Jaani: euroliit silub suhteid Venega

Euroliidus leevendub Eesti jaoks Vene suhte emotsionaalsus ja kaovad topelttollid, euroliidust välja jäädes seisab Tallinn aga vastamisi Moskva püüetega ennast siin jõulisemalt kehtestada, ennustab Eesti suursaadik Venemaal Karin Jaani.

Viimane kord kõneles Vene välispoliitika täiel häälel ja kriitiliselt Eesti teemal kevadel, Moskvas toimunud ettevõtjate ümarlaual. Kas meid on unustatud?

Mulle tundub, et Venemaa ei taha saavutada oma välispoliitilisi eesmärke Balti riikides mitte enam etteheidete järjepanu esitamisega, vaid loodab oma huvide kaitsmisel ennekõike Euroopa Liidule. Eestis muretsetakse aeg-ajalt, kuidas euroliit hakkab meile kehtestama Venemaa nõudmisi. Tõetera on siin, et Venemaa seda tõesti tahab, aga ma ei usu, et Euroopa Liit sellele läheb.

Aga kui näiteks Brüssel võtab vastu juhise euroliidu naaberriikide elanikele lihtsustatud viisarežiimi kohta, laieneb see ka Eesti-Vene suhetele.

Sellised otsused tehakse konsensuslikult Euroopa Liidu sees. Ei ole võimalik, et euroliidu nn siseriigid langetavad seesugused otsused liidu välispiiri ääres asuvate riikide arvamust arvestamata.

Mis muutub Eesti-Vene suhetes, kui me saame Euroopa Liidu liikmesmaaks?

Loodan, et asi läheb pragmaatilisemaks, et leevendub meie suhetes kehtiv emotsionaalsus. Meid ei saa enam võtta kui üksinda elavat väikeriiki, sest siis oleme osa suurest majanduslikust ja poliitilisest ruumist.

See on tugi, millest olime ilma möödunud sajandi esimesel poolel.

Just, täpselt nii.

Kas see toob kaasa kaubavahetuses enamsoodustusrežiimi?

Igasuguste loogikareeglite järgi – jah. Euroopa Liidu ja Venemaa koostöölepe laieneb automaatselt kõigile euroliidu uusliikmetele ning võtab ära meile väga tõsise topelttollide probleemi.

Mis juhtub siis, kui Eesti ütleb 14. septembril Euroopa Liidule «ei»?

Ei taha hunti metsast välja hõigata... Aga kindlasti oleks see siin paljudele üks suur rõõmusõnum. Arvatavasti püüaks Venemaa laiendada meile oma majanduslikku ja poliitilist mõju, mida tal oleks kergem teha, sest ülejäänud Euroopale oleme siis üks naljakas ja ebakindel riik.

Seni tundub Venemaa tegelevat Baltikumiga olude sunnil – Leeduga ratifitseeriti piirileping ainult selleks, et lahendada Kaliningradi oblasti transiidi probleem.

Täpselt nii see ongi. Meil ei ole vahetuskaubaks pakkuda Kaliningradi-taolist probleemi, ja jumal tänatud. Moskva kirik – senine teravaim probleem – on Eestis registreeritud ja nüüd võiks hakata vaatama, mis meid kui kahte naaberriiki ühendab, kus võiksime teha koostööd. Meid ühendab ju väga palju kultuuriga seotut, või vaadakem majandust. Meil on unikaalne olukord, kus võiksime geograafiliselt ja oma teadmistelt olla vahendajaks Venemaa ja Lääne vahel. Me tunneme üsna hästi, kuidas toimivad Vene riigis asjad, ka äriasjad. Kuigi varsti on meil oht see haruldane teadmine kaotada.

Soome endine president Mauno Koivisto kirjutas raamatus «Vene idee», et Soome on ainuke Euroopa Liidu riik, kellel on Venemaaga ühine piir ja see peab andma Soomele õiguse, et teda hoolikalt kuulatakse, kui jutuks on euroliidu-Venemaa küsimused. Kas ka meie peaksime endale samasuguse õiguse saama?

Ei pea, sest kui saame Euroopa Liidu liikmeks, peetakse seda Brüsselis iseenesestmõistetavaks.

Mida oleks meil euroliidus Venemaa kohta teistele öelda?

Be careful, be careful...

Venemaa mõjub vastandlikult: president Putin nõustub pärast ÜRO Julgeolekunõukogu uut resolutsiooni andma USA juhtimise alla koalitsiooniväed Iraagis ja NSV Liidu viimane president Gorbatšov nimetab seda arukaks otsuseks; samas ütleb aga asevälisminister Mitrofanova, et vene keele positsioonide taastamine SRÜ-s ja Baltikumis on kogu Vene välisministeeriumi peaülesandeid.

Jah, nii see on, kui segunevad tegelikkus ja soovunelmad. Ka president Putin lubas võimule tulles Venemaa võimsuse taastamist, kuritegevuse ohjeldamist, riigi demokraatlikule alusele tõstmist... Me näeme siin kõikjal aga nii igapäevaseid raskusi, ebaõnnestumisi kui ka seda, et paljudel on keeruline tunnistada: Venemaa ei ole enam nii suur ja võimas riik. Ei saa ka unustada, et kolme kuu pärast toimuvad Riigiduuma ja varsti pärast seda presidendivalimised. Vene inimene tahab, et Venemaa võimsus oleks taastatud ja vene keel leviks võimalikult laialt, nii on mitmed praegused jutud mesi moka peale oma valijatele.

