Soome kirjaniku Jari Tervo (snd 1959) kolmeteistkümnes romaan (eesti keeles varem «Minu suguvõsa lugu» ja «Troika») jutustab kurdi tüdrukust Laylast, kes põgeneb oma saatuse eest ja satub vihma käest räästa alla. Kurdi kommetega kaasneb sundabielu, lapsepõlves juhtunud õnnetus toob kaasa valesüüdistused, vähimagi eksimuse eest mõrvatakse, viha on pikk ja kättemaksud verised.
Põgene, vaba laps
Autor kirjeldab ühe tavalise Istanbulis paikneva kurdi geto (hurtsikut tähistavat sõnast laienenud mõistena gece) elu jälgilt, lausa tülgastavalt ainult selleks, et põigata meeste vägivaldse ülemvõimu all elavast ja kuritegusid «aukoodeksiga» põhjendavast suguvõsakesksest ühiskonnast lääne moraali pahupoolele: silmakirjalikku ja omakasupüüdlikku, pealt läikivasse keskkonda, kus kõike mõõdab raha, sealhulgas neidsamu au ja pereväärtusi. Väike inimene, teismeline tüdruk, eriti kurdi põgenik, ei saa kedagi usaldada kummaski, teineteisele ometi paljuski vastanduvas sootsiumis, mida ühendab sarnane joon: inimese üle kehtivad mingite gruppide kehtestatud kirjutamata reeglid, mis üksikisiku seisukohalt tähendavad täiesti vildakaid väärtushinnanguid ja röökimapanevat ebaõiglust.