70-aastane Valter Koppel: hinge vajadusi ei tohi eirata

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valter Koppel
Valter Koppel Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

70 aastat noor Valter Koppel igavust ei tunne – tunamullusel kevadhooajal lubas ta noored Paunküla hooldekodu mõisaaeda, et seda telesarja raames «tuunida», praegu kirjutab ta aruannet möödunud kevadel teostatud europrojektile. Hiljutisel juhatuse koosolekul ütles ta aga ometi välja selle, mis on paljusid pannud pikalt keelt suus ringi keerutama – aeg on hakata mõtlema «toolipärija» peale, kirjutab Rain Uusen ajakirjas Sotsiaaltöö.

Valter Koppel on Paunküla hooldekodu juhtinud enam kui 20 aastat niivõrd energiliselt ja pühendunult, et saab aeg-ajalt oma abikaasaltki seetõttu riielda – «ah, jälle see hooldekodu» –, kui veel õhtul hilja keegi temaga telefonikoosolekut pidada tahab. «Aga sa ei tohi end kolleegidele sulgeda,» ütleb ta samas.

Elus vaid kolme ametit pidanud Koppel pälvis 2008. aastal kolleegidelt tunnustuse elutöö eest sotsiaaltöö valdkonnas ja nüüd, viis aastat hiljem, oma juubeliaastal aga veelkord kolleegide algatatud tänukirja sotsiaalministrilt. Kui aga suviselt heledasse riietunud juhatajahärraga pikemalt kohvitama jääda, kerkib silme ette justkui riiulitäis karikaid ja aukirju, sest ükski Koppeli eluaasta pole niisama nurgas konutades mööda saadetud.

Ta on ehitanud haiglaid, on jõudnud profiliigas rühti sirgeks tantsida; igal võimalikul juhul ostab ta kokku lilli ja põõsaid, et neid kodus iluaiaks kujundada. Lisaks sellele, et tal on kirjanduse suure austajana kodus isiklik raamatukogu, kogub ta materjali ka Paunküla mõisakompleksi ning selles 65 aastat asunud hooldekodu mineviku ja oleviku kohta. Kas sellest ka raamat saab ja kui, siis täpselt milline, ta veel ei ütle.

Ärka hommikul, vaata peeglisse, näe päikest, naudi seda, mis sul on. Naudi seda kas üksinda või mitmekesi. Ära ole kunagi negatiivne, vaid positiivne. Leia ka kõige halvemale olukorrale lahendus – tunneli lõpus on alati valgus.

Sest praegu on hooldekodus palju töid käsil, pooleli ja ootel, mis aega ja pühendumist nõuavad.

Loodus, muusika ja kohv rahustavad

Valter Koppel näitab noorte istutatud mõisaaeda, kus õitsevad floksid, mis koos kõrkjatega tormise ilmaga siia-sinna õõtsuvad. Energiliselt selgitab Koppel, mis selles aias kõik veel võiks teha. Ja küllap tehaksegi.

Mõte sunnib vägisi küsima, palju Koppel magada ja puhata jõuab. Mida ta siis teeb, kui on vaja puhata?

«Kuidas ma taganen ... ?» vastab ta: «Töö juures, kui tunnen, et miski hakkab üle keema, maandan ennast Miliza Korjuse lauluga. Noorem põlvkond ei tea tast ju praegu midagi,» lisab ta mõistvalt. (Tuleb välja, et mina isegi tean.)

«Alati, kui tunnen, et lähen närvi või miski hakkab kripeldama, panen peale Miliza Korjuse «Warumi» Goethe sõnadele, mis on suhteliselt traagiline tekst, ja eks seda on ka see muusika, aga see maandab väga hästi. Üleüldse muusika maandab,» soovitab ta teistelegi.

Energia taastamiseks naudib Koppel ka puhkust looduses. «Kuigi mul on kodus aed, millega ma palju tegelen, siis kui ma Tallinnas olen – ma planeeringi Tallinnas viibimise aja nii, et mul oleksid pausid – lähen kasvõi tunnikeseks kohvikusse.»

