Võimsaim allikas, mis inimest toidab, on kujutlusvõime. See tekitab ja võimendab emotsioone nagu ei miski muu. See loob ka asju, inimesi ja terveid maailmu. Ja kujutlusvõime viljadega on raske võidelda, sest miski ei kinnita, et kujutlus eksib.
E-kiriromaan teeb südame soojaks
/nginx/o/2023/10/02/15629745t1hef5f.jpg)
1. oktoober 2013, 09:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viinis sündinud kirjanik Daniel Glattauer on oma romaaniga «Hea põhjatuule vastu» tabanud kujutlusvõime tööd ja võimu üsna täpselt. Kaks inimest, kes teineteisest mitte midagi ei tea, satuvad juhuslikult rääkima – õigemini teineteisele kirjutama – ning loovad endale teisest fantaasiakuju.
Teades, et üks peaosalistest on naine ja teine mees, kes suhtlevad e-kirja teel, visandab ka vaataja kujutlusvõime juba enne etenduse algust oma Emmi (Elina Pähklimägi) ja oma Leo (Andres Mähar).
Üks lavapool kirjutuslaua, tooli, voodi, öölambi ja karvase vaibaga on valge, moodne ja naiselik – kindlasti on Emmi iseseisev karjäärinaine. Teine pool kirjutuslaua, tooli, raamaturiiuli ja tugitooliga õhkub aga pruuni vanamoelisust – selge, Leo on seega vana kooli mees, kindlasti Emmist tükk maad vanem.
Trikitav kujutlusvõime
Õige pea saab saalis istujale selgeks, et kujutlusvõime on talle triki mänginud. Esmapilgul väga erinevad kaks maailma on tegelikult üsnagi sarnased, ning omavahel veelgi sarnasemaks osutuvad nende loojad Emmi ja Leo.
Kuigi mõlemal on enda ümber armastav pere, on nad siiski üksikud ja igatsevad oma ellu kedagi, kellega oma mõtteid ja soove tõeliselt jagada. Ja võõrale, kellest midagi ei tea, on millegipärast nii kerge kõigest rääkida.
Esiti tüütust ajakirjatellijast E. Rothnerist ja ebaviisakast härra Leikest saavad õige pea huvitav Emmi ja soe Leo. Varsti on nad kallid sõbrad ning edasi võib juba arvata, kuhu nende kahe tunded teineteise vastu kasvavad.
Esimene vaatus areneb üht tüütut keskealiste ajakirja puudutavatest teravatest ja vaimukatest e-kirjadest peadpööritavalt kiiresti «mis sul seljas on, musi»-flirdini ja sealt edasi soovini kohtuda.
Nende kirju teineteisele on põnev kuulata. Peaaegu tekib tunne, et oled ise arvuti ees ja flirdid kellegi huvitavaga, kes sind aeg-ajalt üllatavalt provotseerib ja siis äkki mõneks ajaks ära kaob.
Sellest võib teataval määral sõltuvusse jääda – just see Emmi ja Leoga juhtubki. Ja juhtub ka pidevalt muhelevate vaatajatega, sest vaheajakell äratab otsekui heast unenäost, mida tahaks ilma pausita edasi näha.
Mõlemad tegelased jätavad sooja ja armsa mulje, seda isegi siis, kui nad istuvad öösel arvuti ees, üks purjakil veinist ja teine viskist, ning lalisevad ja itsitavad oma kirjaridadega kaasa. Muidugi jõuab niimoodi asi kirjadest kaugemale: lisaks mõtetele jagavad nad teineteisega ka oma häält.
Pinge läbi vaatuste
Telefonikõne salvestised toidavad nende kujutlusvõimet veelgi ja kirjapartner muutub mõlemale senisest enam ihaldusväärseks. Aga on see siis tõesti petmine? Üks e-kiri? Üks kõne? Mis edasi – üks suudlus? See küsimus ja pinge kandub läbi mõlema vaatuse. Ja publik soovib kaheldamatult rohkem Emmi ja Leo kohtumist kui Emmi ja tema mehe Bernhardi (Jüri Lumiste) abielu idüllilist jätku.
Mis saab neist edasi?
Ma usun, et paljud, kes on Vanemuises ära vaadanud «Hea põhjatuule vastu», tahaksid näha ka selle järjena kolm aastat hiljem ilmunud Glattaueri romaani «Kõik seitse lainet» adaptatsiooni. Ikka selleks, et saada vastus põletavale küsimusele «Aga mis Emmist ja Leost edasi saab?».
Ja veel kindlamalt usun seda, et ka selles lavastuses tahetakse näha just Elina Pähklimäge ja Andres Mäharit, kes suudavad vaatajad niivõrd tugevalt oma kütkeisse haarata, et igasugused moraalinormid ja tõekspidamised ununevad tagaplaanile ning jääb vaid usk kõikevõitvasse armastusse.
Olgugi see kõigest netiromanss.
Esietendus
• Daniel Glattaueri «Hea põhjatuule vastu» esietendus
27. septembril Vanemuise väikeses majas.
• Näidendi on tõlkinud eesti keelde Piret Pääsuke.
• Dramatiseerinud ja lavastanud Rein Pakk.
• Kunstnik Annika Pakk, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskujundaja Imbi Mälk.
• Mängivad Elina Pähklimägi, Andres Mähar ja Jüri Lumiste.
-------------------------------------------------
Arvamus
Renate Kobler
Austria suursaadik
Ma pean ütlema, et ma olen täiesti vaimustatud. Mu eesti keel ei ole veel kuigi hea, aga ma muidugi tunnen loo sisu, sest ma olen lugenud Daniel Glattaueri romaani. Ja see, et lavastatud on huvitavalt, on juba iseenesest midagi väärt. Näitlejad mängivad briljantselt, instseneering on küll lihtne, aga väga mõjus.
Mina kui Austria suursaadik olen eriti rõõmus selle üle, et lavale on toodud meie kaasaegse Austria kirjaniku romaan. See on juba kolmas Glattaueri teos, mis on eestikeelses tõlkes ilmunud. Selles ilmneb, et austria ja eesti hing ei ole teineteisest kuigi erinevad.
Ja see praegune lavastus sobib väga hästi Eesti tänapäevasesse suhtlemiskultuuri, sest e-kirjavahetus on väga laialdaselt levinud.
Ma olen selle romaani üht instseneeringut juba näinud, kuid mitte vahetult, vaid interneti vahendusel. See ei olnud nii elav nagu nüüd esietendunud lavastus.
Veel kord tuleb mul teha kompliment siinsete näitlejate imelise mängu kohta.
Pean tegema ka kummarduse lavastajale, kes on osanud kahe näitleja monoloogi nii elusana, teineteisega haakuvalt lavale tuua. On tunne, nagu astuksid kaks teineteisega meilitsi suhtlevat tegelast teineteise tuppa.