Folgist teise kandi pealt

FOLK ON jälle läbi. Pole tarvis lisadagi, et Viljandi oma, sest Viljandi ja folk on sünonüümideks saanud.

Muidugi on ka pisut nukker, nagu alati. Sest neljaks päevaks aastas muutub unisevõitu provintsilinn maailma eri otstest pärit kõlade ja rütmide Mekaks. Vahetub peaaegu täielikult ka rahvas, kes täidab tänavaid, söögikohti, kontserdipaiku ja põõsaaluseid. Viljandi on ajutiselt täiesti teine linn ja siin on teised inimesed. See aga on ütlemata meeldiv.

Nüüd on needsamad paigad taas täis asjalikke ja toimekaid mulke, kes osalt kirudes, osalt vaikides püüavad kuidagi taastada nii linna kui enda folgieelset seisu ning mainet. Mõnesid folk kuidagi puudutas, osal jätkub tagantjärele silma ja sajatamist selle üle, mida see endaga kaasa tõi või mille maha jättis.

MAHA JÄTTIS folk midagi osalenute hinge ja mällu. Aga paraku ka parkidesse, põõsaalustesse, tänavatele, hoovidesse, isegi tühjadesse puukuuridesse ning järve äärde, sest 15 000 ajutiselt lisandunud linnakodanikku vajasid oma meele ja ihu turgutuseks paraku ka muud kui lummavaid pillihelisid.

Tagajärgedega on nüüd ja edaspidi sunnitud ettevaatavalt arvestama kõik need, kes peavad hea seisma korra ja puhtuse eest kõikjal, kuhu festival tulevikus nii või teisiti ulatub. Eks muidugi enamjaolt arvestavadki, ega see äsja möödunugi ju esimene üritus olnud.

Mis puutub näiteks kehakergendamise võimalustesse, oli sedakorda siniste üksioleku ruumide seisukord juba tunduvalt parem kui varasematel aastatel. Vaatamata sellele, et niisuguse koormuse juures nagu tänavune, ei suudeta kriitiliste piirkondade puhtust ning hügieeni just kogu aeg tagada. Vähemasti oli sinistes majakestes alati tualettpaberit ning esimest korda ilutses keset toidutänavat päris korralik kätepesu koht.

AGA NÜÜD KA tilk tõrva puhtusetagajate meepotti. Kelle peas küll sai sündida mõte, et need imepisikesed rohelised ovaalsed moodustised, mille linnakujundajad on lasknud paigaldada linna parkidesse ning istepinkide kõrvale, suudaksid vastu võtta 15 000 muusikasõbra tekitatava prahi? Täiesti vastupidi laialt levinud arvamusele, et folkijad käest maha kukkunud asja järele enam ei vaevu kummardama, juhtusin ise korduvalt märkama mõnd «karvast või sulelist» nõutult prügikastikese ümber tekkinud tänapäevase skulptuuri kõrval seismas ning otsimas veel mõnda millimeetrist pragu, kuhu toppida plastpudel või jäätisepaber.

Folkijad püüdsid puhtust pidada isegi juhul, kui neil täistopitud anumasse enam kohe mitte kuidagi midagi juurde pookida ei õnnestunud Nad jätsid oma kandami sinnasamasse moodustise alla, mitte ei visanud seda põõsastesse.

Aga minu pähe ei mahu, mis küll takistas prügiveofirmat panemast nende armetult pisikeste prügikastide juurde lisaks mustade prügikottide rulle, et soovijad võiksid moodsa kunstiga tegelemise asemel oma rämpsust pisut hõlpsamini lahti saada ning oma tegemisi jätkata? Ja eks see hõlbustanuks tunduvalt prügikogujate tööd. Miks sellist pisiinvesteeringut siis paljuks peeti?

PAKENDIAKTSIISI seadus kehtib juba tükk aega, aga ikka ulatab võluvalt naeratav näitsik sulle toidutänaval papp- või plasttaldriku ja joogitopsi nii enesestmõistetavalt, nagu polekski kauplejal ei nüüd ega tulevikus midagi tegemist sellega, mis tema toodangu tarbimisest paratamatult üle jääb. Ning isetegevuslikud prügimäed ainuüksi paari jäätisepaberi mahutamiseks mõeldud linnakujunduslike väikevormide ümber muudkui kasvavad.

Muidugi ei saa prügiveofirmat kuidagi halvustada — nad tegid, mida suutsid. Nii ratastel liikuvad tünnid kui ka päris suured tehnikajõul liigutatavad konteinerid vahetusid rahvarohkemates paikades otsekui nõiaväel, aga ikka tuli ette neid olukordi, kui ei tasunud mahutit õlletopside ning plasttaldrikute mäe alt enam otsima hakata ning kasulikum oli prahti endaga kaasas kanda, kuni silma alla satub mõni äsja tühjendatud kast.

Miks me peame prügivedajale tekitama ülearust tööd, mida me pisutki rohelisemalt mõeldes saaksime juba eos vältida?

MIS TAKISTAB kauplemiskohtade rentijat premeerimast (kas või näiteks rendisummade alandamisega) mõnd sellist toitlustusfirmat, kes järgmise folgi ajal ei kasuta toidutänaval enam ühekordseid toidunõusid, vaid organiseerib selle asemel korraliku nõudepesu? Kanalisatsioon on ju nüüd toidutänaval olemas ning Köstis valmib peagi igati tänapäevane reoveepuhasti.

Samuti tasuks uute prügikastide linna paigaldamisel silmas pidada seda, et folgifestival on muidugi selles mõttes ekstreemne näide, aga ka tavaolukorras võib ette tulla aegu, kui lossimägedes ei uita üksnes kaks-kolm igavlevat välisturisti, kellest sinna paigutatud prügikastidesse jääb ehk parimal juhul mõni jäätisepaber. Ühest üritusest võib aga korraga osa võtta sadu kui mitte tuhandeid inimesi, kes paraku kõik ka söövad või joovad ning kellel on vaja tualetti kasutada.

Kui Viljandi tahab kultuurilinn ja turismimagnet olla, siis on ta kohustatud suurüritustega kaasnevaid probleeme ette nägema ning neid oma tegevuses arvestama, tundugu see igapäevases vaikelus ehk pealegi pisut ülepakutuna.

Aga üldiselt ei anna folkijate puhul kunagi tooni olmeprobleemid. See leplik ning sõbralik rahvas tuleb igal aastal neljaks päevaks kokku väikese maakonnalinna südamesse, et uuendada oma hinges seda tabamatut juurte- ning küünarnukitunnetust, mille annab iidsete sugemetega muusika ning sarnaste tõekspidamistega rõõmsate nägude tohutu hulk. Annaks taevas, et see nii ka jääks!