Ugala draamanäitlejad tantsivad «Libahunti»

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ugala «Libahunt» näitab draamanäitlejaid tantsulavastuses. Pildil Hilje Murel ja Kadri Lepp ehk «Libahundi» Mari ja Tiina. «Mõnikord räägivad silmad ja keha rohkem kui sõnad,» usub lavastaja Oleg Titov. «Aga siin on ka väga põnev lugu, mida vaatajatele näidelda.»
Ugala «Libahunt» näitab draamanäitlejaid tantsulavastuses. Pildil Hilje Murel ja Kadri Lepp ehk «Libahundi» Mari ja Tiina. «Mõnikord räägivad silmad ja keha rohkem kui sõnad,» usub lavastaja Oleg Titov. «Aga siin on ka väga põnev lugu, mida vaatajatele näidelda.» Foto: Leini Kõrtsini

Täna jõuab publiku ette «Libahunt». Lavastuse alus on August Kitzbergi samanimeline draama, ent ühtegi sõna selles lavaloos ei kasutata — tegu on esimese tantsuetendusega Ugala pikas ajaloos.

Lavastuses tantsivad Ugala draamanäitlejad, loo lavastaja, koreograaf ja kunstnik on Ugala liikumisjuht, endine Vanemuise balletisolist Oleg Titov.

Oleg Titov, miks valisid siin ja praegu lavastamiseks just «Libahundi»?

Seda on minu käest palju küsitud ja nii mõnigi on arvanud, et asjal on juures poliitiline maik, venelane valib lavastamiseks Eesti materjali. Et teadagi... Aga kui ükskõik milline eestlasest lavastaja valib vene, inglise või ükskõik mis muu maa autori klassikalise draama, ei küsi keegi!

Minu arvates on «Libahunt» väga tõsine materjal. Selline, mis pakub mulle huvi ja millel on midagi ka vaatajale öelda. Selles loos on ju vastamisi inimene ja ühiskond, üldsuse suhtumine üksikusse. Kuidas üks teise kohta pillatud sõna võib lumepallina kasvada ja muutuda üldiseks suhtumiseks.

«Libahunt» on armastuskolmnurga lugu. Kaks naist võitlevad ühe mehe ja armastuse pärast, mõtlemata, et mõni tegu võib bumerangina ennast tabada. Ma ei taha ära rääkida, millise lõpplahenduse leiab lugu minu lavastuses, see olgu publikule üllatuseks.

«Libahunt» pole sinu esimene lavastus, ent esimest korda lood sa tantsuetendust draamanäitlejatega. Kas see on sulle omamoodi eksperiment?

Ei ole eksperiment, see on teadlik ja läbimõeldud samm. Ma tunnen neid inimesi, kellega töötan, ja mitte esimest aastat. Teadsin täpselt, keda ühte või teise rolli tahaksin, ja olen väga õnnelik, et saingi seda tööd teha just nendega.

Koreograafia sõltub mõistagi näitlejate võimetest. Ka Vanemuise trupis oli ju nii klassika- kui moderntantsijaid ja nendega ühist lavastust tehes tuli leida neid ühendav koreograafiline keel. Nüüd tuli siis leida keel, millest draamanäitlejad võiksid aru saada ja millega kaasa minna.

Minu kui lavastaja ülesanne on saavutada see, et näitlejal ei oleks laval halb ja piinlik, sest ta ei valda seda või teist. Oluline on, et suudaksin publikule avada näitleja ja tema rolli arengu, mitte rahuldada oma koreograafilisi ambitsioone. Ja paljus on «Libahundi» solistid väga kõrgel professionaalsel tasemel!

Mul on hea meel, et näitlejad on mind usaldanud, see usaldus on andnud mulle palju jõudu. Samas olen mina ka neid usaldanud, ehk sellepärast ongi prooviprotsessis tekkinud hea ja kummaline keemia.

Jälle pean ma kordama, et iga inimene oskab tantsida. Kui väike laps kuuleb muusikat, siis hakkab ta tantsima või kaasa laulma. Kui ta leiab pliiatsi, siis joonistab. Ta ei mõtle, et ei oska, ta lihtsalt teeb seda. Kui ta kasvab, kaob see kõik kuhugi ära, ta ei julge enam. See julgus tuleb endas jälle üles leida.

Sinu lavastuse muusika on pärit eri ajastutest ja väga paljudelt heliloojatelt. Mille alusel sa valisid?

Ma ei tahtnud lugu taandada ühele stiilile. Tahtsin leida igale stseenile muusika, mis aitaks nii näitlejal kui publikul tajuda maksimaalselt just selle hetke ja sündmuse meeleolu. Nii ongi loos väga erinevat muusikat alates Meredith Monkist ja Rene Eesperest ning lõpetades inglise puhkpilliorkestri ja barokkmuusikaga.

Oled oma «Libahundi» pühendanud Idale.

Ida Urbel oli Vanemuise balletiteatri ema ja see teater oli minu koduteatriks 17 aastat.

Aga Ida Urbeli karjäär algas siin Viljandis, Ugalas, ning töötades just draamanäitlejatega. Alles hiljem läks ta Vanemuisesse. Mina tulin Vanemuisest siia.

Idal oli hiljuti 105. sünniaastapäev ja Ugala taga surnuaial avati tema haual sel puhul mälestuskivi

Tema sünniaastapäeval käivad Vanemuise balletiveteranid alati Viljandis. Millised inimesed! See on balletis kummaline — me töötame aastaid koos, päev-päevalt, astume koos publiku ette, ent ei pane üksteist võib-olla tegelikult tähelegi. Aga siis ühel päeval ei ole meid teatris enam vaja, balletitantsija tee on ju lühike.

Nüüd on need staažikad balletiartistid pensionil ja vajavad üksteist ilmselt rohkem kui kunagi varem. Vähemalt kord kuus saavad nad Vanemuise kohvikus kokku Nende inimestega koosolemine, kas või kord aastas Ida sünniaastapäeval, on imeväärne.

«Libahunt»

Tantsuetendus August Kitzbergi samanimelise draama motiividel.

Lavastaja, koreograaf ja kunstnik Oleg Titov, helikujundaja Peeter Konovalov.

Mängivad Kadri Lepp, Hilje Murel, Tanel Ingi, Kiiri Tamm, Kata-Riina Luide ja teised.

Esietendus täna, 18. veebruaril Ugala väikeses saalis.

Allikas: Ugala

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles