«Õnnetunne» peegeldab võimu telgitaguseid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeval teatris esietenduva «Õnnetunde» peategelased on Peaministri pressisekretär (Janek Vadi) ja Peaministri erinõunik (Karol Kuntsel).
Laupäeval teatris esietenduva «Õnnetunde» peategelased on Peaministri pressisekretär (Janek Vadi) ja Peaministri erinõunik (Karol Kuntsel). Foto: Tarvo Vridolin

Laupäeval jõuab Ugala väikeses saalis publiku ette inglise kirjaniku Alistair Beatoni komöödia «Õnnetunne».

Lugu annab vaatajale võimaluse heita pilk maailma, mida muidu varjus hoitakse: kõrgeima võimu telgitagustesse. Mäng käib peaministri tagakambris ja kõik, mis seal aset leiab, on kaunikesti pöörane.

On väga loogiline, et «Õnnetunde» lavastab Jaak Allik, poliitik ja teatrimees ühes isikus.

Jaak Allik, mis vägi see küll on, mis sind kõigi muude tegemiste juurest ikka aeg-ajalt lavastama kisub?

Teater on pisik. Kui inimene on sellest nakkuse saanud varajases nooruses, siis on ta haige ka 59-aastaselt. See on ravimatu. Nii see paraku on, et kui olen poliitikas, siis kisub teatri poole ja kui olen teatris, kisub poliitika poole. Nüüd äkki sattus kätte tekst, kus need kaks asja on selgelt ja naljakalt ühendatud.

Kui minu senisest nii-öelda lavastajakarjäärist meenub mingisugune paralleel, siis on see 1988. aastal Ugalas tehtud Lattiku-Koržetsi «Hirmus Eesti Asi ehk Rahvarinne tegutseb», millega me Kalju Komissaroviga kord tülitsedes, kord leppides vaeva nägime.

Kas see lugu praeguse Eesti eluga sama suuresti kokku kõlksub, eks seda pea hindama vaataja.

Loo on kirjutanud siiski inglane ja sealseid olusid silmas pidades. Kuuldavasti on tegelastel isegi prototüübid sealsete poliitikategelaste hulgast. Kuidas see siin ja praegu Eesti oludega kokku läheb?

Jah, lool on tõesti konkreetsed prototüübid alates peaminister Tony Blairist ja tema lähematest nõuandjatest, seetõttu oli sel lool Londonis tohutu menu.

Meil siin ei ole prototüüpidega pistmist ja ma pole ka Eesti elust konkreetseid vasteid otsinud. Ent võimu telgitaguse skeem, see, kuidas manipuleeritakse ajakirjanduse ja valijatega, mille nimel seda tehakse ja milliste iseloomujoontega inimesed seda teevad, kattub Eesti oludega minu meelest üks ühele.

Kas sul pole hirmu, et rahvas on poliitikast nagunii tüdinenud?

Nii lihtne on öelda, et inimesed ei taha poliitikast midagi teada ning neil on kogu sellest jälkusest ja rumalusest kõrini. Paraku ei ole demokraatliku riigi puhul võimalik poliitika eest põgeneda. Põhiseadusest lähtudes toimuvad valimised Eestis isegi siis, kui valimas käib ainult üks inimene.

Ma võin päris kindlalt öelda, et mida rohkem inimesi ei taha poliitikast midagi teada, seda jälgimaks ja rumalamaks see poliitika läheb ning seda rohkem hakkab ta inimeste igapäevasesse ellu sekkuma.

See näidend näitab just seda, et inimesed võiksid huvi tunda, mis on ilusate lubaduste ja ajakirjanduses aset leidvate kampaaniate taga. Siis nad ehk oskavad mõnevõrra mõtestatumalt valida ja siis see poliitika nii hull ei olegi. Ma ei ole kategooriliselt nõus sellega, et kõik poliitikud on kaabakad ja sulid.

Autori, näitlejate ja kunstniku ülesanne on teha see poliitiline temaatika ka teatris mõistetavaks ja huvitavaks. Ma ei arva, et kui elu on raske, siis tuleks vabal ajal reaalne elu unustada. Kunst peab pakkuma inimesele lusti ja rõõmu, aga ka mõtet, tähendust ja sisu. Minu lootus on, et selles lavastuses need asjad ühenduvad.

Nii et sa lubad, et nalja «Õnnetundes» saab.

Autori tekstis saab kindlasti, näidend on saanud ju Inglise 2001. aasta parima komöödia auhinna. Kas me suudame selle välja mängida ja kas publik suudab selle vastu võtta (inglise huumor on ju meie omast mõnevõrra erinev), eks seda näe teatris. Ma arvan, et neile inimestele, kes saavad nalja, vaadates Inglise seriaale «Jah, härra peaminister» ja «Jah, härra minister», on see lugu naljakas.

Kuidas oled lavastajana rahul oma trupiga? Mõnega neist pole sa varem koos töötanudki.

Trupist olen lavastajana varem koos töötanud Peeter Tammearu ja Arvo Raimoga. Et Hilje Murel ja Triinu Meriste kuuluvad oma põlvkonna mitte ainult Ugala, vaid kogu Eesti naisnäitlejate tippu, seda teavad juba kõik. Karol Kuntseli soe sisemine sära ja Tarvo Vridolini koomikuanne on samuti tuntud ja panevad lavastuse elama.

Tõeliselt rõõmus üllatus oli koostöö Janek Vadiga, kellele see on esimene osa Ugalas koosseisulise näitlejana. See on peaosa ning mul on hea meel Viljandi vaatajaid ja teatrit õnnitleda selle puhul, et Ugala on saanud juurde targa ja hea näitleja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles