Reede Bagramis: turg, kindral ja plahvatus

Afganistan kui islamiriik puhkab reedel. See vabadus ei ulatu aga Bagrami õhuväebaasi - USA vägede sealsesse peakorterisse. Kuid sõdurite reedese päeva muudab eriliseks turg, tõeline vaheldusekild nende hallile ja kuumale teenistusele.

Igal reedel pääsevad kohalikud kaupmehed viieks tunniks Bagrami baasi, kaubitsema peavärava kõrvale ehitatud turuplatsile. Augusti alguses viieks kuuks Afganistani lennanud Eesti päästeameti pommirühma demineerijatel Jaan Ohtral ja Rauno Saarelehel on vaba päev, nii lähevadki nad turule, võtavad ühes ka külla tulnud peadirektor Mati Raidma ja major Valdo Reimani.

Koerajuhid Margarita Vilde labrador Albaniga ja Pille Volmerson saksa lambakoer Aryaniga kontrollivad aga õhuväebaasi «peauste» vahel veoautode lõhkeainepuhtust, meeskonna juht Kaido Kaurit kõrval vaatamas.

Turg 45-kraadise päikese all on tõeliselt idamaine vaatepilt: vanade mõõkade ja musketite koopiad, käsitsi kootud vaibad, marmorist vaasid, teeserviisid, naiste kleidid, meeste lambanahksed mantlid...

Kõige suurem viga on see, kui näiteks kümnedollarilise tuhatoosi (lihvitud Jalalabadi-lähedasest marmorist) eest kohe kümme dollarit maksta. Pärast teatraalset kauplemist, kus hind langeb kindlalt järjest allapoole, saab kooner selle ka nelja, lahkema meelega ostja aga viie dollariga.

Kohalikud kaubitsejad on Ameerika ja tema liitlaste sõjaväelastele müümiseks toonud ka kastide kaupa DVD-dele või videokassettidele salvestatud filme. Neist mõni on väriseva käega võetud üles kinosaalis, kus mõned vaatajad poole pealt lahkuvad ja teised tulevad. Hind kahe ja nelja dollari vahel ehk 28 kuni 56 krooni.

«Meil on siin tähtsamaid ülesandeid, kui autorikaitsega tegeleda,» vastas üks USA ohvitser, miks saab Ühendriikide lipu all intellektuaalse omandi kaitse probleemid Afganistani liiva ja tolmu tallata.

Tähtsamatest ülesannetest saab aimu siis, kui minna Bagrami õhuväebaasi juhtimiskeskusesse, kus kamandab USA brigaadikindral Bagby, Ameerika sõjaväe «number kaks» Afganistanis. Kaks sõjaväepolitseinikku seisavad nii kindlalt meie selja taga, et igasugune mõte fotoaparaadi tõstmisest kaob eos.

Moondamisvõrgu all suurde telki peidetud juhtimiskeskuse operatsioonisaal meenutab ülikooli auditooriumi: ees suur tahvel ja siis üha tõusvad töölaudade astmeread. Kümned suuremad ja väiksemad arvutikuvarid, mõnel kogu Afganistani, teistel üksikute provintside kaardid, mitmevärvilised nooled näitamas Talibani sisside ja USA sõjaväelaste asukohti, sekka kopterite ja lennukite liikumisteed.

Kindral Bagby istub telgi orvas telefone ja raadiosaatjaid täis pikitud nurgas. Neli arvutit tema kõrval on riidega kaetud - mitte ekraanide varjamiseks, vaid igale poole tungiva liivatolmu eest.

Eesti päästeameti peadirektor kingib kindralile Eesti laualipu. «Aitäh, ma kogun eri riikide lippe.» Kindral on napisõnaline, viisakalt kiirustav. «Meil on Eesti demineerimismeeskonnast ja pommikoertest suur abi.» Kindralil pole aega komplimentideks, ta lihtsalt nendib. «Estonians are doing hard work.» Eestlased teevad kõvasti tööd.

Paremale põlvele laskunud ja automaadi M-16 välja sirutanud kiivris Ameerika sõdur hüüab käega vehkides: «Bunker! Go to bunker!»

Ei saa aru, miks tuleb keset rahulikku päeva joosta punkrisse, pommivarjendisse. Bagrami baasi muidu vilka liikumisega peatänav on tühi nii inimestest kui ka autodest. On kuulda, kuidas lennuväljalt tõusevad õhku armeekopterid ja võtavad suuna mägedele. Baasi kaupluse juures kõlab häiresignaal ja poest rüselevad kõik ostjad välja.

«ID, please!» nõuab ei-tea-kust ilmunud kuulivestis sõjaväepolitseinik. Vaatab Eesti passi esikülge ja noogutab edasilubavalt. Kas ta teab, mis juhtus? Raketirünnak, tulistati peavärava juurde - noorukese sõjaväepolitseiniku hääl võbeleb veidi. Aga võib-olla on see tolmust.

Tõde selgub õhtul, kui Eesti demineerijatele Jaan Ohtrale ja Rauno Saarelehele saabub häirekell. Mehed kihutavad õhuväebaasist maasturiga napi kilomeetri kaugusele, Bagrami külla. Ühe maja kohal laiutab ebamäärane rusuhunnik, mille on ümber piiranud äärmusliikumise Taliban võimult kukutamise järgselt USA ja liitlaste toel presidendiks saanud Hamid Karzai sõdurid.

Keegi selles nüüd olematus majas oli hoidnud lõhkeainet ja siis piltlikult öeldes hakanud dünamiidikastil istudes mingit põrgumasinat valmistama. Nii oletavad USA sõdurid.

Plahvatuses sai surma seitse inimest.

«Crazy strory,» võtab USA sõjaväepolitseinik hilisõhtul suitsu tõmmates päeva kokku. On jah hull lugu.

Afgaani mehed, keda ameeriklased mõnedollarilise päevapalgaga baasi värbavad, puutuvad kokku vaid sõduritega, kes eskordivad neid peavärava ja töökoha vahel. Sõjaväelaste sööklasse - kus pakutakse ka krabikoibi, paneeritud krevette, hiidkrevettide sabasid ja trühvlitorti - pole neil pääsu.

«Ameeriklased annavad tööd, aga... võõrad ei meeldi meile, kuid aeg on niisugune,» võtab üks algelises asfalditehases töötav afgaan oma mõtted kokku vaevalises vene keeles. Inglise keeles oskab ta küsida vaid «How are you?» nagu vist kõik ameeriklastega kokku puutuvad afgaanid, lastest alates.

See küsimus on sama kohustuslik nagu Bagrami baasis teenivate sõjaväelaste hommikujooks, automaadid õlal või püstolid vööl, milleks sõjaväepolitsei sulgeb baasi peatänaval autoliikluse.

Bagramist 60 kilomeetri kaugusel pealinnas Kabulis, kus asuvad rahvusvahelise rahuväe ISAF laagrid, on elu korraldatud liberaalsemalt. Näiteks Kanada juhtimise all töötavad Eesti kaitseväe demineerijad võtavad sööklas hommikueinet ühes lauas afgaanidest töölistega. Laagri kauplustes ja baarides müüakse õlut, mõnel pool veinigi, Bagramis aga valitseb ametlikult kuiv seadus: poes on müügil ainult alkoholivaba õlu, baarist saab osta vaid kohvi ja limonaadilisi purgijooke.

Võib-olla ongi niimoodi rahulikum ülirelvastatud, 8000 sõdurit mahutavas baasis.