Ilmar Raag: Sinimägede pärand

Ilmar Raag Foto: Postimees.ee

Vaid siis oleme päriselt vabad, kui usume, et meil on veel valikuid peale koostöö kurjusega, kirjutab filmimees Ilmar Raag.

Kas me oleme Sinimägede pärandiga jõudnud ühele poole? Hetkel tundub, et me teame oma tõde ja teame, et Kreml süüdistab meid ajalootõe võltsimises. Meie ei kuule Kremli noote, sest seal mängitakse meile võõra «hea impeeriumi» lugu, ja Kreml ei mõista Ida-Euroopat, sest Venemaa ajalookäsitluses on väikeste riikide iseseisvus alati olnud nõrkuse tunnuseks. On ju kogu Vene impeeriumi alguseks mõistulugu sellest, kuidas mongoli-tatari ikkest vabaneti alles siis, kui killustunud vürstiriigid ühinesid Moskva alla.

Ometi on ajaloo eripäraks see, et sündmusi ei pea alati vaagima läbi duaalse vastanduse ning sellisel kujul ei ole Eesti II maailmasõja tragöödia mitte ainult selles, et me kaotasime oma iseseisvuse, vaid ka selles, et reageerides tehtud valule instinktiivselt, kaotasime tükikese oma üldinimlikust südametunnistusest.

Järgnev tekst ei püüa II maailmasõja aegseid eesti sõjamehi hukka mõista, sest me ei tea täpselt, millisele informatsioonile tuginedes nad tegid oma otsuseid. Kuid nende tegude analüüsimine tänapäevastes terminites võib korrastada meie väärtushinnanguid ja sellisena on ka teatud mõtete anakronism lubatud.

Kõige alguseks on eeldus, et ajaloos võivad võrdselt õiged olla erinevad narratiivid ja nende erinevuste tõlgendus ongi meie endi moraalse näo peegel.

Alustame sellest, et paljud eesti mehed võitlesid Sinimägedes tõesti oma kodumaa eest. Kui lugeda nende omaaegseid kirju, kohtab seal väga harva natsismi ülistust. Nõukogude Liidu vastu sõditi hullumeelse meeletusega eelkõige selle punaterrori pärast, mille osaliseks sai Eesti 1940. ja 1941. aastal. See oli asjade loomalikult instinktiivne käik.

Lisaks oli tolleaegsetel noortel meeles kodudest kuuldud ja koolis õpitud lugu sellest, kuidas Eesti Vabariik sündis just nimelt tänu valmisolekule relvaga oma vabadust kaitsta. Ja just sellepärast ei ole õigus Kremli ajaloolastel, kes väidavad, et Eesti ajaloojutustus rehabiliteerib ja ülistab fašismi.

Kui ma peaksin eelneva väite tõestuseks tooma üheainsa argumendi, oleks selleks eestlaste suhtumine Saksa mobilisatsiooni. Teatavasti asendus eestlaste entusiasm sakslaste tuleku suhtes õig­e pea skepsise ja leigusega. 27. oktoobril 1943 Hjalmar Mäe poolt välja kuulutatud mobilisatsioon tõi kokku vaid 3300 meest, mis sisuliselt tähendas läbikukkumist. Saksa väes sõdimine ei olnud kaks aastat pärast sakslaste sissemarssi enam sugugi populaarne ja ka Soome pagemise üheks põhjuseks oli Saksa mobilisatsiooni eest põgenemine.

Olukord aga muutus otsustavalt, kui rinne jõudis 1944. aasta jaanuaris Narva alla. Ühtäkki oli sõda taas Eestis ja see muutis nii mõndagi. Soovi korral võiks eestlasi sel hetkel isegi pidada rehepappideks, keda ei huvitanud muu maailmapoliitika, aga oma kodu eest olid nad küll valmis võitlema. Saatanat aeti välja saatana abi.

Tagantjärele võib see tunduda isegi ajaloolise mängurlusena, seda enam, et Saksamaa võitu selleks hetkeks eriti ei usutud. Igal juhul tõi mobilisatsioon veebruaris püssi alla 32 000 meest. Seda oli kümme korda rohkem kui eelmise mobilisatsiooni ajal. Päris palju usuti, et kui eestlased suudavad sõja lõpuni kommuniste Eestist eemal hoida, siis taastatakse sõjaeelne Eesti Vabariik.

Ühes kunagi tehtud intervjuus rääkis üks soomepoiss, kuidas Waffen-SSile vande andmise ajal Männikul olid nad hõikunud: «Hitler, mine perse!» Seega, võib tõesti väita, et eestlaste kavatsus oli võidelda oma kodumaa eest.

Kummatigi võib Saksa mundris eestlasi lisaks rahvusromantilisele vaatenurgale analüüsida ka üldisemast II maailmasõja militaarsest perspektiivist. Lahinguväljal sõdurid tulistavad ja ei vaidle maailmavaate teemadel. Sel hetkel loevad ainult aegruumi ja tulejõudu hindavad suurused. Näiteks kui ka meie kaitseväe «Kevadtormi» ajal hinnatakse üksuste tegevust, siis kasutatakse seal üksuste lahingkontakti tulemuste arvutamisel numbritega tabelit.

