Saksa valimiskampaanias kerkis üllatuslikult esile pedofiiliateema

Deutsche Welle erikorrespondent Jens Thurau.

FOTO: Ivar Veermäe

Deutsche Welle erikorrespondent Jens Thurau rääkis Postimehele antud intervjuus valimiseelsest tihedast rebimisest ja üllatuslikult esile tõusnud pedofiiliateemast.

Kuidas viimaste arvamusküsitluste järgi valimiste-eelne seis on?

Praegu on väga tihe rebimine, kus ühel poolel on sotsiaaldemokraadid (SPD), rohelised ja vasakpoolsed, või nagu meie neid kutsume – endise Saksa DV erakond, teisel pool aga kristlikud demokraadid (CDU) ja liberaalid. Ja neid eraldab üksteisest vaid üks protsent. Nii et ei saa väita, et ühel poolel on kindel edumaa. Need valimised tulevad väga tasavägised.

Kui palju küsitluste järgi neid inimesi on, kes üldse ei kavatse valima minna?

Praegu on 70 protsendi küsitletutest teada andnud, et nemad lähevad kindlasti valima, 30 protsendil on kõhklusi. Kuid sellist tendentsi on näha kõikjal Lääne-Euroopas, see on nii ka Suurbritannias, Prantsusmaal. Itaalias on see protsent minu meelest isegi kõrgem. Demokraatia jaoks on see kahtlemata probleemiks, et inimesed on poliitikutest ja poliitilistest teemadest väga tüdinenud, kuid see on nii ka Saksamaal.

Kas miski Merkeli valimisvõitu ka väärata suudab?

Minu meelest on selge see, et Merkel need valimised võidab, sest nende sakslaste arv on väga suur, kes tahavad teda ka endi järgmiseks valitsusjuhiks. Pigem on küsimus selles, millise koalitsiooni ta moodustab. Moodustab ta selle liberaalidega? Või hoopis SPDga? Viimasel juhul moodustub laiapõhjaline suur koalitsioon ja meil oli selline võimul ka 2005. aastast 2009. aastani.

Alam-Saksi stsenaariumi kordumisvõimalust teie hinnangul praegu pole? [Selle aasta jaanuaris võitis CDU küll Alam-Saksi liidumaa valimised, kuid enamuse moodustamisest jäi üks koht puudu. Eelnevalt olid CDU palunud oma toetajatel ühe kahest häälest nende valimiskünnise piiril kõlkuvale partnerile FDPle anda.– K.V.]

Ei, Alam-Saksis olid sotsiaaldemokraadid ja rohelised väga tugevad. Konservatiivid ja liberaalid tahtsid valitsuses jätkata ja nad otsustasid osa oma häältest liberaalidele anda. Nad mõtlesid, et noh, läheb üks-kaks nende valijat siis ka liberaalide poolt hääletama, kuid seda tegid hoopis väga paljud inimesed. Nad said lõpuks ligi kümme protsenti häältest.

Sellele järgnes konservatiivide partei sees pikk arutelu, kus nad otsustasid, et sellist taktikat ei kasuta enam kunagi. Just viimases interjuus rõhutas Angela Merkel, et nad tahavad oma valijate hääled kõik endale saada. Nii et ma ei usu, et näeme taas Alam-Saksi stsenaariumit.

Kas seekord FDP saab oma valimiskünnise ületamiseks vajalikku viis protsenti kätte?

Ma täpselt ei oska seda öelda, mõne küsitluse kohaselt on nende toetus praegu neli protsenti, teiste kohaselt jällegi kuus protsenti. Programmi pärast ei toeta neid keegi, näiteks nelja aasta eest lubasid nad suurt maksude alandamist, kuid eurokriisi, võlakriisi ja finantskriisi puhkedes otsustas Merkel, et seda ei tule.

Neid toetatakse praegu nende erifunktsiooni tõttu, nende abil saab praegune valitsus jätkata. Aga see on küll väga nigel põhjus liberaalide poolt hääletamiseks. Mind isiklikult aga ei üllataks ka see, kui nad nüüd parlamendist välja lendavad.

Rohelistel on see esimene valimiskampaania, kus nad ei keebi tuumaenergiavastaseid plakateid tänavapostidele, sest Merkel lahendas selle teema juba ära. Miks aga neil üldiselt praegu üsna kehvasti läheb?

Põhjuseid on palju. Nad olid liiga kaua mugavas olukorras ja arvasid, et suudavad nüüd une pealt 15-20 protsenti häältest koguda. Nende kampaania käigus on esile kerkinud ka halvad teemad, valed teemad. Inimesed arvavad, et rohelised peavad eelkõige tegelema ökoloogiliste teemadega – kliimamuutuse ja selliste asjadega.

Selle kampaania käigus lubasid nad rikastele inimestele kõrgemad maksud kehtestada, tavaliselt kuulub selline asi sotsiaaldemokraatide kapsaaeda. Ja paljusid inimesi see ärritas, et millega need rohelised nüüd tegelevad.

Ja viimase nädala jooksul on nad pidanud väga halbades diskussioonides osalema, kus neid süüdistatakse lasteahistajate toetamises. Selline mõte oli rohelistel ühel rakukesel 30 aasta eest, aga jätab ka praegusele kampaaniale märgatava pleki.

Miks selline vana teema üldse üles on kistud?

Roheliste juht ja kampaania tähtsaim tegelane Jürgen Trittin oli 30 aasta eest oma allkirja andnud programmile, mille algatajate idee oli, et seksime rohkem ja seksime vabamalt, täiskasvanutega ja mittetäiskasvanutega.

See on väga halb teema. 1980. aastatel oli see idee laiema liberaliseerumise kõrvalprodukt – algul toimus naiste liberaliseerumine, noorte inimeste. Ja siis selle üldise vabanemise käigus tekkis ka mõte, et kas ei võiks ka 15-aastaselt seksida või 14-aastaselt. Eriti homoseksuaalidele oli see probleemiks, et kui partner ikkagi alla 18-aastane on, siis võib vangi minna temaga seksimise pärast.

Aga me ei taha seda, tahame uut seadust, mis lubaks seksida alaealise homoseksuaalse partneriga. See oli esimene aste pedofiiliagruppidel minna roheliste parteisse.

Jürgen Trittin aga andis pikale programmile oma allkirja, vaevalt ta nüüd selle kõik läbi luges ja pedofiiliat puudutavaid aspekte nägi. Aga allkirja ta andis ja nüüd me räägime juba Trittinist kui roheliste esimehest. Ja rohelistel on palju toetajaid ka just Bürgerliche Schichti hulgas, rikkad, hästi hakkamasaavad inimesed, lastega inimesed.

Kummal kantslerikandidaadil teie hinnangul parem kampaania on olnud?

Minu meelsest on mõlemad kampaaniad ülimalt kehvad olnud. Aga Merkel asi pole mingeid väga kavalaid kampaaniad teha, tema juhib arvamusküsitlusi ja juba istub kantsleritoolil. Et tehku vastaskandidaat midagi. Ja sellega tööga said sotsid minu hinnangul väga kehvasti hakkama. Ei mingeid debatte, argumente, emotsioone. Alles viimasel kolmel nädalal on asja veidi pinget sisse tulnud.

Tagasi üles