Kommentaar: Rohkem tähepaare, sportlased!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Üks pikalt näidatud võistlus sai jälle otsa, kergejõustiku EM Göteborgis. Hakkaski juba aega raiskama, üks ja seesama ju tüütab.

Loed ekraanilt võistlejate nimede järelt lühendeid SB (hooaja tippmark) või PB (isiklik rekord), harvem NR (riigi rekord) ja tead, et jälle käib see kellegi muu, kuid mitte meie kergejõustiklase kohta. Ühe erandiga: Ksenija Balta lõpetas 100 meetrit Eesti rekordiga.

See tähepaaride defitsiit Eesti sportlaste nimede taga hakkas pinda käima nagu kordussaade. Isegi Vene film “Hüva leili!” mõjub paremini, kuna seda näidatakse vaid kord aastas ja sa tead, et kõik lõpeb hästi. Meie kergejõustiklaste esinemine lõppes nagu alati: oma taseme tippnäidust kehvema tulemusega.

Põlevi silmi oma soorituseks valmistumine, vaat et elu eest pingutamine ja emotsionaalsed reageeringud iseloomustasid paljusid – see oli tasu eneseületuse eest. Ekraanilt vaatas vastu tuhmi pilgu ja kustunud olekuga katsetajaidki, kindlasti võis nende hulgast leida mõne meie oma, kes põles sissepoole, põles läbi.

See polnud siiski kõige hullem. Raskem oli taluda vahet sõnades, mida öeldi enne ja mida pärast võistlemist. Kas mäletate, kui sageli kuulsime või lugesime enne EMi lauseid „ettevalmistus on kulgenud normaalselt,“ „tervis on korras,“ „olen vormis,“ „tunne on hea“? Ja mida kuulsime tagantjärele? „Selg andis tunda,“ „jooksutrenn piirdus arstide vahet jooksmisega,“ „ma ei pidanudki vormis olema“. Sekka kurioosseid kommentaare nagu „ma pole harjunud, et mu kõrval kiiresti joostakse“.

Eesti koondislastel (kaugeltki mitte ainult kergejõustiklastel) tasuks kaaluda PR-mänedžeri palkamist, sest asi läheb aasta-aastalt hullemaks.

Sportlased vajavad nõuandjat, kes ütleks, mida ja millal on mõttekas rääkida, millal on targem vait olla või kuidas üldse sõnu reastama peaks. Et pärast ei näägutataks: oli tal vaja nii palju kokku lubada või üldse suu lahti teha?

Andrus Värniku üleolev kommentaar meeste odaviske lõpptulemustele jättis mulje, et maailmameister polnud suud pruukides kaine. Veel hullem, kui ta oli kaine.

Meil on siiski haruldane õnn omada sportlasi, kes ei peagi isiklikku tippmarki parandama, et neid pjedestaalile kutsutaks. Kes pisut valutava koha kiuste endast parima oskavad välja pigistada. Kanter ja Tammert. Vahel Tammert ja Kanter.

Eesti kettaheitjad päästsid meile selle EMi. Küllap nad mõistavad, kui tähtis on meile teadmine, et eestlastel läheb hästi. Ükskõik mis valdkonnas, vahendiga või ilma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles