Ära maga olümpiat maha!
Vaata Olümpiastuudiot Kanal 2 eetris E-R kell 20.00, L-P kell 19.30

Maapõu tõi päevavalgele 1944. aasta sõjaohvrid

Ühe 1944. aasta 24. septembril Audeväljal hukkunu pealuu. Paljud Audevälja elanikud mäletavad toonase sõjasügise sündmusi või on kuulnud hukkunute ümber keerlevatest legendidest.

FOTO: AFP / Scanpix

Kes on need kolm meest ja lapseootel naine, kelle Nõukogude tank 1944. aasta sügisel Padise vallas maha laskis? Sõjaajaloohuvilised leidsid nende nimetu haua.

1944. aasta september on Audevälja külas rahvarohke. See Harjumaal Padise vallas asuv küla jääb Keila–Haapsalu maan-teele ning kogu septembrikuu voorivad seda teed mööda sõjapõgenikud, lootuses leida läänerannikult pagemisvõimalus Rootsi.


Minnakse küll jalgsi, küll vankritel ja jalgratastel ning minejate seas on nii eraisikuid kui sõjaväelasi. Varsti tekib aga teinegi, sedapuhku vastupidine rahvavool: rannikul paadiotsingute lootusetuses veendunud põgenikud üritavad jõuda koju tagasi.


Viimaks läheneb ka rinne. 23. septembril toimub Keila lahing, mis Punaarmee pealetungi pidurdada ei suuda. Väike rühm lahingus osalenud eestlastest sõdureid koos oma hobustega peatub ööl vastu 24. septembrit Audeväljal Pärdi talus.


Hommikul saadab sõdurite sakslastest ülemus, paks prillidega ohvitser, mehed Haapsalu suunas teele sõnadega: «Saaremaal hakkame venelastele vastu!», ise aga kaob mootorrattal sisemaa poole.


Keegi ei tea veel, et just sel ajal liiguvad Nõukogude armee eelsalgad läbi Kohila, Riisipere ja Risti ning sisenevad õhtuks Haapsallu. See tähendab, et senine põgenemistee Keila–Haapsalu maanteed mööda lõigatakse läbi.


Audevälja külaelanikud saavad toimunud muutusest aimu, kui nendegi talude vahel alustab hommikuhämaruses patrullimist Nõukogude kergetank või soomuk, millele on nähtavasti antud ülesanne teostada maanteel luuret ja julgestada Haapsalu suunas liikuvat eelsalka. Sõjamasinal lehvib võidukas punalipp.


Valangud maanteel


Sel tankimeeskonnal seisab ees tegevusrohke hommik: jahitakse maanteel liikuvaid autosid. Toona 13-aastane Heino-Helmut Veidenstrauch on sel ööl koos perega metsas varjul ning otsustab vastu hommikut koju minna. Korraga kuuleb ta maan-teelt kuulipildujaraginat ning näeb, kuidas tank ajab taga väikest sõiduautot.


«Tulejutt oli taevas, tank laskis autot kuulipildujast,» mäletab mees tänase päevani. «Mina nägin autot vaid vilksamisi kiviaia taha kadumas ning Silde metsa pööramas. See ta päästiski: kui tank sirge peale jõudis, siis autot maanteel enam polnud. Tank lasi veel paar valangut ning kuulda oli ka kõva venekeelset vandumist.»


Hiljem selgub, et autos sõitis üks Vasalemma mees koos oma kaaslasega. Hommikuhämaruses ja võib-olla ka alkoholiuimas olid nad teeristis tankile peaaegu otsa põrutanud, kuid siiski suutnud sõjamasinast kiiremini reageerida ning veidi maad edasi Läänemaa suunas kihutanud. Vasalemma mehe kaaslane sai haavata ning külarahvas põetas teda kuu aega taluhoonetes ja hädaohu korral ka metsas, kuni mees viimaks haiglasse viidi.


Nähtavasti võtab tankimeeskond oma äpardusest õppust ja on tähelepanelikum. Paar tundi pärast esimese auto pääsemist, nii umbes kella 10 ja 11 vahel keskhommikul, näeb Pärdi talu 15-aastane perepoeg Erich Hiiemäe Keila poolt liginemas järgmist masinat: sinakashalli väikest sõiduautot. Masina esimese poritiiva peal kõõlub üks mees – nagu hiljem selgub, on väikese sõiduki sisemuse täielikult hõivanud kolm turjakat meest ja üks lapseootel naine.


Auto sõidab Pärdi talust mööda ning ligineb kauplusehoonele. Seal aga peatab masina poodnik Johannes Sildre, kes ehmunult kätega vehib: «Pöörake kohe tagasi, maanteel on Vene tank!»


Erich ei saagi autos istujaid elusast peast näha. Hoiatust kuuldes tõmbab reisiseltskond uksed uuesti kinni ning pöörab Keila poole. Kuid on juba hilja. Kui auto on jõudnud Pärdi talu juures teeristile, kus üritab sõita Ahtama küla suunas, ilmub poe nurga tagant lahingumasin ning seekord on kuulipildujatuli täpne.


Kolm autos istunud meest ning rase naine hukkuvad, poritiival kõhutanud mees aga jõuab hüpata kiviaia taha ning põgeneb. Ühes lähedases talus saab ta jooksu pealt seljast visatud Saksa mundri asemele selga tsiviilriided.


