Depressiivseimas väikelinnas ümbritseb trööstitu miljöö rõõmsaid inimesi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kiirel südapäevasel randevuul keldripoe uksel kohtuvad kolm põlvkonda: lapsed, kellest üks veel sündimata, tema mõnusat suitsupausi pidav ema ning keskpäevašopingult naasev proua.

FOTO: Raigo Pajula

Auklikku teed mööda linna sisenedes on esimene vastutulija noor kaunis ema. Keldripoe ees tõmbab kohe emaks saav müüjaneiu ahnelt suitsu. Õhus on masuudi lõhna. Statistika järgi Eesti kõige depressiivsemas väikelinnas Kiviõlis käisid Lauri Linnamäe ja Raigo Pajula.

Üks tööpäev ja üks öö statistikaameti andmetes tuhnimist ning arvude nii- ja naapidi ritta seadmist joonistas välja selge pildi: Kiviõli on see Eesti väikelinn, kus asjad kõige vähem kiita.
Ent kuidas siis igapäevaelu seal käib? Kas Hannaliisa Uusma esitatud laulu sõnad, mis väikelinnadest õige halli ja masendava pildi maalivad, vastavad tõele?


Nii ja naa, näitas päev Kiviõlis. Ühtki enam-vähem sileda moega tänavalõiku me linnas ei näinud. Nagu tuul läände pööras, kattis linna keemiatööstuse korstnast väljuv paks masuudihais. Ka enamik maju vajaks hädasti uut värvkatet või suisa korralikku remonti.


Aga kõik kiviõlilased tervitasid võõraid tallinlasi rõõmsalt, soojalt ja külalislahkelt. Ning kuuldes, et Postimees leidis statistika põhjal Kiviõli olevat kõige depressiivsema väikelinna, suhtusid nad sellesse rahulikult, erilise emotsioonita. Otsekui öeldes: «Nii need asjad meil siin on. Aga muu on ju kõik hästi.»

depressiivsed eesti väikelinnad,
kus õhtul pole mitte kuhugile minna


Need laulusõnad vastavad vaid poolenisti tõele. Kuna sõnade autor Leslie Laasner on ilmselt silmas pidanud lõbutsemiskohti, siis tõepoolest – lähim ööklubi asub Jõhvis, lähim lokaal linnast mõni kilomeeter eemal.


Kuid Kiviõli noortekeskus on isegi päeval elevat, vene- ja eestikeelset kisa-kära täis. Jalgratastest, mida on maja ees ja fuajees kokku ehk kümmekond, ei paista ainsalgi lukku küljes olevat. Seinad pole just grafitiga kaetud, kuid nendele nõjatuvad suured plangud on aerosoolvärvidega servast servani täis joonistatud vaid autorile endale mõistetavaid sümboleid.


Põlvepikkusi poisse-plikasid on neljapäeva pärastlõunal majas ehk poole tosina jagu, kuid nende mürglit ja jutuvada jätkub korraga igale poole. Kaks vanemat külastajat on juba naisevõtueas noormehed Anton ja Aleksandr, kes üritavad piljardilaual alistada noortekeskuse elurõõmsat juhatajat Kätlin Sassi.


«Vanusepiiri siin ei ole, käivad ka üle kahekümnesed inimesed,» selgitab ta. Tasuta ratta- ja matkavarustuse laenutus, diskod, mängud ja lihtsalt koht kus olla – see kõik on teinud noortekeskusest populaarse paiga.


«Lapsed aktsepteerivad siinset korda ja hoiavad seda kohta,» kinnitab Sass. «Kui meil on erinevad hoogtööpäevad olnud, ollakse rõõmuga valmis aitäh eest kaasa lööma.»


Praegu, südasuve vaiksemal ajal külastab noortekeskust 40–50 inimest päevas. Aga teinekord ei võta lapsed kaasa üksnes sõpru, nad on ka isasid kaasa kutsunud, et neile näiteks õhuhokit näidata.


Teate ju seda erakordselt hasartset mängu, kus nagu nõiaväel kohutava kiirusega liikuvat litrit tuleb vastase väravasse ajada? Mehest ei kao ju poisike kunagi, ning selle äratamiseks piisab enamasti vaid õhuhoki laua nägemisest, räägib Sassi kogemus. «Töö on pingeterohke küll, aga naerunäod tasuvad selle eest kuhjaga,» tõdeb ta.


Sama meelt on õpetaja ja korvpallitreener Priit Sternhof – päritolult Kohtla-Järve mees, kes hakkas Kiviõli 1. keskkooli noortega tegelema juba pärast Vene kroonust naasmist, kehakultuuriõpingute kõrvalt.


«Muidugi on noori, kes eelistavad õhtuti lihtsalt ringi lonkida. Aga kel tahtmist, saab end ka piisavalt liigutada,» räägib mees, kes ise treenib ligi poolt­sadat noort, algkoolilastest keskkoolipoisteni välja. Juulikuisel sombusel päeval on tema saal aga tühi – suveks hülgab enamik lapsi Kiviõli.


Sügisel vahetatakse välja paari­kümneaastase jõusaali sisustus ning ka tema töökoht, kooli spordisaal, sai üle 30 aasta uue põrandakatte ja korvilauad. Kuid tõsiselt korvpalliga tegelemine on raske – saal on väikesevõitu ja võistlemiseks tuleb sõita kas Maida põhikooli, Kohtla-Järvele või Jõhvi.


Suuremate poistega tulebki Kiviõlist mõne kilomeetri kaugusel Maidlas harjutamas käia. «Aga huvi on poistel suur, isegi Rakverre või Tallinna õppima läinud poisid käivad nädalavahetusel siin kohaliku liiga mänge mängimas,» selgitab Sternhof.


