Carl Bildt: Tallinn on Stockholmile lähim pealinn

Kadri Liik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Euroopa Liit ja USA on teineteisele vajalikud partnerid ning Eesti huvides on olla selles sidemes osaline, kinnitab intervjuus Postimehele eile Tallinnas ELi propageerinud Rootsi ekspeaminister Carl Bildt. Bildt usub jah-sõna nii Rootsis kui Eestis Anu Kaupmehe kommentaar

Mis teid Eestisse tõi?

Ma olen siin Eesti euroreferendumi pärast. Esmaspäeval tuleb Mart Laar Stockholmi, et osaleda Rootsi referendumikampaanias. Nii et nagu alati, me seostame Eesti tuleviku ja Rootsi tuleviku!

Kumb neist referendumitest on olulisem?

Kahtlust pole selles, et Eesti referendum on tähtsam. See on Suur Valik, samasugune valik nagu see, mille Rootsi langetas 1994. aastal, kuid teatavatel geograafilistel ja ajaloolistel põhjustel Eesti jaoks ilmselt veelgi olulisem.

Aga kas Rootsi võtab euro kasutusele?

Veel eile ei olnud kummalgi poolel olulist enamust. Arvatavasti teevad kaks kuni kolm miljonit inimest oma otsuse paari järgmise päeva jooksul ja see saabki otsustavaks. Ma olen praegu üsna lootusrikas, usun, et me võime näha otsustavat enamust kaldumas jah-poolele.

Kas usute, et Mart Laari külaskäik aitab sellele kaasa?

Ma usun küll. See näitab, et küsimus pole ainult rahas, valuutas, mida me kasutame, vaid Rootsi üldisemas rollis Euroopas. Ning samuti näitaks see teatavat solidaarsust hiljuti ikke alt vabanenud riikidega Kesk-Euroopas ja Balti riikides.

Te olete alati Eestit oma südameasjaks pidanud. Miks?

Tegu on ju Rootsi naabriga. Tallinn on Stockholmile lähim pealinn.

Tõesti?

Ja-jaa, see on lähemal kui Helsingi - mitte palju, kuid siiski on. Samuti on meil päris palju eestlasi Rootsis, mistõttu isegi kõige tumedamatel aastatel oli Rootsis olemas mõningane teadlikkus Eesti olukorrast.

Mis on olnud raskeim probleem Eestiga seoses? Vene vägede väljaviimine?

Jah, ma arvan, Vene väed ja Vene sõjaväeobjektid. Olid ka ajad, mil oli võimalus eestlaste ja venelaste vahelisteks konfliktideks, ma pean silmas Narva referendumit. Kui asjad oleks tol ajal läinud valesti, siis oleks nad läinud kohe väga põhjalikult valesti, arvestades, et ka piiritagune maa, Venemaa, oli väga ebastabiilne. Tagasi vaadates on näha, et need olid üsna ohtlikud ajad. Ja see kõik oli vaid kümme aastat tagasi!

Seda mäletades võite praegust Eestit vaadates vist tunda, nagu oleks teie laps üles kasvanud ja hakkaks nii umbes keskkooli lõpetama?

See pole siiski minu laps, kuigi ma olen seda last väga lähedalt jälginud tõesti. Eesti on olnud väga suur edulugu. Võib mõelda väga suurest hulgast asjadest, mis võinuks minna valesti - mõned suurelt valesti, mõned väikeselt valesti. Aga väga vähesed neist asjadest on tegelikult valesti läinud.

Ma ei väida, et Eesti on lahendanud kõik oma probleemid. Praegu me istume Tallinna kesklinnas, mis näeb välja nagu mis tahes koht Euroopas, lihtsalt mõnevõrra kenam. Aga kui sõita välja ja rääkida vanemate inimestega kusagil maakohas, siis on pilt mõnevõrra teine. See kõik võtab aega.

Kui inimesed ütlevad 14. septembril «ei», kas see tähendab suurt või väikest valestiminekut?

Ma arvan, et see oleks väga suur probleem, sest see tekitaks küsimusi ja spekulatsioone selle üle, kuhu Eesti liigub, mis ta tulevik on. Ma ei usu, et oleks Eesti huvides, kui väljasseisjad seda liialt elavalt arutaks ja võib-olla üritaks sellega manipuleerida. Eesti väga tugev huvi on stabiilsus, oma iseseisvuse ja demokraatia kindlustamine stabiilsete organisatsioonide raamistikes.

