Nii umbes 16-20 eluaasta vahepeal mängivad paljud noored inimesed mõttega olla mingil alal maailma parim.
Andry Ervald: Olla universumi direktor
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Minust saab maailma kõige ilusam ja kõige kallimini makstav modell; aga minust saab maailmameister korvpallis, kes iial ei viska korvist mööda;
tere, mina olen maailma kuulsaim kirjanik, aga mina olen kuuekordne olümpiavõitja kõrgushüppes ja kahekordne olümpiavõitja teivashüppes sinna juurde: tühiasi, sest mina olen vormel 1 maailmameister, kes ei kaota ühtegi etappi ja sõidab pooled neist läbi kahe ratta peal; aga mina, mina olen maailma kuulsaim kunstnik, kes maalib ainult Mona Lisasid ..." ja nii edasi ja nii tagasi, mis iganes ...
Unistuste täitumine
Siis tuleb täisiga. Unistuste purunemise aeg. Kuid mitte kõigile. Michael Schumacher, mees, kes niigi saanud hakkama uskumatuga ja võitnud kaheksa vormeli maailmameistri tiitlit, on otsustanud rajale naasta.
Ja ta eesmärk on üks ja ainuke: kätte saada üheksas tiitel. Kas ja mismoodi unistus täitub, ei tea ta veel ise, ei tea keegi teine. Lugupidamist äratav on see igatahes.
On üks arhetüüpne unistus, mille korraks kujustab enese jaoks enamik meesterahvastest. See kõlab umbes nii, et "kõige vingem asi siin elus on juua ära kogu viin maailmas ning proovida voodis ära kõik endaealised naisterahvad. Muidugi on see võimatu, aga õige mees vähemalt üritab".
Suurem osa meestest, kui tahes tublid nad sel rindel ka on, tõstab ühel eluhetkel käe ja annab alla. Aga mitte kõik. Hollywoodi superstaar Warren Beatty uhkustab 12 500 voodivallutusega (ümardatult). Don Juani unistuste rekord "tuhat ja kolm" on klirrdi purunenud.
On Beatty selle tõttu ägedam näitleja kui näiteks Johnny Depp? Mitme superrolliga jääb see mees filmikunsti ajalukku? Kas meie, mehepojad, peaksime sellist saavutust kadestama? Ning konkureerimist üritama? Lihtne statistika, aga näh, milliseid küsimusi tekitav.
Kust läheb piir?
Ehk olete isegi kuulunud taoliste unelejate hulka, lugupeetud lugeja, kes maailma parimaks tahavad saada. Jah? Ning teil hakkas siinkohal piinlik?
Asjatult.
Kõik see unistamine kõlab kokku kui üks meeletu suurushullustus, on aga tegelikult loomulik osa inimeseks kasvamisest. (Seda väidavad ja tõestavad paljud autoriteetsed psühholoogilised uurimused.)
Ja on ütlematagi selge, et 99,999 protsendi puhul need unistused ei täitu. (Enamasti saavadki supertegijad neist, kes liiga palju ei unista ja pigem tegutsevad.) Ning erinevalt muudest vaimsetest tõbedest ei vaja unistustõbi meditsiinilist sekkumist.
Ehkki alati tasub eneselt küsida, kust läheb piir n-ö normaalse unistuse ja suurushullustuse vahel.
Samas, osa unistustest kaetakse reaalsuse katalüüsis tegelikkuse kullakihiga. Omal alal tunnustatud tegijad, mitte küll maailma parimad, aga igati head igatahes, saavad paljudest unistajatest.
Kuid kui unistada "universumi direktoriks" saamisest? Olla maailma valitseja pole ju üldsegi mitte paha plaan. Või kuidas?
Seda teha on äärmiselt lihtne. Äärmiselt.
Maailm tuleb muuta hullumajaks. Sel juhul saab maailma kuningaks saamisega hakkama suvaline kapral või läbikukkunud seminarist või endine kagebešnik või kunagine viinanina.
Selliseid näiteid, oi, neid leiab läbi ajaloo hunnikute viisi. Õige mitu on neist kogunenud äsja möödunud sajandisse.
Kuigi, kui nüüd seda "direktorit" ja tema alamat hingemikroskoobiga lähemalt uurida, on tegelikult tegemist ainuüksi hullumaja direktoriga.
Siiski on unistamine kasulik. Tasub ainult natukene piiri pidada. Kunagi, kui töötasin reklaamibüroos, pidime välja mõtlema nime kõrtsi jaoks, mis asus Paldiski maanteel, Seevaldi vahetus läheduses.
Muidugi sai paiga nimeks Napoleon, aga seda ei külastanud mitte kõrval asuva asutuse patsiendid, vaid täiesti normaalsed inimesed.