Hoolimata tema ja tema vene koolis töötava kolleegi Anatoli Zõbini pingutustest pakkuda noortele pärast kooli tegevust jätavad vaba aja veetmise võimalused Sternhofi hinnangul siiski soovida. «Igapäevast meelelahutust, isegi korralikku kohvikut siin tõesti pole – selleks tuleb Rakvere või Jõhvi poole vaadata,» nendib Sternhof.

seal mehed alalõpmata on täis
seal smailers ikka suvetuuril käib


«Kelle auto see on,» jöriseb krillis silmadega vanamees ja põrnitseb fotograaf Raigo Hondat. Ei meie tea. «A pitj – hõk – ne budjete?» Teine, sirgema kõnnakuga mees, veab ta küünarnukki pidi minema. «Davai, nje mutši rebjat,» manitseb ta ja kohendab oma suure Eesti Põlevkivi logoga jopet. Kell on pisut üle kolme päeval.


«Siin pole midagi nii, et hea veini austajaid ei leiduks,» teab rääkida Super Alko poe müüja, kes oma nime avaldada ei luba. Veiniriiul poes katab kaks seina ja paljude mitte-eriti-nooblite markide kõrval ilutsevad seal ka kallid ja head joogid.

kus elu unistus on kasutatud
bemar


Käsi südamel – mitte ühtki, ei kasutatud ega uut bemarit me fotograaf Raigoga ei näinud. Spetsiaalselt jälgisime. No mida ei ole, seda ei ole.

või eramaja ning suur-suur-suur-suur peenar

«Neli aastat tagasi tulime Tallinnast siia, saime 15 000 krooniga osa sellest majast. Linnatualeti oleme juba sisse teinud ja vanni kah,» räägib koos abikaasaga parasjagu kilehoonet ehitav Galina Malõšev. «Ei kahetse üldse, et tulime,» kinnitab ta. «Pensionäril on korteris elada igav. Aga siin on peod ja muusika, artistid käivad. Nüüd tuleb krossivõistlus, lausa rahvusvaheline – mootorratturid juba praegu treenivad.»


Tuul on jälle läände pööranud ja meieni kandub taas paks masuudihais. «Kui seda korstnat poleks, oleks kõik ideaalne. Igav siin küll pole, noortele meeldib,» väidab Galina.


«Aga haridust on vähe, siin pole ju instituuti ega ülikooli,» muretseb suure osa elust Tallinnas laevaremonditehases töötanud abikaasa Nikolai.


«Nojah, kas praegune noor siis tahab vabrikus töötada,» nõustub Galina. «Vabrikus töötamine on kahjulik, aga tänapäeva noor ei taha kahjulikus kohas töötada.»


Nikolai sai tervistkahjustava töö eest viis aastat varem pensionile, kuid paistab väga heas vormis olevat. Elaks mees Lääne-Euroopas, oleks ta ilmselt üks neist pensionäridest, kes eredavärviliste tossude, pleieri ja pulsimõõtjaga hommikuti parkides sörkjooksu teevad.


Tema käib selle asemel aga tänini aeg-ajalt Tallinnas tööd tegemas ega põlga ära ka abikätt paluvaid tuttavaid. «Me ei maksa maja kütmise eest midagi, käisin inimestel abiks ja sain endale talvepuud,» näitab ta veel lõhkumist ootavate pakkude poole.


meil väga tihti pole põhjust
sinna minna
kus igal pool ei voha hullult
kaubandus


Sellist linna, kus poleks vähemalt kahte kaubanduskeskust, Eestis vist pole. Kiviõlis on neid rohkemgi. Kuid kohalikelt mõnd toidukohta küsides jäädakse nõutuks. Mööblipoe müüja oskab juhatada kaks toidukohta: üks kohalikus kaubanduskeskuses, teine kusagil pisut eemal.


See, mis kaubanduskeskuses, meenutab natuke nõukogudeaegset asutuse sööklat, ja kannab – uskuge või mitte – nime Kukersiit. See tähendab põlevkivi.


Seal askeldava kena linalaka müüja juurde võiks enamiku Eesti klienditeenindajaist koolitusele saata, sest nii rõõmsat ja hoolitsevat vastuvõttu te noobli restorani kõrgelt koolitatud ja makstud kelnerilt ei saa.


Mis puudutab aga Kukersiidis pakutavat sööki, siis seda ei soovitaks vaenlaselegi.

Tööstusest sündinud Kiviõli


•     Ida-Virumaal asuv ligi 7000 elanikuga Kiviõli rajati 1922. aastal, mil seal alustasid põlevkivi kaevandamist AS Eesti Kiviõli ja AS Küttejõud.
•     Pooled elanikest on venelased ja ligi 40% eestlased.
•     Linna staatuse sai Kiviõli pärast II maailmasõda, 1946. aasta suvel. 1957. aastast kuni 1991. aastani kuulus Kiviõli Kohtla-Järve linna koosseisu, 1991. aastast on taas tegu iseseisva omavalitsusega.
•     Laiemalt on tuntud Kiviõli tuhamäed. Need on Baltimaade kõrgeimad tehismäed, kuhu on ladestatud põlevkivitööstuses tekkinud poolkoks.
•     Linna lääneservas paikneb Kiviõli Keemiatööstus, mis toodab põlevkivist õlisaadusi, soojus- ja elektrienergiat. Tegu on piirkonna suurima tööandjaga, kes annab leiva ligi 700 inimesele. 

Tagasi üles