Ma ei ennusta mingit kohest katastroofi - igal juhul tõuseb päike ka 15. septembril. Ent kui me räägime pikaajalisest tulevikust, siis see saab olema ennustamatum, mis on juba iseenesest halb ja võib tuua kaasa hilisemat ebastabiilsust.

Paljudele eestlastele tundub, et maailm on ebastabiilne ja segane koht nii või teisiti, sõltumata sellest, millistes organisatsioonides me oleme, sest Euroopa ja USA on ju omavahel tülis. Mida te sellest arvate?

Maailm on segane koht tõesti, aga ma ei arva, et eksisteeriks mingi vajadus valida Euroopa ja Ameerika vahel. Oli ju näiteks Iraagi sõja asjus Euroopa ise lõhenenud, samuti ei tasu unustada, et ka USA sees olid suured eriarvamused. Ent mis puudutab Euroopa julgeoleku põhiküsimusi, siis nendes räägivad Euroopa ja USA, EL ja NATO, EL ja USA kõik ühte keelt ja jagavad samu huvisid. Loomulikult võib olla eriarvamusi küsimustes nagu Palestiina konflikti reguleerimine, Iraagi rahuvalve või käitumine Põhja-Koreaga, ent ma ei arva, et see mõjutab suhete vundamenti - arusaamist Euroopa asjadest.

Kas ja kuidas saavad väikesed riigid, nagu meie ja teie, kelle huviks on Atlandi-ülene üksmeel, pehmendada suurte kohati lapsikuid tülisid?

Iraagi tüli oli tegelikult üsna fundamentaalne, kuigi seda oleks loomulikult saanud käsitleda oskuslikumalt.

Üks oluline areng on ELi põhiseadus, kus püütakse ühtset kaitse- ja välispoliitikat tugevdada. Ma usun, et kui Euroopa suudab neis asjus rohkem koostööd teha, siis tänu omaenese sisevastuolude leevendamisele saab temast parem, efektiivsem partner ka USA-le.

Kas USA varsti üldse enam tahab seda? Paljud sealsed poliitikud ja analüütikud väidavad, et pole vajagi seda nõrka ja tõrgest Euroopat, saame üksi hakkama.

Jah, väidetakse, et USA on ainus supervõim maailmas. Ent sellele saab vaadata mitut moodi. Võib vaadata võimu suhet teiste võimudega - ja sel juhul, tõesti, küsimust pole: nad on ainus supervõim. Ent võib vaadata ka võimu suhetes probleemidega, mida on vaja lahendada, ning sel juhul on pilt teine. Kas USA on supervõim Bagdadi tagahoovides? Ei ole. USA-l on 10 armeediviisi ja 33 lahingbrigaadi, millest 14 on Iraagis ja kaks Afganistanis, neil on vaevu midagi järel. Kinnitan teile, et praegu ameeriklased ei tunne end supervõimuna, nad otsivad sõpru, kes neid aitaks.

Ning kui pikas perspektiivis vaadata erinevaid globaalseid probleeme, nende hulgas Lähis-Ida ja suhteid Venemaaga, siis on väga vähe asju, mis ei nõua ameeriklaste ja eurooplaste koostööd. See on maailmapoliitika suur demokraatlik allianss.

Mida te arvate Venemaast? Tema arengutest, tulevikust, suhetest Läänega?

Suhetes Venemaaga on saabumas oluline aeg, arvestades detsembri parlamendivalimisi ja kevadisi presidendivalimisi.

Tulemused on ju üsna ette määratud, kas pole?

Isegi kui Putin tõenäoliselt võidab, siis viis, kuidas ta võidab, on poliitiliselt tähendusrikas. Duumavalimiste tulemused on aga märksa vähem kindlad, samas on duuma väga oluline, sest duuma koosseisust sõltub, kui lihtne on teostada reformipoliitikat.

Venemaalt on tulnud murettekitavaid signaale - nagu rünnakud Jukosele ja sõltumatu meedia mahasurumine. Ent ma olen pikas perspektiivis Venemaa suhtes optimist.

Seda vaatamata vaba meedia allasurumisele ja Tshetsheenia sõjale?

Tshetsheenia on muidugi trauma kõigile venelastele. Ma olin möödunud sügisel, just «Nord Osti» pantvangidraama ajal Venemaal, see oli tõesti traumaatiline - kõik olid pahased, kellelegi ei meeldinud see, kuidas president oli selle kriisi lahendanud, ent kellelgi polnud alternatiivi.