Kuivõrd võib Venemaal tajuda Versailles' lepingu järgseid meeleolusid, kus paljud sakslased ei arvanud, nagu oleks Saksa riik sõja kaotanud, vaid nad arvasid, et nende riik reedeti?

Julge paralleel, aga teatud mõttes tõene. Venemaal on harjutud, et kogu aeg on vaenlane ja NSV Liidu lagunemiseks pidi ju keegi reetma, reedab aga vaenlane.

Kas Eesti on Venemaale vaenlane?

Ma arvan, et me oleme Venemaale väga hea naaber.

Räägite nagu Koivisto oma raamatus «Vene idee»: Venemaa on Soomele üldiselt võttes olnud hea naaber, paljudel maadel on palju tülikamad naabrid.

Kahjuks ei saa ma lugupeetud endise presidendiga päris nõus olla, kui mõelda ajaloolisele kogemusele. Muidugi tahaksime me näha Venemaas head naabrit ja võtta teda nagu Soomet või Lätit või Rootsist.

Ometi on Venemaa välispoliitika olnud suhteliselt pragmaatiline – Moskva läheneb nii USA-le kui ka Euroopa tuumikriikidele.

Ja mis oleks alternatiiv? Kultuuriliselt on Venemaa Euroopa osa ja otsustamise pool on Kremlis Euroopa toetajate käes.

Läände orienteeritud Venemaa kõrval võiksime end ju rahulikult tunda?

See on see, mida me tahame ja mis oleks meile tõeline julgeolekugarantii – välispoliitiliselt Läände orienteeritud ja majanduslikult stabiilne Venemaa. Ega meil olegi põhjust eriliselt muretseda, aga me ei tohi kunagi midagi unustada. Euroopa Liidus saaksime, niipalju, kui see meist sõltub, aidata Venemaa kasuks teha ühte ja teist, et ta Läänele kindlaks jääks.

Eestis muretsevad nii mõnedki sümbolite pärast, üheks näiteks on NSV Liidu hümni viis, mis praegu kõlab Venemaa lipu kerkimisel.

Siin, Venemaal, on paljudele omane suurriiklik mõtlemine ja nostalgia kunagise võimsuse järele. Hiljuti avaldatud avaliku arvamuse uuringu kohaselt peavad paljud Venemaa väljapaistvaimaks poliitikuks Stalinit, sest tema tegi riigi võimsaks.

Eestis näeme me ühelt poolt poliitikute ja sõjaväelaste Venemaa-suunalist muret, teiselt poolt aga on väga keeruline saada vaba lauda Tallinna või Tartu vene restoranides, turismireisid Peterburi või Moskvasse on sageli välja müüdud ning Eesti-Soome sümfooniaorkestri uue hooaja koondnimetus on «Šedöövrid vene kuldajast». Kuidas seda seletada?

Elus ei saa kuskil midagi kääridega läbi lõigata... Vene restoranides on hea köök, mitte nõukogude-aegne pool klaasi hapukoort ja keedetud muna majoneesiga. Vaadake Helsingisse – linna üks parimaid restorane on vene restoran. Täna õhtul lähen Moskva konservatooriumi väikesesse saali avama Põhjamaade muusikafestivali, kus kena noor kollektiiv Vremena goda esitab ka Lepo Sumera loomingut. See on täiesti loomulik naaberriikide suhe, kus vastastikku jagatakse oma kultuuri. Kui saaksime omavahel ka majandusasjad normaalsetele rööbastele, võiks jumala rahuga Venemaa kõrval elada.

Kas Vene välisministeeriumis on teiega viimasel ajal räägitud piirilepingust Eestiga?

See teema ei ole praegu päevakorras.

Aga presidendi ametiraha?

Sel kevadel Peterburis ütles Vene kultuuriminister oma Eesti kolleegile Urmas Paetile, et ametiraha tagastamine on vaid aja küsimus, sest seda ei ole Vene rahvuslike varade hulgas arvele võetud ja võib ära anda küll. Tegemist on poliitilise tahtega, mida praegu Venemaal ei ole.

Aasta tagasi olid Eesti ja Vene poliitikute kontaktid eriti tihedad, sageli kulgesid need välisministeeriumist mööda ning osutusid enamasti ikkagi tühilaskudeks. Kas sellise varidiplomaatia aeg on nüüd möödas?

Peaksime ise käituma riigina, alati. Ei saa tagaukse kaudu käia ja sõlmida kokkuleppeid kellegagi kohtumiseks. Minister kohtub ministriga – see on elementaarne, mitte nii, et väikeriigist on minister ja suurest riigist ametnik. Nii ei võetagi meid tõsiselt.

Selliseid asju on ka tänavu olnud?

On ikka ette tulnud.

Nimed, palun!

Ei ütle.