P, 5.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Raamat: kuidas Robert Lepikson hakkas metalliäriga tegelema

Postimees avaldab katkendi Paavo Kanguri raamatust «Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu»
Raamat: kuidas Robert Lepikson hakkas metalliäriga tegelema
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Paavo Kanguri raamat "Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu"
Paavo Kanguri raamat "Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu" Foto: Kirjastus Pegasus

Robert Lepiksonil oli mitu nägu. Oli kodune Robert, oli ametlik Robert, oli salajane Robert.  Igatahes 1990ndatega klappis tema karismaatiline isik hästi. Ta sobis kui valatult pöördelisse aega, mis vajas kiiresti mõtlevat tegudeinimest ja tööhobust, kes ei andnud armu ei endale ega teistele.

Lepikson oli metalliärimees ja poliitik ühekorraga, sellest tekkisid ka pidevad segadused tema ümber. Robi-Huud – just nii nimetatakse teda ühes järelehüüdes. Kindlasti oleksid vibukütt Robin Hoodi meetodid tänapäeva õigusriigis tavatud. Ka Raua-Robertit oli omal ajal raske raamidesse suruda, sellega oli üksjagu vaeva nii peaminister Mart Siimannil, kelle valitsuses oli ta siseministriks, kui ka meedial ja oponentidel.

Robert Lepiksoni elu aitavad peagi ilmuvas Paavo Kanguri raamatus «Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu» avada nii tema sõbrad ja lähedased kui ka konkurendid.

Postimees.ee avaldab katkendi raamatust:

Muinasjutuline idee

Riigivanema Jaan Tõnissoni poeg Heldur oli 77-aastane, kui pani käima ühisettevõtte Avantek. Kadestamisväärne elujõud, mis on iseloomulik pigem välis- kui kodueestlastele. Kaks kodueestlast said tema firmas elu võimaluse. Kuid seal, kus jagatakse palju raha, on ka tülid käeulatuses.

Tõnisson oli sukeldunud metalliärisse 1940-ndate lõpus: alguses noad-kahvlid, seejärel volfram, molübdeen, nikkel, teras. Loomulikult haistis ta kasumit, kui Nõukogude Liidu lagunedes algas metallibuum.

1989. aasta suvel pidas ta Stockholmis kodueestlastega aktiivselt tundide viisi läbirääkimisi, arutades vanametalli kokkuostmist Venemaalt ja selle müümist Eesti kaudu läände. Ta alustas ärikõnelusi keskpäeval, kui eestlased laevaga saabusid, ja jutuajamised jooksid keskööni välja. Kui kodueestlane pikal ärikohtumisel tukastas, siis oli ta mängust väljas.

Aasta lõpuks oli Tõnisson äripartnerid välja valinud ja moodustati ühisettevõte Avantek, millest 50 protsenti kuulus väliseestlase Liechtensteinis registreeritud riiulifirmale Frankenburg Est, 40 protsenti Vtortšermetile ja 10 protsenti väikeettevõttele EVET, mida juhtis Jüri Õimets. Loodud ettevõte sai kaks peadirektorit. Frankenburg Esti ehk Tõnissoni-poolseks direktoriks määrati endine Tallinna Heliskassetitehase peainsener Robert Lepikson ja Vtortšermeti-poolseks direktoriks Aleksander Bulankin.

«Jüri Õimets oli Tõnissoni usaldusisik. Mina viisin kokku Robert Lepiksoni ja Õimetsa, kes rääkis, et tal on väga hea partner, kes tahab venelastega vanametalliäri teha. Idee oli olemas, oli vaja firma moodustada ja sellele juht leida. Tegin Robile ettepaneku, et viin nad kokku. Lõpuks istusime kõik kolmekesi Tõnissoni juures Stockholmis World Trade Centeris, kus vanahärra ruume rentis. Tõnisson paistis silma äärmiselt osava sõnaseadmisega,» meenutab Nissani müüja Leho Siimsen, kes jäi Avanteki tööle transpordi alal. Tema asi oli hoolitseda juhtkonna sõiduautode eest. Kord ostsid Robert ja Aleksander endale kaheukselised sportautod Nissan 200 SX. Bulankin loobus sellest kahe kuu pärast. Robert veidi hiljem.

Robi tegeles asjadega alati suure innu ja intensiivsusega, tema põhimõte oli minna kas või läbi halli kivi.

«Robert oli rahutu perfektsionist ja väga ambitsioonikas. Tal oli meeletu saavutusvajadus. Ainult parim oli tema jaoks piisavalt hea, olgu siis selleks auto või tehnika. Muidugi vahetas ta autosid liiga tihti. Oleks võinud olla tagasihoidlikum,» arvab Siimsen.

Avantek alustas Helikassetitehase ruumides ja kampa võeti ka tehase kommertsdirektor Peeter Schneider. Hiljem koliti Kadriorgu Roheline Aas 4, mille ukselt voogas vastu sulnis Chanel 5 lõhn. Avanteki käive Eestis oli 15 miljonit dollarit, mis tähendab, et kuskil veel võis sellest skeemist raha tulla. Muuga sadamas purustati elektrimootorid ning saadud vask ja must metall müüdi maha fikseeritud hinnaga Tõnissoni järgmisele firmale. Aasta lõpuks kutsus Tõnisson oma meeskonna Stockholmi ja kostitas neid. Õimets ja Siimsen olid alati abikaasaga, kuid Lepikson üksi. Autod vahetusid tihti. Lõpuks oli Õimetsal kirsipunane ja Lepiksonil valge S-klassi Mercedez-Benz. Robile meeldisid ilusad ja hea autod ning need näisid tollases porikarva Tallinnas nagu teiselt planeedilt saabunud.

Briljantne idee

«Avantek lõi muinasjutulise olukorra: jäätmed ja ülejääk vahetati dollarite, autode ja televiisorite vastu olukorras, kus midagi saada ei olnud,» räägib Avanteki endine kommertsdirektor Kuldar Suits. Ta tuli Avantek Internationali kaubandusosakonna juhatajaks 1991. aastal. «Minu ülesanne oli kommertstehinguid teha. Dollar ei olnud nii tähtis kui kraam, mida oli võimalik dollari eest hankida. Kui sa andsid vanade elektrimootorite vastu videomaki, televiisori või Lada auto, siis oli see väga kõva sõna. Tõime Rootsist tarbekaupu ja Maardust paiknevast autofirmast Belesta sain ekspordiks mõeldud Ladasid. Ma müüsin vist kokku 96 Žigulid, kuid siis sai äri läbi, sajanda oleksin tasuta endale saanud,» meenutab Suits.

«Avantek oli ühisettevõte Nõukogude Liidu musta metallurgia ministeeriumi ei-tea-mitmenda peavalitsuse ja Tõnissoni vahel. Tõnisson oli tähele pannud, et elektrimootorid jäid täpselt kahe ametkonna (endised Vtortšermet ja Vtortsvetmet) vahepeale, ühe jaoks oli seal liiga palju vanarauda ja teise jaoks liiga palju värvilist metalli, mida oli saada mägedest. Elektrimootoreid oli Venemaal sadu tuhandeid tonne. Need hunnikud tuli vaid rahaks muuta. Robi pani selle äri käima. Ta sai seal ennast täiega rakendada ja kapitalist Tõnissonile meeldis, et asjad läksid kiiresti käima. Robi tegeles asjadega alati suure innu ja intensiivsusega, tema põhimõte oli minna kas või läbi halli kivi. Ükskord olid jõulupühad neli päeva järjest ja Robi ohkas raskelt, et mida ta sel ajal küll teeb. Ei saa öelda, et ta oli energiapomm, aga tema normaalne seisund oli pidev toimetamine. Ta tahtis igalt poolt sirgjooneliselt ja mürinal läbi minna, mis tekitas loomulikult vastuolusid. Talle ei sobinud nägude tegemine, poliitika jaoks oli ta liiga sirge, veel sirgem kui rahandusminister Jürgen Ligi. Robi oli valmis alati otsekoheselt lajatama,» hindab vana sõber Kuldar Suits.

Heategijast saab vaenlane

«Mingil hetkel läksid Tõnisson, Õiemets ja Lepikson tülli. Kõik haistsid raha lõhna ja tahtsid rohkem teenida. Kui ühisettevõtte kaheaastane maksuvabastuse aeg lõppes, siis registreeriti Tallinna linnavalitsuses AS Avantek, kus aktsionärid olid Robert Lepikson, Jüri Õiemets ja mõned Vene nimega mehed. Kuid meestele oli pettumus, kui Tõnisson otsustas vara edasi anda ASile Avantek International, mida kontrollis Tõnissoni riiulifirma. Kuid Avantek International hakkas võlgu jääma ja Venemaa metallitarnijad saatsid Tallinnasse võlgade järele kantpäid, kes muskulatuuri poolest võinuksid ise Uuralis rauda sulatada,» kirjutab Hans H. Luik Eesti Ekspressis. Üks vihasemaid nõudjaid AS Tomas andis asja viisakalt kohtusse, kuid tavaliselt lahendati tol ajal selliseid asju peksmiste ja tulistamistega.

Kui Avantek Internationali võlad oli kasvanud poole miljoni dollarini – riigis, kus inimelu maksis 100 dollarit –, siis saadi lõpuks Heldur Tõnisson telefoni teel Šveitsist kätte. Tõnisson ütles, et unustage need võlad, saamata aru, et see lause võis tähendada surmaotsust tema alluvatele. Selle peale sõitis Lepikson Šveitsi asja siluma-selgitama.

Riigivanema poeg keeldus kohtumisest ja Raua-Robert pidi vestlema tema itaallasest advokaadiga Guido Rengliga. Tagasi tulles selgus, et Lepikson on ametipostilt maha võetud ja tema asemel määratud uus mees, Peeter Schneider. Kuid Lepikson kasutas oma vanu volitusi ja vormistas Frankenburgi peahoone Rohelise Aas 4 omandipaberid ümber võlanõuete katteks. Mingil hetkel leiti kompromiss.

Raamat: «Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu»

Raamatu autor: Paavo Kangur

Toimetaja: Siiri Soidro

Kujundaja: Jan Garshnek

Väljaandja: Kirjastus Pegasus OÜ

Märksõnad
Tagasi üles