Pärdi talu peremees leiab oma põllu pealt hiljem hea Saksa frentši, mida palju aastaid kasutab. Frentši taskust tuleb päevavalgele portreefoto mehest: sellel ainsaks allkirjaks pildistamiskoht: Viljandi või Keila. Foto on pererahval kaua aega alles, ent kaob viimaks koos talu hääbumisega.


Kui esimesed lasud kõlavad, hüppab Erich oma kodutalus ahju taha peitu: tankis võidakse arvata, et talus peituvad vaenlased, ning seetõttu võidakse hoonete pihta tuli avada. Seda siiski ei juhtu.


Matjateks kohalikud


Läheduses elav Heino-Helmut varjub laske kuuldes oma kodus samuti ning tule lõppedes otsustab pageda külast välja ristiisa poole. Seal kuuleb ta külast kostmas veel kahte lasku: eeldatavasti neid, millega lõpetati kuulipildujatules vaid haavata saanud autojuhi piinad.


Kui sügisene pühapäev viimaks täielikult valgeneb, läheb Erich Hiiemäe oma koduväravas asuvat sündmuskohta uudistama. Ta näeb õõvastavat vaatepilti: «Rase naine oli tapetuna maantee peal maas, tal oli seljas lillakas kleit ning jalas lillat värvi kingad. Juuksed oli tumedat värvi. Kolm meest olid sõjaväemundris, minu arvates oli tegu ohvitseridega. Nad kõik olid täisealised inimesed, kindlasti mitte 18-aastased, vaid juba kolmekümnendates.»


Paari päeva pärast matab külarahvas hukkunud sinna samasse teeristi, matjate seas on ka Erichi isa. Kooliõpetaja Karl Kurikjan loeb jumalasõna ning neli tapetut sängitatakse kuuseokste ja õlgedega vooderdatud hauda. Ainus, kes hauale lilli julgeb tuua, on poolhulluks peetud üksik naisterahvas.


Nõukogude sõdurid olid kohe peale tapmist minema viinud hukkunute relvad ja auto, kuid jätsid nende nahkkohvrid maantee äärde vedelema. Peagi kaovad ka need. Külarahvas kuuleb, et ühes neist asusid lapseriided – selle veretöö viienda, veel sündimata ohvri maine varandus.


Legend teeristi maetud ohvitseridest püsib Audevälja inimeste meeltes kogu okupatsiooniaja. 2008. aasta suvel otsustavad sõjahaudade otsimisega tegelev Arnold Unt ning lapsena Audevälja külas elanud ajaloohuviline Kristjan Ahtama haua üles otsida, et langenud korralikult ümber matta ning võimalusel ka tuvastada. Külainimeste küsitlemise põhjal määratud kohas toob kohe esimene šurf (kaeveauk – toim) pooleteise meetri sügavuselt päevavalgele kolju.


Võti luustiku juures


Kuid kes olid need õnnetud põgenikud? Ühe hukkunu riidejäänustelt leitakse käisetärnid, kolme lõviga nööbid ja kolme lõviga sõrmus, mis lubavad oletada, et tegu on Tallinn-Harju prefektuuri politseikonstaabliga. Sõrmus võib olla ka lihtsalt meelsuse väljendus. Mehe jalutsist tuleb välja sinimustvalge mütsikokard.


Oletatava politseiniku peal lamaval luustikul on üll Saksa Oberleutnant’i pagunitega impregneermantel, kuid saapaid jalas pole. Konstaabel on kandnud pooltaldsaapaid ning kolmandal, hiiglasekasvu mehel – pikkust 194,5 sentimeetrit – on jalas Saksa sõdurisaapad. Naisterahva lillasid kingi hauast ei leita.


Undi sõnul on säilmed plaanis matta Pärnu Saksa sõjaväekalmistule, kust neid saab hiljem, kui peaks tekkima lootus mõni neist tuvastada, alati ümber sängitada. Ümbermatjad ning ka Postimees ootavad tänulikult igasugust informatsiooni, mis võiks aidata tuvastada hukkunuid või jooksu pääsenud meest. Viimase kohta on teada, et isegi veel 1960. aastatel käis julgeolek külarahvast tema osas küsitlemas.


Kuid koos langenute jõudmisega teekraavist pühitsetud mulda saab joone alla ka üks loendamatuist 1944. aasta sõjadraamadest. «Seda on meile, elavatele, rohkemgi tarvis kui hukkunutele endile,» lausub Ahtama.


Viimaseid nädalaid lapseootel naise luustiku juurest leiti korteri- või majavõti. Ta oli kuni viimase hetkeni lootnud kunagi oma koju naasta.

Tundmatud ohvrid

Audevälja külas 1944. aasta 24. septembril hukkunud põgenikud:
•    Luustik nr 1. Arvatav Saksa Oberleutnant, 30–35-aastane ja 179,5 sentimeetrit pikk mees.
•    Luustik nr 2. Saksa sõdurisaabastes 23–27-aastane ja 194,5 sentimeetrit pikk mees.
•    Luustik nr 3. 18–22-aastane ja 157 sentimeetri pikkune rase naine (loote areng sünnituseelne).
•    Luustik nr 4. Arvatav Tallinn-Harju politseinik, 35–36-aastane ja 190,5 sentimeetri pikkune mees.
Ekspertiis: osteoloog (inimluude uurija) Raili Allmäe
Allikas: Arnold Unt

Tagasi üles