Seal on tõdemus, et kui üks kompanii ründab avatud maastikul teist kompaniid, kes on kaevunud, siis ründaja kaotab x protsenti oma võitlejatest ega suuda ülesannet täita, sest statistilise keskmise järgi peab ründajal edu saavutamiseks olema otsustav ülekaal tulejõus.

Ühte kaevunud kompaniid peab edu saavutamiseks ründama vähemalt kolm sarnase tulejõuga kompaniid. Sõja juhtimise seisukohalt on seega reaalselt olulised numbrilised mõõdikud, mitte romantilised faktorid, millest räägivad näiteks sõjafilmid.

Kui me nii võtame Sinimägede lahingu aegse Euroopa sõjateatri, siis näeme, et sakslastel oli idarindel 193 diviisi ja läänerindel 59, kui Normandia dessandi järel suurenes järsult vajadus reservide järele, et pidada rinnet Prantsusmaal ja Belgias.

Selles arvude mängus selgub, et Saksa kindralstaabi vaatenurgast ei olnud tähtis, kas mõni rahvusdiviis sõdis kusagil oma pisikest sõda, suure pildi jaoks oli oluline, et ta sidus endaga arvuliselt vähemalt kolm vastase diviisi. Teiste sõnadega, olenemata rindest, iga Saksa juhtimise all sõdiv sõdur aitas pikendada seda sõda.

Iga sõditud päev oli samuti veel üks tõhus päev surmalaagrite töötsüklisse või aitas pikendada Pariisi vabastamist.

Ja nii jõuame hirmsa järelduseni, et võideldes oma kodumaa vabaduse eest, pikendasime me samal ajal mujal maailmas inimeste kannatusi.

Täiesti selgelt on siinkohal uks lahti kõikidele väitlustele, mis sisaldavad sõna «oleks». Oluline on aga muu. Viimati toodud vaatenurk on oluliseks muutunud just viimaste sõdade kontekstis, kus rõhutatakse sõjategevuse imagoogilist mõju sõdade poliitilistele eesmärkidele. Kui öeldakse, et võid võita kõik lahingud ja kaotada sõja, siis vihjatakse just sellele, et alates Vietnami konfliktist ei ole lääneriikide armeed ju kaotanud sõdu tulevahetustes, vaid eelkõige moraalse toetuse kaotuse tõttu.

Siinkohal aga leiamegi oma ajaloomäletamise tegeliku tragöödia. Ei ole ju sugugi raske mõista eesti meeste võitlust kodumaa eest, aga tänaste teadmiste kõrguselt ei tohi me unustada ka natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiivi. See on meie üldinimlikkuse proovikivi.

Automaatselt kerkib üles karjatus – mis oleks siis lahenduseks olnud? Kas me ei oleks siis üldse pidanud vastu hakkama? Kas me oleksime siis pidanud käed rüpes ootama punaokupatsiooni taastumist, aimates kõike, mida see kaasa toob? Mu vastus on muidugi eitav.

Oma tahet peab väljendama, kuid tõestamaks, et olemas oli ka alternatiive, vaatleksin kasvõi Poola näidet, kus hoolimata nn Beringi armeest Punaarmee poolel, suutsid Poola iseseisvust taotlevad jõud enda vabaduseihast piisavalt märku anda, nii et tänapäeval on Katõn ja Varssavi ülestõus võrdsete sümbolitena nende kangelasloo tähisteks.

Sümbolite sõjas suutsid poolakad enda taotlusi paremini kaitsta kui meie. Hale oleks jätta õigus Nõukogude Liidu kangelasele Arnold Merile, kes ütles, et eestlastel oli alati vaid kaks valikut: kas olla sakslastega või venelastega koos. Me oleme vaid siis päriselt vabad, kui usume, et meil on veel valikuid peale koostöö kurjusega. Seepärast on alati veel kolmas tee, mis on iseendaks jäämise tee ja lubab teha liitusid vaid nendega, kes tõepoolest jagavad meiega samu väärtusi.

Eesti viimase 20 aasta peamine ajaloonarratiiv sisaldab eetilist eeldust, et suure sõja katlas oli ühes nurgas võimalik keeta väheke rammusamat suppi. Kuid kui see loogika ütleb, et igal juhul tuleb sõjas ära eelistada kõiki võimalusi oma rahvakillu edendamiseks sõltumata teiste saatusest, tähendab see ju ka teiste rahvaste kannatuste tühiseks pidamist. Kui see on nii, siis oleks ju ka kõikidel teistel rahvastel täielik õigus ka meie kannatusi tühiseks pidada.

Niisuguse mõtteharjutuse peamiseks ülesandeks ei ole kindlasti mitte esiisade hukkamõistmine, vaid eelkõige oma tegevuse hindamine tänapäeva konfliktides. Kõikidel sõdadel on ju kaks lõppu. Esimene saabub siis, kui kahurid vaikivad ja võitja dikteerib kaotajale oma tahtmise. Teine lõpp saabub igaviku silmis aastaid hiljem, kui selgub, milline armee pärandab järeltulevatele põlvedele au, millega edasi elada.

Soovin meile sisemist jõudu, et meie au oleks edaspidi jagamatu, ilma ühegi reaalpoliitikale vihjava «aga»-ta.

Sellega lõpeb Ilmar Raagi artiklitetraloogia Postimehes.