«Sakalas» ilmunud betoonkoera lugu juhatas selle kuju saatusest huvitatud inimesed ühte Viljandi majja, kus lisaks koera kipskoopiale leidus muudki huvitavat, näiteks poliitik Mihkel Varriku portree.
Portree tuletab meelde tuntud poliitikut
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt rippus Viljandis Allika ja Uue tänava nurgal asuva maja elutoa seinal uhkes raamis maal omaaegsest poliitikust Mihkel Varrikust, mille on teinud kunstnik Karl August Hermann (kuulsa muusiku ja kirjamehe Karl August Hermanni ristipoeg) 1938. aastal.
Kunstnik Karl August Hermann (1903—1950) oli enne sõda saanud tuntuks portreemaalidega Konstantin Pätsist, Johan Laidonerist, Miina Härmast ja paljudest teistest.
Hermann hukkus 1950. aasta juulis Tallinnas salapärastel asjaoludel.
Maalil kujutatud isiku vastu olid mu võõrustajad seal majas juba mitu aastat huvi tundnud ja isegi maali internetti üles riputanud. Kuid keegi polnud osanud neile seni midagi teada anda.
Kes oli Mihkel Varrik?
Vanematele viljandlastele on ta tuntud inimene. Ta oli ju olnud 1908. aastal asutatud Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumi kauaaegne juhataja, seltsitegelane, Asutava Kogu liige ja Viljandi linnavolikogu juhataja.
Mihkel Varrik sündis Tartumaal Rannu vallas Lauri talus talupidajate Jüri ja Eva Varriku perekonnas 9. septembril 1879.
Alghariduse sai Mihkel Rannus ja Tartus Jüri apostliku õigeusu kiriku algkoolis. Aastail 1894—1895 õppis Varrik Tartu linnakoolis ja alates 1895. aastast Tartu II Õpetajate Seminaris, mille lõpetas 1899. aastal. Temaga koos lõpetas Märt Raud, kellest sai hiljem Eesti Vabariigi põlevkivitööstuse juhataja, Asutava Kogu ja esimese Riigikogu liige.
Aastail 1899—1900 töötas Mihkel Varrik Pilistvere kihelkonnakooli õpetajana, aastast 1900 sai temast Tartu Jaani kiriku Fr. Raudsepa algkooli õpetaja ja hiljem selle juhataja.
1905. aastal astus ta Tartu Ülikooli, et arstiks õppida. Miks ta otsustas õpetajaameti vahetada arstiameti vastu, on jäänud saladuseks.
Rahutuste tõttu Tartu Ülikool suleti ja Varrik asus tagasi oma õpetajatöö juurde.
1906. aastal astus ta Moskva Ülikooli ajalugu õppima. Samal ajal oli ta ka senaator Popovi perekonna laste koduõpetaja. Moskva Ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna lõpetas ta 1911. aastal esimese järgu diplomiga.
Seejärel saigi Varrikust Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlaste progümnaasiumi õpetaja ja järgmisel aastal juhataja. Sel ametikohal töötas ta 1940. aastani.
Mihkel Varrik õpetas ka ajalugu ja prantsuse keelt. Tema teeneks tuleb pidada seda, et ta arendas progümnaasiumist gümnaasiumi ja õpilaste arv pidevalt kasvas. 1937. aastal õppis koolis juba 700 õpilast ning seal saadud haridust peeti heatasemeliseks.
Magus Mihkel
Varrik oli palju lugenud inimene, vaimukas vestleja, abivalmis ja alati rõõmsa näoga väga hea suhtleja. Võib-olla just selle tõttu olid õpilased pannud talle hüüdnimeks Magus Mihkel.
Mihkel Varriku kaasaegsed on meenutanud tema harukordset mälu, sest ta mäletas tõepoolest kõiki õpilasi nii nägu- kui nimepidi. Ta tundis hästi ka oma õpetajate nõrku ja tugevaid külgi. Varrik oli džentelmen, kes saavutas palju just headuse ja isikliku eeskujuga. Vajadusel oskas ta range olla ja korda nõuda.
Varrik oli mitmekülgne ja jõudis palju. Ta oli Lauljate Liidu juht ja alates 1930. aastast Noorte Kotkaste maleva vanem, Kodutütarde Sõprade Seltsi juhatuse liige ning osales aktiivselt Kaitseliidu tegevuses. Tegutsemise eest Noorte Kotkaste Sakala maleva vanemana andis Vabariigi president talle 1938. aastal V klassi Kotkaristi teenetemärgi.
1913. aastal abiellus Mihkel Varrik õpetaja Hilda-Katariina Raskaga, kes oli tütarlaste progümnaasiumis töötanud algklassiõpetajana ning lühikest aega ka koolijuhataja asetäitja ja inspektrissina juba alates 1908. aastast. Nende abielust sündis kaks poega: Laur-Ingmar ja Hillar-Eliel ning kaks tütart: Maret-Anna-Liisa ja Ruth-Leena.
Ruth-Leena suri pärast sõda Saksamaal, Laur-Ingmar 1920. aastal Viljandis. Hillar-Eliel ja Maret elavad praegu Torontos. Hillar-Eliel töötas enne pensionile siirdumist Kanadas Hollandi firmas Philips Electronic ja Maret arveametnikuna Toronto Ülikooli raamatukogus.
Suur kirg oli poliitika
Varriku teine suur töö oli poliitika. Juba 1917. aastal kuulus ta 33-liikmelisse linnaomavalitsuse asjade ajamiseks asutatud ajutisse komiteesse. Hiljem, alates 1921. aastast valiti ta Tööerakonna nimekirjas Viljandi volikokku kõigil valimistel. Ta polnud mitte ainult volikogu lihtliige, vaid mitmel perioodil ka selle juhataja.
1939. aastal valmis Varrikute perel oma maja Jakobsoni tänaval, kus hilisem linnapea Albert Vilms oli oma perega üürnik ja 1944. aastal elas lühikest aega ka Friedebert Tuglas. Praegu paikneb selles hoones külalistemaja Alice.
Põgenemine läände
Vene armee saabumine Eestisse ja Nõukogude okupatsiooni võimalik jätkumine sundisid Varrikut otsustama, kas jääda kodumaale või lahkuda. Et 1940. ja 1941. aastal oli Nõukogude võim oma tegelikku palet piisavalt näidanud, otsustas Varrikute pere Eestist põgeneda.
Koos Albert Vilmsiga lahkusid nad Viljandist 22. septembril 1944 Saksamaale. Esimene peatuspaik oli Hamburgist põhja pool asuvas Eckenförde väikelinnas, kus oli vaid 169 eestlast.
1945. aasta suvel organiseeriti Hannoveri lähedal asuvas Blombergi linnas eesti laager. See kauni looduse keskel asuv väikelinn sai Varrikute uueks elupaigaks. Elati sakslastelt rekvireeritud moodsates elamutes, kus igale perekonnale anti tuba.
18. augustil 1945 valiti Blombergis Eesti Komitee. 5. jaanuaril valitud uude komiteesse kuulus ka Mihkel Varrik. Lisaks 280 eestlasele elas Blombergis 700 lätlast ja 450 leedulast.
Venelased meelitavad tagasi Eestisse
1946. aastal puhkes Inglismaa ja Venemaa vahel Blombergi laagri pärast diplomaatiline tüli.
Nimelt külastasid Vene repatrieerimise ohvitserid ilma inglaste teadmata 11. oktoobril Blombergi laagrit. Külaskäigu eesmärk oli meelitada baltlasi tagasi kodumaale. Juba venelaste saabumisel võis laagris märgata vaenulikkust. Repatrieerijate ülbe toon ja ebasiirad vastused ajasid pagulased vihale.
Kui venelastelt küsiti, kas küüditamine ikka toimus, vastasid nood, et see toimus tõepoolest, kuid selle eesmärk oli kõrvaldada elemente, kes sõja korral Saksamaaga oleksid ohustanud Nõukogude Liidu tagalat. Küüditajad olid aga kahjurid, sest nad viisid tahtlikult ära ka süütuid inimesi, et sellega kahjustada Nõukogude Liidu mainet.
Pärast koosoleku lõppu pöördus Mihkel Varriku ema Eva Varrik delegatsiooni juhi polkovnik Kutuzovi poole küsimusega: «Minul on 83 tuttavat küüditatud. Kuidas julgen ma kodumaale minna?!»
Polkovnik vastanud, et nüüd olevat olukord Eestis hoopis teine ja mingit ohtu ei ole.
Pärast kärarikkaid miitinguid lahkusid venelased vile ja kirumise saatel ning nende autode poole lendas kive isegi sakslaste akendest. Üldises segaduses kostsid paugud ja kuuldus koguni käsigranaadi plahvatust. Venelased tegid sellest sündmusest raske juhtumi ja korraldasid diplomaatilise skandaali.
Saksamaalt läbi Inglismaa Kanadasse
Aastail 1946—1948 oli Mihkel Varrik Saksamaal Briti tsoonis Blombergis eesti gümnaasiumi juhataja.
1950. aastal siirdus ta koos tütre perekonnaga Inglismaale Chorleysse, kus temast sai õpetaja ja eesti täienduskooli juhataja. 1952. aastal asusid Varrikud elama Kanadasse. Ka pensionil olles huvitus Mihkel Varrik eestlaste tegemistest ja hoidis end ilmaeluga kursis.
Mihkel Varrik suri 9. jaanuaril 1967 Torontos. Abikaasa Hilda-Katariina oli surnud juba üheksa aastat varem.
Mihkel Varrik
Sündinud 1879. aastal Tartumaal, surnud 1967. aastal Torontos. Oli Viljandis tuntud poliitik, koolijuht ja õpetaja ning mitmekülgne seltsitegelane.