks too õnnelik, kui saaks teha hoopis kultuuriplakatit.
«Väidan ikkagi, et sisu on mõlemal puhul üks ja seesama: kommunikeerida tuleb toote olemust,» paneb Keil oma heietusele rasvase punkti sappa. «Tarbijat ei tohi petta.»
Vahe šampooni ja lavastuse puhul on siiski selles, et teatrilavastuse olemus on mitmetahulisem ning sealt õige välja tuua, leida see, mis ühele või teisele sihtrühmale kõnelema hakkab, ajab asja raskemaks kui šampooni puhul.
Tõesti, Keili kirjelduse kohaselt on šampooni sihtrühm määratletud hoopis lihtsamalt: naine/mees, keskmisest kõrgem sissetulek ja vanus 20-35. Kõõmašampoonide puhul on asi aga suisa lihtne: kas kõõmane või mittekõõmane. Mõni kunst!
«Ses mõttes on segmenteerimise töö lavastuse puhul ilmselgelt keerulisem,» tähendab Keil. Tuleb aga tõde tunnistada – Eesti teatreis seda tööd väga teadlikult ei tehta.

Jama kreeka pähkliga. «Siin ongi üks näide, mis ei toimi,» rebib Keil enese poole Vanemuise «Aju jahi» afiši. «Sellega on liiga palju tööd tehtud, infot liiga palju ja see ei jõua kellelegi kohale!» Lihtsuse ja geniaalsuse teema ujub üles: tuleb leida kujund ja panna see väljapaistvasse vormi.
Unt libistab seepeale enda ette oma lemmikplakati: mullune Baltoscandal. Näide lihtsusest ja geniaalsusest. Karmid vennad peal, pihus silt «Welcome To Estonia!». «See plakat tuli välja kohe selle kampaania järellainetusena,» ütleb Keil. Unt kiidab emotsiooni, mis valdas saabujaid Tallinna lennujaamas, mille koridorid olid seda plakatit täis: «Tore oli saabuda – sümpaatsed jorsid ütlevad sulle: «Welcome To Estonia!».» Keil lisab: «See plakat asub täiuslikus korralatsioonis ürituse nime ja sisemise esteetikaga. Ongi selline üritus.»
«Aju jaht» seevastu ei räägi midagi. Keil mäletab seda linnaruumist. Plakat, mida peab korda viis vaatama, enne kui vaataja taipab, et tangide vahel on mehe pea, mis on installeeritud omakorda kreeka pähkli sisse. Umbes seitsmendal korral avastab ta, on veel mingid sõrmed, mis peast kinni hoiavad. Ups! Aga kaheteistkümnendal vaatamisel selgub, et need ei ole ikkagi sõrmed! Lõppeks ei saa aga keegi aru, miks seda kreeka pähklit üldse vaja.
«Ei tohi unustada, et igasuguse kultuuritarbimisega on niikuinii sandid lood!» deklareerib Keil. «Sestap on teatriplakati tegemine väga suur vastutus – selle esimene eesmärk on ikkagi inimesed saali tuua. Aga selle «Aju jahi» peale ma ei lähe, sest ei saa sellest aru.»

Kiluvõileib küünaldega. Kultuuriplakatil on lisaks publikupeibutusülesandele kohustus vastata esteetikanormidele, eraldumaks neist samadest šampooniplakatitest. Olukord muutub üha keerulisemaks ja kui tagasi tulla selle juurde, et tavaliselt osaleb teatriplakati tegemisel lisaks kujundajale veel terve armee tegelasi, on pilt piisavalt segane. Paras visklemine. 
«Teatrimajas on ju kõik tegelased maailma kõige mõnusamad mehed ka,» pillab Keil lisaprobleemi. «Kõik teavad, mismoodi kõige õigem on ning see keerab vindi täiesti vindi üle…»
Kõige pelutavam pole mitte see, et müügimehed kujundavad plakati valmis ammu enne proovide algust. Hullem, mis aga üldse olla saab, on variant, et plakatit hakatakse kujundama mingi abstraktse nägemuse põhjal. Teinekord on ka õnnestunud näiteid, seda aga siis, kui plakat ehitatakse üles peategelasele: kunagi tuli välja «Robin Hoodi» plakat ning proovid polnud veel alanudki, kui linn oli juba plagusid täis. Kindel formaat, kindel tulemus.
Kujundi ja ideena kiidavad nii Unt kui Keil Linnateatri lavastuse «Palju õnne argipäevaks!» plakatit. Tume taust, kilu-munavõileib, kaks sünnipäevaküünalt. «Kiluvõileivast pole tükis juttugi, aga see on täpselt see kujund, millega sellest tükist rääkida,» ütleb Keil. «See on essents!» hõikab Unt. «Teatrikujunduse eesmärk pole mitte illustreerimises, vaid lisamõõtme andmises.»
Veel üks positiivne näide on Keili hinnangul rakverelaste «Arabella ja Taaniel», kus infot nii napilt/nii palju, et küsimusele «nimeta see info!» teeks Keil kas kökk-mökk või kirjutaks hoobilt kuus lehekülge esseed. Vot nii ja see vast ongi hea teatriplakati olulisim joon.

Potisinine kevadesse ei sobi. Kuid mis on Eesti teatriplakatite nõrgimad küljed? Kohati kumab plakatinduses läbi tohutu läbimõtlematus ning totaalne diletantism, sõnab Keil. Viimane puudutab just tüpograafiat ja kompositsiooni. Ning – oh häda, ka tehniline suutmatus on täiesti kohal. «Aeg, kus asju nii diletantlikult tehti, on möödas,» pahandab Keil.
Ja selleks, et tulevastel plakatikunstnikel oleks hoiatav eeskuju selgelt silme ees, teeb Keil plakatinäitusele ka väikese häbipostinurga, mis kannab lihtsat sõnumit – ärge enam kunagi nii tehke!
Kiruda võtab ta neidki plagusid, mille loomisel pole kujundaja arvestanud aastaaega, millal plakat õue kleebitakse. Potisinine hägu kevadises sombus? Kes seda üldse märkab? Aga kui süda ei luba räpasesse sügisesse rõõmsat ja heledat plakatit, mis siis saab? Unt ei tea. Ilmselt ei tea seda mitte keegi.
Küll igatseks Unt teha sarnast näitust kontserdiplakatitest. Mis seal salata, see pilt saaks märksa ühtlasem kui teatriplakati puhul. «Siin on tõeliselt häid asju, aga ka tõelist kõntsa,» laseb Keil teatriplakatitest pilgu üle käia. Unt on leebem: «Pilt – võrdlemisi ebaühtlane.» 

Eesti teatriplakatite näitus ERMi näitusemajas

Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas avati 5. septembril kahe viimase aasta teatriplakatite näitus. Kuna teatriplakatil puudub otsene tagasiside, ongi see näitus Liina Undi arvates tegijatele oluline seetõttu, et annab võimaluse läbi þürii hinnangu saada professionaalset kriitikat oma töö kohta. «Kuna pärast plakatikunsti kõrgaega 1980. aastatel on peale kasvanud uus põlvkond disainereid, on see neile esmane kogemus. Ja paljudele ka esimene võimalus oma töid selles mahus ja sellises vormis näidata,» ütles Unt.
Plakatiþüriisse kuuluvad Ants Juske, Harry Liivrand, Marko Kekišev ja Asko Künnap. Parimad plakatikunstnikud tehakse teatavaks festivali lõpetamisel, 13. septembril klubis Tallinn. Näitus jääb avatuks 14. septembrini.