Minu kogemuse kohaselt arvavad paljud venelased, et rohkem aega ja rohkem vägesid, ja kõik saab korda.

Mitte need venelased, keda mina kohtan - kuid nemad on ka kõrged poliitikud või firmade juhid. Ma pole näinud kedagi, kes usuks, et praegune poliitika toob lahenduse. Ent ma pole ka näinud kedagi, kes tõuseks püsti ja ütleks, et tal on lahendus - mis on märk sellest, et nende poliitika pole mitte üksnes läbi kukkunud, vaid ka lahendusvõimalused blokeerinud. Nad on loonud olukorra, mis on läbinisti väga-väga halb.

Kummaline isegi on seda siin arutada - kindral Dudajev on ju Eestis teeninud ja ma usun, et tema portree ripub tänini Tartus hotellis?

Ma ei tea täpselt, võimalik.

Ja Mashadov… Tema oli ju diviisis, mis ründas Vilniuse teletorni?

Just.

Veidrad ajaloo kokkusattumused…

Ma vahel tunnen isegi, et me oleme süüdi - et meie inspireerisime neid, kuid Tshetsheenias oli võimatu ajada iseseisvuse asju sel viisil nagu siin.

See vist on ikka sügavam, Kaukasuse probleemid ei sündinud 1991. aastal. Deporteerimistest näiteks rääkida - isegi siinsed küüditamised kahvatuvad selle kõrval, mis tshetsheenid pidid üle elama. Sellised asjad jätavad jäljed pikaks ajaks. Kaukaasia saab olema keeruline koht veel aastakümneid.

Kui Venemaa paluks rahvusvahelist üldsust aidata Tshetsheenia olukorda lahendada, milline tuleks vastus?

Ma olen kindel, et oleks olemas valmidus aidata. Iseasi, kas see tooks lahenduse, ent valmidus oleks olemas. Senini aga saadab Moskva pigem vastupidiseid signaale - nad püüavad väljasseisjate osalust kõigiti piirata, sest nad ilmselt tunnetavad, et olukorda internatsionaliseerides aitavad nad kaasa jõududele, kes pooldavad Tshetsheenia täielikku iseseisvumist.

Mis võib-olla oleks tõsi.

Mitte ilmtingimata. Rahvusvaheline üldsus on toimetanud ka olukordades, kus lahendus ei ole olnud iseseisvumine. Võtta näiteks meile lähedane Ahvenamaa juhtum 1920. aastatel, mis oleks võinud viia tõsise lõheni Rootsi ja Soome vahel, sest Ahvenamaa teatavasti soovis iseseisvuda või ühineda Rootsiga. Ent leiti lahendus, mis võimaldas neil rahulikult eksisteerida Soome koosseisus.

Millega te ise praegu tegelete - peale Rootsi ja Eesti referendumite kampaaniate?

Viis aastat tagasi lahkusin ma Rootsis poliitikast, ent nüüd olen ma võtnud end vabaks kõigest muust, ma teen iga päev kampaaniat, osalen teledebattides. Muidu aga veedan ma poole oma ajast välismaal. Ma töötan paljude rahvusvaheliste organisatsioonide ja kompaniidega mõlemal pool ookeani.

Tagasi Rootsi poliitikasse te minna ei plaani?

Ei.

Teil oma parteist kahju ei ole?

Ei. Usun, et neil hakkab hästi minema. Ma olin partijuht 13 aastat. See on pikk aeg. Ma ei usu, et ühelegi parteile, ajalehele või mis tahes institutsioonile oleks tervislik olla nii pikka aega ühe ülemusega. Muutused on vajalikud. Carl Bildt

• Sündinud 15. juulil 1949

• Alustas poliitilist tegevust 1970. aastate alguses moderaatide üliõpilasliidus

• 1986-1999 oli moderaatide parteijuht

• 1991-1994 oli Rootsi peaminister, sellena juhtis Rootsi liitumisläbirääkimisi ELiga ja aitas kaasa Vene vägede väljaviimisele Eestist

• 1995 sai Euroopa Liidu eriesindajaks endises Jugoslaavias

• 1999-2001 oli ÜRO peasekretäri eriesindaja Balkanil

• Praegu tegev erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides ja firmades

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles