Kadriorg 290

Kadriorg.

FOTO: AFP / Scanpix

Põline tammesalu, pikad alleed, värvikirevad lilleaiad, tiigivees sulistavad luiged, purskkaevude vahutavad veesambad ja muidugi uhke loss, Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri kaunimaid


näiteid – see kõik kokku on Kadrioru park, Tallinna üks omanäolisemaid visiitkaarte.

Järgmisel nädalal tähistab Kadrioru lossi- ja pargiansambel oma 290. sünnipäeva, sest 22. juulil 1718 valisid Peeter I ja itaallasest arhitekt Niccolo Michetti välja tsaari suveresidentsile ning seda ümbritsevale pargile sobiva paiga.


Sellest päevast on mere ja Lasnamäe paekalda vahele jääv 85 hektari suurune, viie kunagise suvemõisa maadel laiuv ala tohutult muutunud. Ammuseid aegu mäletavad vaid mõned rändrahnud ja iidne tammesalu.


Kuigi Peeter I suurejoonelised pargiplaanid jäid teostamata, võime ka elluviidu üle rõõmustada, ja meie ajal püütakse pargile taas toonast ilmet anda.


«Kuigi ajaloolise pargi kordategemisel on oluline säilitada ja välja tuua esialgset miljööd, ei pea me seda tegema üksüheselt,» ütleb Kadrioru pargi direktor Ain Järve. 17 aastat pargi aednikuna töötanud mees imetleb, kui nutikalt tema eelkäijad kõike, ka ajaloolisi teid ja alleesid kavandasid. Näiteks kui seista Kadri alleed, Luigetiiki ja kontserdiväljakut ühendava telje ristumispaigas, võib imetleda igasse suunda avanevaid vaateid. Kui aga seada sammud kontserdiväljaku poole, püüavad pilku kolm olulist elementi: reljeef (trepid), vesi (purskkaev) ja värv (uus roosiaed kirevas õiteilus).


«Selliste pilkupüüdvate märkidega peame saama inimesed pargis liikuma, et nad ei jääks näiteks ainult Luigetiigi äärde istuma ja vetemängu nautima,» mainib peaaednik.


Esialgsed pargiplaanid on alles ja ajaloolistest ürikutest võib lugeda, et kõigepealt kujundati lossiesine ja lilleaed, siis tehti miraažitiik, mille kohal asub praegu presidendi kantselei roosiaed, ja istutati Peeter I maja kõrvale kastaniaed. «Meil on kõik need n-ö ruumid alles – 18. sajandil rajatud lossi ümbrus, 19. sajandil loodud merepoolne looduspark ning 20. sajandil rahvusromantiliselt kujundatud kõlakoja ala, kus nüüd asub kontserdiväljak ja roosiaed,» räägib Järve. «Pidime siia 2005. aastal rajama 1930ndate stiilis kiviktaimla, mis toona oli väga moodne aiakujundamise võte, aga siis tekkis veel vahvam idee – istutada astmestikele roose, mis seni pargikujunduses puudusid. Tõsi, presidendi kantselei aias asub vana roosiaed, kuid sinna pääsevad vaid presidendi kodakondsed ja külalised... Pealegi on nüüd aretatud mitmeid talvekindlaid roosisorte, mis julgustasidki meid tööle asuma.

Paar aastat tagasi mulda pandud istikud õitsevad praegu täies ilus. Kiviktaimla meeleolu kavatseme parki tuua järgmisel aastal rajatavatesse Apollo platsi püsilillepeenraisse.»
1930ndatel valitses Eestis suur okaspuude istutamise tuhin, samuti mängiti siis pargikujunduses valguse ja varjuga ning aedadesse hakati panema vormipuid (näitena kasvab pargis püramiidjalakas) – see andis kodukaunistamisele tõuke, et näidata Kadriorus jalutajatele, millised puud, põõsad ja lilled sobivad omavahel, millised on need lillede kõrgused jne. Eks samasugune missioon on parkidel tänapäevalgi, nendib Järve.


Kadriorus pole lõhutud midagi, mis on varem rajatud, uusi aiakujundustrende on katsetatud «vabal» maa-alal. Vaid lossi lilleaeda on aja jooksul ümber tehtud, kuid nüüd on seegi oma esialgse välimuse tagasi saanud. Küll veidi tänapäevasel moel, aga vormid on kõik endised.


«85 hektarit on piisavalt suur ala, nii et igaüks leiab seal just talle sobiva koha. Kes soovib teisi vaadata ja ennast näidata, saab seda teha Luigetiigi ääres või kontserdiväljakul, kellele meeldib rahulikumalt aega veeta, võib minna tammesallu või kirdetiigi piirkonda, tervisesportlastele on loodud võimalused mere ääres,» räägib pargi direktor. «Ja linlased on Kadrioru pargi omaks võtnud.»IaI

    Loe ka neid

    Tagasi üles