Koppel selgitab, et tema jaoks on kohvikukultuuris ikka veel teatud salapära ja maagia, mistõttu ta valib külastatavaid kohvikuid hoolega. «Mul on teatud kohvikud, kus ma käin.» Põhiline neist on Wiiralti kohvik Vabaduse väljakul, mis on ajaproovile vastu pidanud. Aga talle sobivad ka kohvikud Pariisis, Londonis või mõnes muus suurlinnas, kuhu hooldekodu juhatajat aeg-ajalt ikka viivad töölähetused Euroopa kolleegidega nõu pidama.

Positiivsus aitab noorena püsida

Ainus, mida Valter Koppel on elu jooksul kartma õppinud, on kõrgus – palju aastaid tagasi Bulgaarias grupiga matkamas käinud mehe ees sõitis turistide buss kuristikku.

«Töötasin sel ajal põhitöö kõrvalt Inturisti juures giidina, kes peab ju alati bussi eesotsas istuma,» meenutab Koppel toonaseid ekstreemseid teeolusid ja oma üleelamisi. «See oli minu jaoks suur eneseületus.»

Mees, kes eriliselt naudib talvetuisku, mis teda omamoodi lausa rahustab, on terve elu nautinud ka nooremate seltskonda. «Arvan, et mul on nendele midagi öelda, ja keegi pole mulle veel seltskonnas ütelnud, et igav on,» selgitab end ise 42-aastaseks pidav Koppel, kes on veendunud, et tema passis on lihtsalt viga tehtud.

Tundub, et see ei ole öeldud eputamiseks, vaid hoopis selleks, et mõista anda – ennast ei tule tingimata vanaks mõelda. «Mult ikka küsitakse, et oh, sa näed nii hea välja, et mis sa selleks küll teed,» jagab Koppel tarku, kuid lihtsaid nõuandeid. «Söön, aga mitte palju, joon, aga mitte palju,» alustab ta soovitustega. «Mulle meeldib võtta igal õhtul pits konjakit – mitte midagi pole teha, mulle see meeldib! Toitumisel ma tõesti jälgin, et mis üleliia, see üleliia.» Oma aiast ja turult tuleb toidulauale ka palju rohelist.

«Ärka hommikul, vaata peeglisse, näe päikest, naudi seda, mis sul on,» vuristab ta, sõrmede peal soovitusi üles lugedes. «Naudi seda kas üksinda või mitmekesi. Ära ole kunagi negatiivne, vaid positiivne. Leia ka kõige halvemale olukorrale lahendus – tunneli lõpus on alati valgus.»

Koolitustest algasid muutused

Alates 80ndate lõpust ja 90ndate alguses hakati Eestis sotsiaalvaldkonna personali koolitama nii «pisipedas» kui ka Tallinna pedagoogilises instituudis. «Seda ju 50 aastat ei olnud,» ohkab Koppel. Muutused tulid tänu sellele, et sotsiaalministeeriumi juurde loodi koolitusosakond. «Meie jaoks, kes me juba sotsiaalvaldkonnas töötasime, oli suur õnn, et sinna tuli selline inimene nagu Kersti Põldemaa. Me tahtsime igasuguseid koolitusi.»

Nii tekkis hoolekandeasutuste juhtidest tuumik, kes hakkas saama nii Eesti-siseseid kui ka piiritaguseid koolitusi. «Tugevad koolitajad olid soomlased. Me otsisime iga võimalust näha, kuulda ja õppida ning koos olla.» Valgusekiir hakkas paistma ka sotsiaalvaldkonna-nimelise tunneli lõpus – kõik võivad olla selle tunnistajaks näiteks Paunküla hooldekodus, kus uksed ja personali süda on lahti nii hoolealustele kui ka külalistele.

«Mind on kutsutud siit majast ära, Tallinnasse tagasi, vähemalt kümme korda, sest ma tulin siia Tallinnast, aga ma ei ole see inimene, kes toodab paberit.» Mitte, et raskeid aegu poleks olnud – oh, ja kuidas veel –, aga Valter Koppel armastab ennast inimesena, inimesi enda ümber ja oma tööd.

Valame kohvitassid uuesti täis ja räägime veel tunnikese. Klientidega suhtlemisest. Personali- ja rahamuredest. Inimlähedusest. Ja sellest, et toolipärija – olgu ta tulek kauge tulevik – peab mõistma, et vaid voodist ja öökapist tänapäeva hooldekodus enam ei piisa. Ka hinge vajadustele tuleb tähelepanu pöörata: «Inimese hinge sa ju ei muuda.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles