Eesti Väitlusseltsi liige, IRL ridades kohalikel valimistel kandideeriv Herman Kelomees analüüsib põhjusi, miks peavad intelligentsed ja ühiskonnakriitilised inimesed poliitikasse minekut halvaks teeks.
Herman Kelomees: pidalitõbine
/nginx/o/2019/10/31/12701785t1h51b7.jpg)
16. september 2013, 20:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erakonda astumise otsuse tegemise järel on poliitkapist väljatulek keeruline, kui oled ümbritsetud intelligentsete ja ühiskonnakriitiliste sõprade-tuttavatega. Pärast kaheksat aastat erinevates apoliitilist kodanikuharidust pakkuvates ühingutes tegutsemist on poliitikasse minemine olnud raske. Tekib hirm jätta sõpradele mulje endast kui Anakin Skywalkerist, kes on läinud üle Jõu Pimedale Poolele ning muundunud Darth Vaderiks. Ise veel käisin Ühtse Eesti suurkogul...
Enam levinud ratsionaliseerimisvõtted inimestelt, kes tegelikult tahaks tegeleda poliitikaga, aga ei tee seda või viivitavad otsustamisega (olen ka ise kõiki neid põhjendusi kasutanud): poliitika on räpane; praegusel erakonnamaastikul pole ühtegi sobivat parteid; poliitikat saab teha ka väljaspool erakonda.
Võtan need üksipulgi lahti ning annan neile hinnangu nüüd juba kompleksidest vabanenuna, erakonnale kolm tilka verd andnuna:
Poliitika on räpane. On jah, aga see pole tegelikult kuigi hea vabandus. Lutsu «Nukitsamehes» viilib pererahvas Nuki sarved, ent kohe kasvavad need ka tagasi. Erinevalt Nukist ei saa poliitika kunagi nägema aega, kus need sarved on lõplikult kadunud ega enam mitte kunagi tagasi ei kasva. Poliitikaga on lahutamatus seoses võim ning teatud hulka inimestest võim korrumpeerib. Ning iga kord kui see juhtub ja avalikuks tuleb, heidab see varju kõigile poliitikutele. Kiired ja resoluutsed hukkamõistud sellisele käitumisele on ainus leevendi, ravimeid pole poliitikategemise aastatuhandete pikkune ajalugu kahjuks pakkunud. Poliitika pole nagu hotelli voodipesu, mille peab keegi teine sinu jaoks puhtaks pesema, et härral ikka passiks jalg üle läve tõsta.
Pole sobivat erakonda. Enda maailmavaatega ideaalselt ühtiv erakond tekib siis, kui see ise asutada ning kaasata 999 selle maailmavaatega ideaalselt ühtivat inimest. Ka minu isiklik maailmavaade ei ühti mõnedes küsimustes mu erakonna omaga. Nendest eriarvamusele jäämistest teavitasin mind erakonda kutsunud inimesi kohe, nüüd keskendun olulisele – mida saan teha selleks, et rakendada poliitikat küsimustes, milles olen erakonnaga ühel meelel.
Poliitikat saab teha ka erakonnaväliselt. Erinevalt eelmisest kahest punktist toetan seda väidet tugevalt ka edaspidi ning endale armsaks muutunud MTÜde tegevusele kaasa aitamisest ma ei loobu. Loodan, et erakondadeväline osa kodanikuühiskonnast kasvatab enda mõjuvõimu võrreldes erakondliku osaga kodanikuühiskonnast nii kiiresti kui võimalik. Samas loodan ka seda, et nende kahe kodanikuühiskonna osa vaheline suhtlus ja läbikäimine kasvab märgatavalt. Ent erakondi ei saa unarusse jätta. Mida rohkem asjalikke inimesi jätab valehäbi tõttu erakondliku poliitikaga tegelemata, seda vähem on erakondades kvaliteeti. Nii teadmiste kui ka moraali mõttes.
Poliitika räpasus, seal leiduv lollus ning muu kodanikke häiriv on pöördvõrdelises seoses poliitikasse minevate asjalike inimeste arvuga. Kui sul on võime ja tahe anda sisuline panus poliitikategemisse, peaks sellega kaasnema ka vastutus selle peale vähemalt mõelda, olenemata riigi või enda kodukoha poliitika hetkeseisu atraktiivsusest. Ehk tasuks käärida käised üles, kannatada ära poliitbroileriks sõimamised ja kohatine pidalitõbise tunne ning vähemalt üritada kaasa aidata Eesti poliitika kvaliteedi tõstmisele. Jõudu tööle!