Tõnu Viik: Eesti kultuuri defineerimine

Illustratsioon: Illustratsioon: Eero Barndõk

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul sõnastab riigi kõige olulisema ülesandena eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimise läbi aegade. Esimese hooga on selle lause mõte ilmselge, aga kui järele mõelda, siis see asi enam nii lihtne ei ole. Traditsiooniliselt seisneb liberaaldemokraatliku riigi ülesanne tingimuste loomises selleks, et iga indiviid võiks taotleda oma isiklikku õnne kõigi vahenditega, mis ei riiva teiste indiviidide vabadusi.

Kuid eesti rahvus, kultuur ja keel on kommunitaarsed eesmärgid, ning enamasti kipuvad indiviidi vabadusest kõrgemaid eesmärke seadma just totalitaarsed riigid. Eesti põhiseadus lahendab selle vastuolu rahvuskuuluvuse mõiste kaudu, rõhutades eelkõige rahvusvähemuste õigust oma rahvuskuuluvuse hoidmiseks ja arendamiseks (§ 49–50). Aga ka eestlastel on õigus oma rahvuskuuluvusele, st neil on õigus elada eestlasena. Kuna seda individuaalse projektina teha ei saa, siis peabki riik tagama eesti keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Kultuuri nähakse järelikult indiviidi rahvuskuuluvust võimaldava struktuuri ehk eestlaseks olemise ja eestlasena elamise tingimusena. Järelikult on kultuur põhiseaduse mõttes midagi hoopis laiemat kui see valdkond, millega traditsiooniliselt tegeleb kultuuriministeerium – eelkõige professionaalse kunstiloome rahastamine riikliku protektsiooni all olevates kirjanduse, kunsti, teatri, filmi ja muusika žanris ning teatava hulga spordialade arendamine.