Eestlased tõkestavad Talibani tee USA õhuväebaasi

Ameeriklaste helikopterid ja lennukid lendavad Afganistani öös kustutatud pardatuledega. Vaid mägede kontuure valgustavad raketisähvatused lasevad aimata, kus nad saaki kütivad, püüdes tabada Talibanile lojaalseid sisse.

Eestlaste pommirühma poisid seisavad oma maja katusel Bagrami õhuväebaasis USA ja Eesti lipumastide all, tõmbavad juba mitmendat sigaretti järjest ja üritavad vaadata läbi kümnekilomeetrise pimeduse, mis lahutab meid USA õhuväebaasi ümbritsevatest mägedest.

Äsja on ligi 30-kraadine soe tuul kandnud sealtpoolt raskekuulipilduja podinat ja automaatide sirtsumist. Kusagil mägiteel süttivad autotuled. Vaid mõned sekundid ja kaljukotkana pimedas taevas saaki varitsev helikopter sülgab välja raketinõela.

Seal, kus äsja sõitis auto, lahvatab valusalt oranž tulekera, pildudes suuri sädemeid ümberringi.

Mägedest ei kosta ega paista enam midagi. Napi veerand tunni pärast on kuulda, kuidas sealsamas Bagrami lennuvälja kohal põriseb maanduma kustutatud tuledega kopter. «Lahing läbi,» teeb Jaan Ohtra õige järelduse ja ronib redelit pidi katuselt alla.

Afgaane ei usaldata

Ohtra, nagu ka Margarita Vilde, Pille Volmerson, Urmas Roosimaa ja Rauno Saareleht - kõigil sinimustvalge embleem USA armee kõrbevormi varrukale õmmeldud - maandusid sealsamas Bagrami lennuväljal niisama pimedal 2. augusti ööl. Septembri alguses liitus nendega Kaido Kaurit, kes võttis Roosimaalt üle meeskonna juhtimise.

Nad on Eesti päästeameti kolmas missioon operatsioonil «Kestev vabadus», mis oli vastus 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakutele USAs, mida seostati Afganistani valitsenud äärmusliikumisega Taliban ja terrorivõrgustikuga Al-Qaeda.

Lühendatult pommirühm, tegelikult demineerimismeeskond kaitseb USA vägede suurimat tugipunkti Afganistanis - Bagrami õhuväebaasi - võimalike terrorirünnakute eest. Esimesed eestlased saabusid sinna ameeriklaste palve peale 26. juulil 2002.

Margarita Vilde koos labrador Albani ja Pille Volmerson koos saksa lambakoera Aryaniga kontrollivad kolme tunni kaupa baasi peavärava kaitsevallide vahel sissesõitvaid veoautosid, mis veavad kõike alates killustikust asfalditehasele kuni tualettpaberini.

Saudi Araabia või Pakistani päritolu plastikpudelitesse valatud vett ja toiduaineid toovad siiski ameeriklased ise. Põhjuseks on võõraste usaldamatus kohaliku elanikkonna vastu.

Afgaanid, kes USA tähelipu alla Bagrami baasi abitöödele värvatakse, liiguvad vaid Ameerika või liitlasvägede sõdurite konvoi saatel ja sedagi kindlaid marsruute pidi. Afgaanidest autojuhid käsutatakse aga baasi väravas autodest välja ja USA sõjaväepolitseinikud otsivad nad läbi.

Samal ajal kontrollivad eestlaste pommikoerad vaevu koospüsivate, kuid sageli ohtrate kaunistustega veoautode kabiinide ja kere lõhkeainepuhtust. Edasi on taas USA sõjaväepolitseinike kord - nad tõmbavad kätte ühekordsed õhukesed kummikindad ja kirurgi väledusega puistavad läbi autokabiinide viimse kui sopi.

10 miljonit maamiini

Kontroll Bagrami baasi väravas on karmim kui Kabuli rahvusvahelises lennujaamas. «Mis see on?» hüüatab üks 45-kraadisest lagipähe kuumavast päikesest leemendav sõjaväepolitseinik, hoides käeotsas gaasipriimust. Keelatud! Nagu ka leivanuga ja isegi rapiirina teravana tunduv auto raadioantenn.

Afgaanid on kannatlikud, nende nägudel ei näe alanduse või nördimuse varju. Nagu ei näe ka nende hinge, et mida afgaanid tegelikult arvavad võõrastest sõduritest, keda nad pole varasemalt kunagi armastanud, olgu siis tegu brittide või venelastega.

Sel ajal kui Margarita Vilde või Pille Volmerson kontrollivad autode pommipuhtust, kõrval tuksumas koera jahutamiseks konditsioneeriga rendimaastur, ootavad demineerijad Jaan Ohtra ja Rauno Saareleht paari kilomeetri kaugusel baasis eestlastele ehitatud puitmajas väljakutset.

Väljakutse tähendab kas lennuvälja äärest leitud miini, mürsu, lennukipommi või juba varem kokkukogutud lõhkekehade hävitamist või liitlasvägede ladudes säilivusaja ületanud lahingumoona õhkulaskmist.

Bagrami üle neljakilomeetrine lennurada on palistatud okastraadiga, millel ripuvad kümnemeetriste vahedega punased kolmnurgad hoiatussõnaga «Mines» - miinid. Keegi ei tea, kui palju on venelased ja afgaanid ise sinna viimase 25 aastaga miine laotanud. Üldse pidavat Afganistanis olema 10 miljonit maamiini, igakuiselt saab nendel surma või vigastada 150 kuni 300 inimest.

Pärast tööpäeva, nii kella viie paiku, kui kuumusepitsitus juba järele annab, teevad pommigrupi poisid kümnekilomeetrise sportliku jooksuringi ümber lennuraja (naised käivad selle kiirkõnnis läbi, kui koertel veab, võetakse nemadki kaasa) või sõtkuvad jooksulinti suures täispuhutud telgis, kus asub Bagrami spordisaal.

Kellel mahti, läheb sõjaväepolitsei interneti püsiühendusega staapi, et lugeda Eesti ajalehti või läkitada arvutikiri koju ja lugeda lähedaste sõnumeid. Aeg-ajalt vaatab keegi eestlastest ootavalt nende elumaja ainsal laual satelliittelefoni poole - kuus võib igaüks neist rääkida sellega 70 minutit, kuid tavaliselt jagatakse aeg nädalate peale, siis jätkub kõneaega rohkemaks kui lauseteks: «Kuidas läheb? Minul on kõik korras.»

Ja muidugi kütab Eesti meeskond õhtul sauna: eelmise tiimi ehitatud vineertahvlitest majakest, kus kuumab plekk-tünnist meisterdatud saunaahi.

Aga sõda näevad nad tõesti vaid siis, kui öö hakul ronivad katusele ja vaatavad mägede poole, kus USA eriüksuslased lasevad üles valgustusrakette, et leida lääneriikide toetatud president Karzai sõdureid ründavate sisside tugipunkte.

Bagrami õhujõudude baas on ilmselt üks Afganistani turvalisemaid paiku.